Kriisid kui võimaluste aeg

Kriisid on täiskasvanu elus tuttavad asjad, olgu selleks lahkumineku kriis, töö kaotamise kriis, isiklik arengukriis või mõni muu isiklikult puudutav kriis. Praegu on kriis peaaegu kogu maailmas, k.a. ka Eestis. Selline globaalne olukord mõjutab meist igatüht omal viisil ja võib tekitada lainetades meie isiklikes eludes omakorda ülevalpool loetletud kriise.

Mis on kriis oma olemuselt?

Kriis on selline olukord, kus vanaviisid asjad enam ei toimi või neid enam pole ning uut reaalsust pole inimene jõudnud luua. Selline olukord tekitab “seisaku” tunnet ning võib tunda anda ka “vabalangemisena”, “augus olemisena”, “segadusena”, “lootusetusena”.

Kriisidel on omad etapid, mida on hea endale teadvustada

Esimene etapp on eitamise faas, kus inimene ei suuda veel psühholoogiliselt uut olukord vastu võtta ning proovib jätkata vähemalt oma mõtetes nö vanaviisi.

Teine etapp on viha etapp, kus tekinud olukorra vastu kasvab pahameel ja viha. Antud etapp on vajalik selleks, et inimene saaks hakata teadvustama, mis on juhtunud ning teadvustada ka oma emotsioone, mis inimeses tekivad. Antud etapp võib olla väga vabastav, kui lubad endal kogeda kõiki neid negatiivseid tundeid, mis kriisi olukord sinus tekitab.

Kolmas etapp on kurbus. Kui viha ja teised jõulised emotsioonid läbi töötatud, siis tuleb kurbuse faas, kus sa hakkad mõistma, et nii nüüd on ja see teeb sind kurvaks. Ka need emotsioonid on väga vajalikud just selleks, et hakata leppima antud olukorraga. Samas ei tasu leppimisega kiirustada, vaid lasta endal tunda ka kurbust.

Neljas etapp on olukorraga leppimise koht, kus sa võtad vastu uut reaalsust nii nagu ta on ja hakkad õppima elama sellega. Selles etapis hakkad sa rohkem vaatama tulevikku, mitte minevikku.

Väga tähtis on teada ka seda, et etappide vahel liikumine ei toimu lineaarselt ehk sa võid liikuda edasi tagasi erinevate etappide vahel kuni jõuad neljandani ehk leppimiseni. Olenevalt kriisist, mis su elus aset leiab võib etappide läbitöötamine võtta aega mõni kuu kuni mõni aasta.

Kriisid kui võimalused uueks elupöördeks

Olen oma elus läbi teinud julgelt öeldes mitu kriisi. Neid on olnud nii tööalaseid, suhtealaseid, positiivseid nagu lapse sünd ja emaks saamine kui ka valusaid arengukriise.

Algklassi lapsena tegin läbi suure muutuse vene koolist–>eesti kooli ajal, mis peaaegu keegi veel selliseid keelekümbluse muutusi ei harrastanud. Ilmselt tol ajal ma ei teadvustanud seda kriisina, kuid veel tänasel päeval mäletan, kuidas ma ei osanud esimesel koolipäeval küsida eesti keeles, kus asub tualett ning kodus nutsin end magama õpikute taga, sest ma ei saanud midagi aru, mis seal kirjas oli. Olin vaid 8 aastane.

Tookordne kogemus andis mulle oskuse hakkama saada erinevates keskkondades ja eluolukordades, kuhu elu edaspidi mind viis. Lõppes ju kooli vahetamise kogemus siiski väga positiivselt- mind võeti eesti laste poolt omaks, õppisin keele selgeks ja ehitasin tänu sellele endale ka hea elu.

Võimalik, et antud kogemus ka karastas mind ning edasised elulised muud kriisid on tundunud mulle kohati põnevate väljakutsetena. Kriis on justkui ebamugav olukord, milles on võimalusi tõusta fööniksina tuhast.

Minu kõige suurem kriis aga ka suurim võimalus tekis siis, kui jäin 4 kuuse lapsega üksikemaks. Olles kaotanud kõik, millest olin aastaid unistanud, pidin hakkama üles ehitama tervet oma reaalsust uuesti. Käisin läbi kõik kriisi etapid ühte ja teistpidi. Kui ühelt poolt antud kriis oli mind emotsionaalselt täiesti laastanud, siis teiselt poolt andis see mulle usu, et ma saan ju kõike uuesti üles ehitada ja veel paremini!

Sellest ajast on pärit sügav usk, et kõik asjad juhtuvad mingi erilise põhjusega ning et elu kannab läbi nende raskuste, mis ta on teele veeretanud. Läbi selle kriisi toimus minus iseendaks kasvamine, oma elukutsumuse leidmine ja vana pangatöö seljataha jätmine, vanadest ja mittevajalikest hirmudest lahti ütlemine ning uue suhte  ja perekonna ehitamine just sellisel kujul nagu mulle päriselt vajalik ja tähtis. Sellest kogemusest on mul suur õppetund, et kui vana kaob ja uus hetkereaalsus on segadusseajav ja üldse mitte see, millest oled unistanud, siis tähendab see suurepärast võimalust luua endale veel parem elu, kui elasid enne!

Hilisemates kriisides on olnud ka töökoha kaotamist ja töökoha otsimist. Sellest räägin peatselt lähemalt, sest näen, et antud teema on ühiskonnas eriti aktuaalne ning soovin pühendada sellele rohkem aega ja mõtteridu.

Ja lõpetuseks on mulle sulle ainult kaks küsimust:

Mille jaoks sa kasutad tekkinud aega?

Muretsemiseks, paanikaks või leppimiseks, rahulikuks sisevaatluseks ja võimaluste loomiseks?

/0 Comments/by
, , ,

Kodukontoris töötamine- kuidas õnnestuda?

Riigis kehtiv eriolukord on pannud paljud töötajad viimastel nädalate kodukontorisse tööle. Osade jaoks on see midagi harjumuspärast, paljude jaoks on aga täiskohaga kodunt töötamine uus väljakutse. Kuidas seda korraldada nii, et tööülesanded saaksid tehtud, pere hoitud ja säiliks tasakaal enda sees?

Olen ise olnud nii täiskohaga kontoris käija kui täiskohaga kodukontori kasutaja. Mõlemal kohal on olnud omad plussid ja miinused ning minu eelistuseks on aastatega välja kujunenud tasakaal nende kahe vahel.

Praegu on aga olukord selline, et tuleb anda oma parim just kodukontorist töötades. Jagan sinuga 5 nippi, kuidas seda kõige paremini teha:

  • Otsi üles oma motivatsioon. Kui sa oled motiveeritud, siis sa leiad võimalusi, mitte takistusi ja töö sujub paremini, kui madala motivatsiooniga töötades. Töötajat saab kõige paremini motiveerida töötaja ise. Küsi endalt, mis on praegu töö juures hästi? Mille eest oled tööandjale tänulik ja miks sa just praegu töötad antud töökohal?
  • Nädala ja päeva eesmärgid. Pane endale kirja, mida sa plaanid ära teha nädala vaates ning pane iga päeva kohta kirja 3-5 asja, mis kindlasti peavad saama tehtud. Asjade kirjapanemisega on suur eelis see, et suure tõenäosusega saavad nad ka tehtud. Mulle meeldib eelkõige selle juures see, et kui mul on päevas kirjapandud 5 asja ära tehtud, siis tekib minus eduelamus, et „sain hakkama“. Seda isegi, kui postkastis on veel mitu lahendamata teemat. Kui keskendud kõige olulisemale, siis suudad oma töös olla edukas ja tuua tulemusi.
  • Avasta oma rütm. Nüüd kus sa töötad kodukontorist on sul eriline võimalus jälgida oma sisemist rütmi- mis aegadel oled sa kõige produktiivsem? Kui tihti vajad puhkepause? Mis annab sulle energiat ja mis võtab ära? Sellest lähtuvalt planeeri oma päevakava iseenda sisemise rütmi järgi. Erinevad inimesed on produktiivsed erinevatel kellaaegadel. Arvesta sellega ka iseenda juures. Tähtsad asjad tee ära siis, kui oled kõige erksam ja heal juhul voo seisundis ning kiireid e-maile, mis ei vaja süvenemist saab saata ka siis, kui ühe käega mängid lapsega või soojendad lõunasööki 😊
  • Kindel päevakava. Loo endale rutiin ja päevakava. Alguses, kui jääda kodukontorisse, siis võib tekkida kiusatus proovida töötada ilma kindlate reegliteta, natukene „nii kuidas juhtub“. Kindel päevakava annab ajule võimaluse vähem mõelda „mida järgmiseks“ ning rohkem keskenduda ülesannetele, mis peavad saama tehtud. Samuti toetab antud päevakava kõiki pereliikmeid (soovitatav on teha igaühele oma päevakava), kus lapsed näevad, millal saavad vanemate tähelennu ja abi. Hea nipp, mida lugesin on see, et laste küsimustele vastamiseks jaotatakse mehega/naisega päev pooleks. Päeva esimeses pooles vastab laste kõikidele küsimustele näiteks ema ja päeva teises pooles teeb seda isa. Nii saab üks lapsevanem keskenduda vähemalt pool päevast järjest oma tööülesannetele. 
  • Aeg endale. Kui tööd on palju, pereliikmed nõuavad oma, siis kindlasti ära unusta kõiges selles ka iseennast. Mina alustan oma päeva sellega, et iga hommik enne tööpäeva lähen koeraga poole tunnisele jalutuskäigule. Kontoris töötades, kuhu pidin sõitma hommikuti 30 minutit ma seda teha ei jõudnud. Vähemalt kolm korda nädalas võtan päeva lõpus endale aega, et teha tervisesporti või koeraga pikem jalutustiir. Kuna mulle meeldib väga ka lugeda, siis leian päeva jooksul ka aega kasvõi 15 minuti kaupa sirvida põnevaid raamatuid. Tee midagi täiesti iseendale ja lase pereliikmetel ka enda eest hoolitseda. Nii oled järgmiseks tööpäevaks reipam ja rohkem motiveeritum.

Eriolukorra ajal kodukontoris töötamist võib näha keerulise väljakutsena, kus peab korraga olema hea töötaja, lastele õpetaja ja perele kokk, kuid võib võtta seda ka võimalusena avastada paremini iseennast. Kõigepealt tasub iseendasse sisse vaadata, kas sa üldse teed enda jaoks sobivat tööd ning teiseks, kas sa oled siiani töötanud vastavalt oma sisemistele rütmidele? Julgustan sind nägema antud olukorda erakordse võimalusena, kus ühe avastusena saad sa teada ka seda, kui hästi kodukontor sulle sobib. Vastavalt sellele avastusele, saad edaspidi teha vajadusel ümberkorraldusi oma senises töös.

Sellest, kuidas asju päriselt ära teha ja oma energiataset kiiretel aegadel hoida olen kirjutanud siin.

/0 Comments/by

Sisemise lapse tervendamine ja eluülesandest arusaamine

Teraapia toolil istub 5 aastane tüdruk. Tal on pikad helepruunid juuksed, seotud patsi. Ta paistab olevat rahulik ja mõtlik. Tema vastas istub tüdruku ema, noor ja kena naisterahvas. Tal on seljas ilusad riided ja ta soeng on sätitud. Tüdruku ema on füüsiliselt kohal, kuid tundub emotsionaalselt natukene hajevil. “Miks ma siin olen?”, mõtleb tema.

Väike tüdruk on iseseisev ja paljude asjadega hakkama saav, kuid tihti haige. Erinevaid külmetushaigused on need, mis teda kimbutavad. Tüdruku ema on palju tööl ning kui laps haige, siis peab tegema tööd ka lapse kõrvalt.

20 aastat hiljem. Tüdrukust on sirgunud noor naine, kes on edukas oma prestiižses töös, kuid hing otsib seda “miskit”. Nagu oleks potensiaali rohkemaks, aga midagi hoiaks kinni. Lähisuhetes otsib tüdruk palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis miskit nagu lõikaks noaga tema südant. Üle kõige ihkab ta endale perekonda. Ta ei ole küll enam suurena nii palju haige. Ta on õppinud välja tulema paljudest keerulistest olukoradest elus, ta on iseseisev ja vanemad võivad ta üle uhkust tunda.

Kes on sisemine laps?

Meie kõigi sees elab sisemine laps. See sisemine laps on peegeldus mineviku lapsest ja kogemustest, mida see laps koges. Väiksena hoolitseb lapse eest tema vanem, kui inimese saab suureks, siis peaks sisemise lapse eest hoolt kanda inimene ise. Tihti, aga seda ei tehta. Isegi ei teata, et sisemine laps eksisteerib ja et tema eest tuleb hoolt kanda. Täiskasvanud tihti ei teagi, kuidas seda teha.

Sisemine laps võib olla rõõmus laps, kuid tihti on ta kurb laps. Kui vanemad pole olnud väga osavõtlikud lapse kasvatamises (või lihtsalt oli elukorraldus ühiskonnas teine), siis tuleb tegeleda selle kurva lapsega enda sees. Seda põhjusel, et enne kui sisemine laps sai kurvaks, oli ta loomu poolest õnnelik ja nautis elu. Ta oli avatud kogu oma potentsiaalile teha elus seda, milleks ta siia ilma sündis. Keskkond, vanemad, kasvatus oli see, mis panid teda raamidesse ja oma unistustest loobuma. Sellise potensiaali leidmine enda sees on täiskasvanu ülesanne!

Mis on minu eluülesanne ja kust ma peaksin alustama?

Kui sa asud selle küsimusega teele, siis esimene ülesanne on leida iseennast ning alustada tuleb päris algusest. Päris algusest alustamine tähendab, et tuleb leida see väike sisemine tüdruk/poiss, kes oli rõõmus, unistas ja väljendas oma soove vabalt. Selleks tuleb õppida elu nautima ja usaldama. Sellisel viisil saad sa kontakti rõõmsa lapsega enda sees. See on kõikide inimeste esimene ülesanne- luua endale selline elu, mida sa tõeliselt naudid ja armastad. Kui see on tehtud, siis ja alles siis hakka mõtlema, mida sa peaksid jagama teistele. Tihti inimesed tahavad kõigepealt aidata teisi ja oma vajadused panevad kõrvale. See on aga vale järjekord.

Eluülesande avastamise puhul pole mingit pistmist õpikutarkusega. See pole ka mingi konkreetne südmus või tegevus. See on loov protsess, kus sa tugined oma sisetundel, mis võib pikalt sosistada sulle, kuid mille vastuseks võid sa olla valmis alles aastaid hiljem. Sellepärast, et elu nautimiseks ja eluülesande avastamiseks peab olema sisemiselt valmis, küps.

Alati on hea alustada hetkeolukorra kaardistamisest ja varjupoole tunnistamisest. Tähtis on vastutuse võtmine ja kindel sisemine soov oma elu muuta. Muutmise teekonnal kohtud sa nii avardavate taipamistega, valusate mälestustega, kehaliste protsessidega tervenemise jooksul, unistuste täitumistega ning ka sisemise tasakaaluga.

Rõõmus vs kurb laps sinu sees

Kui su sisemine laps on kurb, ei saa sa kasutada oma täit potentsiaali. Sellist last enda sees tuleb märgata ja temaga tegeleda (selleks sobivad hästi erinevad teraapia liigid). Kui sa päriselt tahad avastada oma elu ülesannet, pead sa leidma enda seest ka selle rõõmsa ja loova lapse- selline laps on igaühe sees olemas, lihtsalt osadel rohkem peidus, teistel vähem. Rõõmsa lapsega saab hästi kontakti, kui õpid nautima oma elu. Teed kõike seda, mida sulle meeldib teha ja naudid see juures neid tegevusi. Kui sa julged olla õnnelik, südamest ja mitte mõistusest. Kui õpid olema tänulik ilusate asjade eest enda elus.

Kui kurb laps on hoitud ja rõõmus laps oma igapäevaellu integreeritud, siis hakkad sa aru saama, mis on see, mida elu soovib, et sa ühiskonnale ja teistele tagasi annaksid. Sa hakkad selgemalt nägema, missugune laps sa tegelikult olid, missuguse potentsiaali ja tugevustega. Nagu ma eelnevalt juba kirjutasin- kõigepealt tuleb teha oma elu õnnelikuks ja siis hakata panustama oma eluülesande peale.

“Armastage ennast, panustage oma perekonda ja andke ühiskonnale tagasi seda, milles olete head” Ja just täpselt sellises järjekorras.

—

+10 aastat hiljem on tüdruk õppinud nautima elu, täitnud oma mitmed unistused, loonud endale perekonna, on teinud sügava kohtumise oma loova ja intuitiivse poolega. Ta on saanud tuttavaks oma tugevate joontega, millele rajada oma elu kutset. Nüüd hakkab ta aru saama, mis on see, mida ta peab ühiskonnale tagasi andma ja koitma hakkab ka kõige tähtsam küsimus- “Miks ma seda kõike teen?”

 

/0 Comments/by

Kuidas taastada kontakt loodusega

Kevad on kohe käes ja päevad pikenevad. Praeguses olukorras on loodus üks koht, kuhu saab minna ennast laadima. Loodus on kogu aeg meie eludes olemas, kuid kiirustava elurütmi juures me tihti ei märka teda. Ta on, et meid igal meile sobival ajahetkel vastu võtta. Ta on, et meid tasakaalustada ja tuua tagasi iseenda juurde. Ta on, et meid rasketel hetkedel lohutada.

Jagan teiega mõtteid ja ka enda praktikaid, kuidas loodusega kontakti astuda.

  1. Kõndimine. Me kõnnime igapäevaelus liiga vähe. Ja kui kõnnime, siis betooni peal (nt kontoris). Tegelikult vajab inimene enda mahalaadimist ja kiire elutempo juures elu aeglustamist. Paljud meist teevad vaimset tööd ja kui ennast unustada maha laadida, siis kaob kontakt reaalsusega ning tekivad lihtsamini ärevad mõtted, hirmud, väsinud olek. Üks hea võimalus ennast maandada on kõndimine. Hea on, kui kõndimise ajal on ümberringi toetav keskkond, mitte nt suured maanteed, vaid vaiksed metsateed ja terviserajad. Kõndimise juures saad sa ühendust Maaga läbi oma jalataldade. Kui sul on muremõtteid või hirme, siis lase kõik need läbi jalatalla otse Maa sisse. Emakene Maa võtab need hea meelega vastu ja sina vabaned üleliigsest. Kõndida võiks korraga vähemalt 30 minutit ja veel parem, kui see aeg on tund või üle selle. Piisava kõnnaku juures võid saada juurde uut inspiratsiooni, mida oma elus muuta ja kuidas seda teha. Selles osas on mul endal kogemus olemas, kus peale lapse sündi kõndisin pea iga päeva 8-10km ja väga palju elulisi transformeerivaid mõtteid tuli just siis. Ka praegusel ajal proovin käia palju kõndimas, see laeb mu üleliigsed mõtted maha ja tasakaalustab suurepäraselt.
  2. Loodusmustrite ja energiate vaatlemine. Proovi looduses maha võtta oma tempo ja hakka märkama, mis ümberringi toimub. Tihti me proovime värskes õhus teha tervisesporti ja võib juhtuda, et spurdime loodusest läbi ilma, et see jõuaks meid laadida. Laadimiseks on vaja taastada loodusega kontakt. Aegluses ja kohal olles saab seda teha kõige paremini. Mulle meeldib jälgida looduses erinevaid hääli, lindude asukohti puudel, puude õitsemise seisu, päikese või pilvede asukohta, lõhnu ja energiat, mida üks või teine metsatukk endas kannab. Olen märganud, et raiutud metsas on energia habras ning puutumata metsatukas on küpsust ja tuge. Need metsatukad võivad vahelduda juba 5 minutilise jalutuskäiguga ehk olla suhteliselt kõrvuti. Oleksin ma näiteks täna hommikul olnud veel aeglasem looduses, siis oleksin märganud lähedalt ka kitse, kes minu sammude peale plehku pani 🙂
  3. Oja meditatsioon. Selle tarkuse ammutasin Pedram Shojai raamatust “Idamaised tartkused lääne inimesele” ja katsetasin ka enda peal järgi. Leia loodusest üks jõgi või oja. Istu/seisa sinna kaldale või väikese oja puhul äkki õnnestub minna täitsa oja keskele (nt kivi peale). Ole näoga vastuvoolu ehk tekib pilt, kus oja või jõgi voolab sinust läbi. Pane võimalusel silmad kinni ja tunneta, kuidas voolav vesi viib sinust ära kõik muremõtted, hirmu ja ärevuse. Järgmine hetk lase voolaval veel ära viia kõik su hetkemõtted nii, et sa oled hetkes nii kohal, et tekib tunne, et sa oled ise see voolav vesi. Proovisin selle ise järgi ühe oja ääres ning juba 10 minutiga oli puhastunud tunne. Mitte-teadlik kogemus oli ka Norras ühe kõrge kose ääres, kus kaotasime abikaasaga täiesti ajataju ja oleksime võinudki sinna jääda. Tutvudes selle meditatsiooniga sain aru, et kogesime seal puhastumist ja täieliku kohalolu looduse keskel.
  4. Kontakt puude ja taimedega. Minu jaoks kannavad puud ja taimed teatud sorti energiaid. Näiteks väga vanade ja suurte puude puhul tunnetan nende stabiilsust, püsivus ja väge. Kui mul on neid omadusi vaja, siis lähen mõne sellise puu lähedusse ning lasen piltlikult öeldes endale juured alla kasvatada ja tunnetan selle puu väge nii et tajun seda iseenda peal. See aitab mind olukordades, kus vajan oma otsustustes jõudu juurde ja tuge, et olen õigel teel. Sellist kontakti on hea hoida ka oma koduaias, istutades taimi ja hoolitsedes nende eest.
  5. Lemmikloom. Kui sul on kodus lemmikloom, siis ka see on hea võimalus taastada kontakti loodusega. Nemad on meist ürgsemad ja elavad oma instinktide järgi. Kui õppida looma oma lemmikuga tugevat kontakti, siis see avab ka sinus kohaloleku tunde, sest loom on kohal igal hetkel. Mina  käin jalutamas oma koeraga ning kõige rohkem naudin neid pikki jalutuskäike, kus koer on rihmata kaasas, on minuga täielikus kontaktis ja saab minust aru poole sõna pealt. Tunnen, et see kontakt on midagi muud kui inimestel omavaheline.

Kokkuvõteks võiksin soovitada, et mine õue ja lihtsalt märka kõike, mis ümberringi on. Igat detaili. Ära vuhise läbi sellest terviserajast, vaid võta hoog maha ja märka, mis ümberringi toimub. Kui soovid sammukese edasi teha, siis katseta vee, puude ja metsatukade energiate tunnetamist. Edasijõudnud vist lähevad üldse päevaks või pooleks sügavale metsa ära- ja see on minu jaoks järjest ahvatlevam 🙂

Hoidke tervis ja ammutage jõudu loodusest!

/0 Comments/by

Vabanedes ideaalidest- kui palju on piisavalt hea?

Kui sa oled üks nendest, kes tahab oma elus saavutada ideaalset versiooni sellest, mis võiks olla, siis see lugemine on sulle.

Kui keegi küsiks praegu mu käest, kas ma elan unistuste elu, siis vastaksin ma “jah”. Aga kui ma küsin enda käest, kas ma võiksin elada suuremas majas, sõita parema autoga ja rohkem reisida, siis ma vastaksin samuti jah. Kuidas siis nii?

Ego tahab ohjad enda kätte haarata

Mäletan kuskilt väljendit, et kui su elus on kõike piisavalt, siis sa oledki juba õnnelik. See küsimus on mind palju aidanud- “Kas seda on praegu piisavalt?” Ego tahab tihti ohjad enda kätte haarata ja tuletab mulle meelde minu eesmärke ja äkki võiks juba tegutseda selle kallal. See aga teeb olematuks hetkes elamise tunnet ning naudingulist elu, mida võiksin veel rohkem õppida elama.

Naudingulised eluperioodid

Ma olen väga eesmärgipärane inimene ning kui üks asi on tehtud, siis tean sisimas juba, mis on järgmine verstapost ja suund. Viimasel ajal olen aga hakkanud aru saama, et teatud eluperioode tuleb osata lihtsalt nautida. Kui oled midagi saavutanud, kuskile jõudnud, millest oled unistanud, siis ära kiirusta kohe edasi, vaid peatu mõneks ajaks- tunneta, et see on SEE, mida nii väga olid oodanud.

Meie ühiskonnas tervikuna on mul tunne, et me ei oska elu nautida. Me oskame hästi tööd teha, lapsi kasvatada, teha asju “nii nagu peab”, aga võiksime veel rohkem osata lihtsalt olla, naerda ja lõbutseda, olla veel rohkem tänulik selle eest, kuhu elu meid toonud on.

Millal on aeg edasi liikuda?

Siiski tuleb üks hetk aeg hakata jälle tegutsema. Kuidas aga seda hetke mitte sassi ajada ego lõksuga, kes tahab kogu aeg saada midagi paremat ja suuremat. Kuula oma südamehäält/intuitsiooni, mis on oma olemuselt pehme ja mis lihtsalt üks hetk annab teada- “nüüd on aeg”. Ego aga võib suvalisel hetkel jõuliselt nõuda, et sa midagi teeksid.

Olen elus viimastel aastatel läbi teinud spurti nii isikliku kui tööelu loomisel. Minu abikaasa ja näiteks meie uus kodu jõudis minuni pingutamata ja hetkel, kui olin egolõksudest lahti lasknud. Minu mõlemad töökohad uues tegutsemisvaldkonnas jõudsid minuni väga kergelt ja voolavalt. Tean, et õiged asjad tulevad pingutamata ja õigel ajal. Samas on vaja ka seda perioodi osata tunnetada ja teadvustada, kui mängus on ego ja kui pingutad hoopis jõuga oma unistuste suunas. Tulemus on tihti pettumus; hea juhul õppid ära egolõksudest vabanemist. Halbade asjade kokkulangemisel võid teha aga valed otsused. Õpi tunnetama, kui räägib sinu ego ning lihtsalt märka seda ja ära tee midagi. Kui sa kasvatad oma intuitsiooni, siis õigel ajal sa tunnetad ära ka tema hääle.

Elu nautimine

Oskus elu nautida on tänapäeva maailmas suur kunst. Meie edumeelne ühiskond soovib, et me enamus ajast teeksime ja saavutaksime midagi- siis oleme justkui edukad. Vähesed räägivad sellest, et tuleb osata ka nautida seda, mida oled saavutanud. Isiklikus elus tunne rõõmu pereliikmetest, sõpradest, vabast ajast ja iseendast. Tööelus õpi tähistama vahe-eesmärke, lõppenud projekte ja seda, kui oled midagi hästi teinud. Isegi kui teised seda ei märka ja kihutavad kõrgetel kiirustel edasi, siis sina osta või küpseta üks kook ning tähista pereliikmetega seda, et oled nii tubli olnud 🙂 Elu nauding ei koosne pidevatest pingutustest, vaid oskusest lasta vabaks pingutustevahelistel hetkedel ning lihtsalt olla.

/0 Comments/by

Looja arhetüübi äratamine Sinu elus

Carol S. Pearsoni järgi on inimeses 12 arhetüüpi, mida mööda toimub  inimese areng. Täna tahaksin teile kirjutada looja arhetüübist, mis aitab meil luua teadlikult oma elu.

Looja arhetüüp siseneb meie ellu siis, kui avastame oma tõelise Mina või laseme sellel sündida. Mulle meeldis äsjaloetud Meelike Saarna kirjutatud unistuse artikkel (tasuliselt saad lugeda siin), et meie praegune elu on eelmiste unistuste summa. Mina tegin tutvustust oma Looja arhetüübiga ligikaudu kuus aastat tagasi, kui otsustasin, et nüüd hakkan väga teadlikult looma oma unistuse päris elu. Aasta algus on hea aeg, et tuletada endale meelde, kuidas endas ära tunda Looja arhetüüpi ning seda teadlikult kasutada.

Looja arhetüübi eesmärk on mingi uue reaalsuse loomine.

Loomise juures on 3 staadiumi:

  1. Alguses me loome teadvustamatult ega teadvusta, et me ise loome seda, mis meiega toimub. Meil on raske ette kujutada, et me saame endale teadlikult luua oma elu, sest raskuste puhul tundub, et süüdi on ümbritsevad olud ja head asjad, mis meiega juhtivad on justkui juhused, mida me ise ei kontrolli.
  2. Järgmiseks otsustame haarata juhtohjad enda kätte ja teadlikult hakata looma oma elu. Märkame, kuidas nii hea ja halb meie elus tuleb meie mõtteviisist ja uskumustest. Vahepeal tundub, et võitleme tuuleveskitega, kui peame silmitsi seisma sisemiste hirmude ja vastutusega, mis kaasneb loomisega. Siiski üks hetk tajume tulemust, mis annab edaspidiseks loomiseks jõudu juurde. Siin staadiumis toimub ka kontrollist loobumine. Võime unistada ja teadlikult oma elu luua, kuid viisi, kuidas asjad meieni jõuavad, peame andma vabaks. Selles punktis võime tajuda ka ego ja südame vastuolu- ego tahab üht ja süda teist. Fakt on see, et üks ega teine üksinda ei suuda luua meile rahulduspakkuvat elu. Tähtis on ego ja südame omavaheline koostöö.
  3. Selles staadiumis jõuame ego ja südame koostööni, kus oskame luua oma ellu kõike vajaliku, et olla tasakaalus elu igal tasandil. Igapäevaelu loomine toimub mänguliselt ja kergelt. Ettetulevad takistused ületame samuti kergemalt kui teises staadiumis, sest meie vastupanu langeb ja me hakkame järjest enam märkama elu seaduspärasusi ja neid ka aktsepteerima.

Looja arhetüüp meie ühiskonnas

Kui Looja arhetüüp meie elus aktiivseks muutub, tunneme sageli vaheldumisi ülevat rõõmu ja halvavat hirmu. Minu jaoks on see rõõm selle uue ees, mida ma tajun, kui hakkan oma unistustes looma, kuid sellega kaasneb ka hirm, sest vanast elust peab hakkama lahti laskma ning ees on midagi uut ja tundmatut.

Selleks, et olla oma Loojaga kontaktis on vaja olla kontaktis oma Minaga ja sellega, mida see Mina soovib (artkli “Kes ma olen?” saad lugeda siin). Huvitaval kombel on meie kultuuriruumis raske tunda seda, mida sa tunned ja mõelda seda, mida sa mõtled, muretsemata seejuures selle pärast, mida sa “peaksid” tundma ja mõtlema. Väheseid väikseid lapsi julgustatakse tundma ja mõtlema omamoodi. Meie ühiskonnas võib inimesele tunduda, et olles lihtsalt tema ise, rikub ta kõiki reegleid ja norme ning sellega kaasneb ühelt poolt sisemine vabanemine (olen mina ise) kui ka ähmane karistushirm (äkki mind tõrjutakse ja ei aktsepteerita).

Julgustan teid säilitama siiski oma autentsuse- julguse olla mina ise, avatud, vajadusel haavatav ja relvitu. Kõrvale jäävad need inimesed ja olukorrad, kes peavad jääma ja lahkuvad need, kellega olid mingid muud sidemes kui südamest-südamesse.

Loomiseks on vaja loovust

Avatud kujutlusvõimega iseenda kuulamine eesmärgiga avastada, mida peaksin järgmiseks tegema, on üks tähtsamaid oskusi elus. Loovuse äratundmiseks on palju erinevaid viise, millest olen kirjutanud ka eraldi artikli, mida saad lugeda siin.

Inimesed, kes mõtlevad, et nad ei ole loovad või ei oska sisemisi intuitiivseid teadmisi ära kasutada, ei ole veel õppinud oma olemust kuulama. Õigemini, nad on seda kunagi osanud teha, sest kõik unistavad ja fantaseerivad, kuid neid on õpetatud varajases eas oma kujutlusvõime teadmisi ignoreerima.

Mind on aidanud siinkohal kõigepealt küsimus: “Mina mina tegelikult tahan?” ning see järel on vaja igapäevaelus teha ruumi loovusele, et vastused hakaksid tulema. Mind on aidanud pikad jalutuskäigud looduses ja lihtsalt vaikuses olemine. Kui loovuse rakendamine on igapäevaellu integreeritud, siis tuleviku kujutluspildid jõuavad sinuni märksa kiiremini ja spontaansemalt. Siis oskad sa juba sisetundest lähtudes päris kiiresti vastata küsimusele “Mis järgmiseks?” Ja selline loomine on juba põnev ja mänguline.

Siiski ei piirdu Looja arhetüübi rakendamine ainult oma isikliku elu täiustamisena. Looja arhetüübi jaoks on eluliselt tähtis tunnetada, et mingi tegemist ootav asi on sinusse lausa rakutasandil programmeeritud ja see puudutab rohkemaid inimesi, kuid vaid sinu isiklik elu. See võib olla mingi kindel elukutse, ühiskondlik panus, inimene või inimesed, keda sa armastad, teataval moel tervenemine või veenva õppetunni saamine, aga see on ühtlasi seotud sinu isikliku evolutsiooniga. Selle tegevuse tunneme selle järgi ära, et see tegevus ei tundu meile mitte üksnes tuttavlik, vaid ka sügavalt tõene ja õige. See roll tekitab meis sügavat rahuldust ja seda tehes kogeme kergust ja rahulolu.

Looja arhetüüpi äratamine oma elus on sügavalt vajalik, et elada õnneliku ja tähendusrikast elu. Enne looja arhetüüpi äratamist võib juhtuda, et pead äratama ja tasakaalustama ka teised arhetüübid, kellest Carol P. Pearson kirjutab lähemalt raamatus  “Sisemise kangelase äratamine. Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja oma maailma muuta.” Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, keda huvitab iseenda sügavam tundmine ja isiksuse arengu teekond igapäevaelus.

 

Mõtisklus Looja arhetüübi äratamiseks

Kujutle täiuslikku päeva, tundi või nädalat millalgi tulevikus, mil sa saad tegeleda kõige sellega, mida sa armastad teha. Kujutle keskkonda, seltskonda ja oma tegevusi. Kujutle, milline sa välja näed, kuidas sa riides oled ja kuidas sa ennast tunned. Ole võimalikult üksikasjalik ja kasuta võimalikult palju sensoorseid omadusi (kuidas asjad välja paistavad, tunduvad, maitsevad, lõhnavad ja kostavad).

*Arhetüüp on sarnaste isikute, objektide ja kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund.

/0 Comments/by

MindsetReset ehk ülevaade mööduvast aastast

Iga aasta lõpus olen mööduvat aastat kokku võtnud ning uue aasta osas plaanid ja unistused kirja pannud. Jagan teiega ühte võimaliku viisi, kuidas teha ülevaadet jooksvast aastast ja natukene ka seda, mis minu enda elus toimunud. Inspiratsiooni sain päriselus.ee lehelt. Aitäh, Grete!

  1. Keha

Kui mul muidu pole keha/tervisega üldiselt probleeme olnud, siis just viimasel aastal on ta hakkanud mulle õppetunde ette näitama. Olen suutnud oma keha üle kurnata, armastusega taastada ning igapäeva stressi eest hoida, kuid alati pole sellest piisanud. Olen just eelmisel sügis-talvisel perioodil jätnud keha ilma piisava liikumiseta ja päevavalguseta. Sellest sügisest andsin endale lubaduse, et hakkan regulaarselt trennis käima, 1-2x nädalas ja olen uhke enda üle, et olen suutnud seda lubadust hoida. Enesetunne on tublisti paranenud ja trenni tegemine on mõjunud kehale nii hästi, et kuulen kui keha tahab ennast liigutada ning kodus teen vahepeal päikesetervituse ringe ja siis kohe tunnen, kui hea on kehal olla 🙂 Tubli olen ka selles olnud, et toitun veelgi tervislikumalt. Olen jõudnud nisu- ja piimavaba toitumiseni, E-d ja säilitusained on meie peres juba mõnda aega mitte-lemmikute nimekirjas.

Mida soovin juurde? Päevavalguse kättesaamine talvisel perioodil. Soovin, et seda oleks minu keha jaoks igapäevaelus rohkem.

2. Töö/kool/eneseteostus

Olen saanud suure ettevõte värbamiskogemuse võrra rikkamaks ja edukalt läbinud sisseelamise perioodi. Olen loonud uusi ideid ja lähenemisi- karjäärinõustamist ettevõte siseselt, mida praegu ka aktiivselt praktiseerin. Olen jätkanud ka holistiliste karjäärinõustamistega, kust olen saanud palju positiivset tagasisidet, kui näen, kuidas see inimesi puudutab ja õigele teele suunab. Olen saanud sisemise tunnetuse, mis on minu suurem eneseteostus järmistel aastatel ja olen väga põnevil kõige selle ees.

Mida juurde soovin? Edaspidi soovin veelgi praktiseerida oma isikliku/iseloomu kasvu ning igapäeva tasakaalu loomist iseenda sees ja siis kõikide eluaspektide vahel.

3. Raha

Raha meeldib mulle ja mulle meeldib, kui seda on piisavalt, et nautida kõike, mis minu jaoks tähtis. Hetkel on mul tunne, et raha on üldjoones piisavalt. Saime soetatud endale Tallinna lähistele uue kodu ning ammu unistatud auto jõudis samuti minuni. Olen saanud sel aastal ka piisavalt reisida.

Mida juurde soovin? Kui sooviks rohkem raha, siis eelkõige, et saaks veel rohkem/pikemalt reisida.

4. Suhe/armuelu

Mulle meeldib meie suhte puhul, et tunne on nagu liiguksime iga natukese aja tagant mingile uuele tasandile ja läbi vahepealsete elulainete ka üksteisele lähemale. Oleme olnud koos üle kolme aasta ja see aasta ka abiellusime. Oleme kindlasti palju etappe intensiivselt läbi teinud, samas on see kõik tulnud väga loomulikult. Olen õnnelik meie pere üle. Tunnen, et meid liidavad seiklused ja avastamised, samuti ühised väärtushinnangud elu ja pere osas.

Mida juurde soovin? Soovin, et oleks meeles teadlikumalt võtta aega ka täiesti kahekesi olla. Et tulla igapäevaelu virr-varrist välja ja lihtsalt üksteist nautida. Töö ja pere elu kontekstis vahepeal ununeb ära, et just suhte heas kvaliteedis on peidus hoopis teistsugused naudingud, kui seda saavad pakkuda töö või pereelu.

5. Sõprussuhted

Mul on üks parim sõbranna, kes on olnud pikalt minuga koos minu enesearengu teel. Viimasel aastal on olnud meie mõlema elus muutused, tema sai emaks ja mina läksin täiskohaga tööle, kuid olen tänulik, et leiame siiski seda aega, et kohtuda ja naistejutte rääkida. Lisaks alati on meie kohtumised põimitud sügavate enesearengu teemadega, mille osas mõistame teineteist väga hästi ning avastame ikka ja jälle kui ühtemoodi me oleme.

Mida juurde soovin? Vahepeal tunnen, et ka muud suhtlust sõpradega võiks kohati rohkem olla, samas mitte ülepaisutatud. Olen pigem kvaliteetsete sõprussuhete poolt.

6. Eneseväärtustamine

Usun, et olen olnud tubli selles. Kuigi olen maadelnud viimasel aastal igapäeva stressi, kiiruse ja kohustustega, siis siiski olen saanud järjest rohkem ennast kehtestada ja kui kohe ei oska, siis suudan teadvustada, mis on mulle sobilik ja mis mitte.

Mida juurde sooviks? Julgus seista oma väärtuste eest, missugused need ka teiste silmis poleks on see, mille osas tunnen, et pean seda õppima ja praktiseerima. Samuti pean õppima julgust ennast väljendama ja kehtestama, sest osades valdkondades on mul seda oskust/julgust liiga palju (nt isiklik elu) ja jällegi mujal (nt töö) võiks olla rohkem.

7. Selle aasta raamat

“Südikus” on see raamat, mis mind väga kõnetas ja näitas mulle endale kätte, et järjepidevus on see, mis viib eduni (ja mitte alla admine). Samuti lapsevanemana andis häid juhiseid, kuidas ja millal suunata oma last teele, mis talle võiks meeldida. Sellest kirjutasin ka artikli, mida saad lugeda siin.

Teine raamat, mis mind kõnetas ja mille lugemise üle olen väga uhke (sest see on esimene inglise keelne raamat, mida ma loen!) on “When “Perfect Isnt Good Enought!” Raamat räägib sellest, kuidas perfektsionist inimeses võib avalduda mitmeil erineval moel (ja ühes valdkonnas võid sa üldse mitte olla perfektsionist ja mõnes teises, sajaga! nagu mina) ning kuidas seda järjest teadvustada ja vaikselt lahti saada. Loodan, et raamat annab uusi taipamisi ja lahendusi mingitele korduvatele mustritele.

8. Muusika

Minu selle aasta muusikaline elamus oli Ed Sheerani kontsert. Tema hääles on minu jaoks midagi, mis paneb südame sulama. Samuti meeldib mulle väga Coldplayd ning tahaks minna kunagi nende kontsert-turneele kuskil välismaal. Siiski valin ma pea alati (loodusliku) vaikuse. Võin kodus olla terve päeva nii, et olen vaikuses ja telekas ega muusika ei mängi. Vaikuses saan kõige paremini endaga ja oma mõtetega kontakti.

9. Aasta reis

Romantiline kahekesi olemine kindlasti meie pulmareis (lõuna)Portugali ning samuti olen vaimustuses meie talvisest perereisist Tenerfele, kust me alles saabusime. Portugalis sain ennast kohustustest täiesti välja lülitada ja nautida kahekesi aega abikaasaga, peale kogu kiiret pulmakorralduse perioodi. Detsembri pimedusest sõitsime päikest püüdma perega Tenerifele. Samuti oli see lapse esimene nö soojamaa reis ja meile kõigile Tenerife väga meeldis. Eriti üllatav oli sealne loodus ja üleüldine puhtus ja mitte ülerahvastatus. Kindlasti soovime sinna ka tagasi minna, sest see tundub ideaalne võimalus enda akusid talvel Euroopa sees laadida.

10. Avastused/kogemused

  • Olen avastanud, kui tähtis on inimkeha jaoks liikumine, liigutamine (eriti kontoritöö puhul). Kohe kui liigun vähem ja harrastan nö istuvat eluviisi kontoris, autos ja siis halva ilmaga kodus, siis läheb keha tasakaalust välja. Liikuma peab!
  • Piiridest olen avastanud jälle enda jaoks uued piirid, mis sobib ja mis mitte ja kuidas on minu jaoks tähtis. Sama tähtis on neid piire teistele teatavaks teha ja paluda neist kinni pidada. Mingid piiride kehtestamised on õnnestunud päris hästi, mida ma alles õpin ja mul on hea meel, et need piirid on minu jaoks nähtavad.
  • Olen õppinud veelgi sügavamalt aru saama, kuidas valusad või ebameeldivad hetkeolukorrad võivad olla peegelduseks meie enda sisemistele lahendamata mustritele. Kaevun järjest sügavamalt, kuigi vahepeal ei tahaks üldse seda teha. See on üldjuhul ebameeldiv, aga olen lootuses, et see viib uuele tasandile, et olla iseendaga veel rohkem kontaktis.
  • Minu viimaste nädalate avastus on lahti laskmine ja elu usaldamine. Ma kipub pigem olukordi kontrollima ja juhtima, kuid iga kord jõuga ei õnnestu saavutada seda, mida saab saavutada lahtilaskmisega ja leppimisega, et nii on. Ja siis hakkavad tulema imelised muutused minus endas ja ümbritsevas maailmas.

Kolm head asja, mis minuga selle aasta jooksul juhtus ja kuidas ma ennast nendes olukorades tundsin.

  1. Pulmad- korraldasime pulmad abikaasaga põhimõtteliselt kahekesi, kuigi aasta enne korraldusliku poolega alustades tundus see liigselt suurt ja stressitekitav ettevõtmine. Pulmapäeval aga saime nautida 100%-ga, sest tundus, et korraldus oli hästi õnnestunud 🙂 Pulmad ja abiellumine ise on nii eriline, et minu meelest ongi kõige tähtsam see, et sa abiellud ja ütled oma “jah” sõna, kui see, mis pidu pärast seda tuleb. Eriline osa oli ikka just see päeva algus ehk tseremoonia. Meie pulmad olid laiendatud pereringis ca 40 inimesega.
  2. Eneseareng- olen paljud asjad enda sees nö paika loksutanud. Saanud üle hirmudest ja suurest tasakaalutusest, mis kaasnes tööle minekuga. Olen andnud endale lubadusi ja nendest ka kinni pidanud (trenn ja liikumine). Olen tänulik iseendale, et olen selline inimene, kes ei suuda nö maha matta enda halvad emotsioonid. Pisikesest peale need emotsioonid/tunded lihtsalt tulevad minus ülesse ja mul ei jää muud üle, kui neid hakata uurima ja paika loksutama, mis kuhu käib.
  3. Töövõidud- tunnen, et olen nõustajana järjest rohkem edasi arenenud. Mõnikord tunnen, et mul on tekkinud julgus minna inimese hinge osas kohtadesse, kus ma pole julgenud minna. Samas võivad just seal olla peidetud uskumused või saladused, mis ei lase inimesel oma (töö)elus muudatusi algatada. Olen jõudnud järjest rohkemate inimestena, läbi viinud kahte ettevõtesisest karjääripäeva, kus koolitasin kokku ca 80 inimest ning alustanud ettevõtesiseste karjäärinõustamistega. Tunnen, et olen õigel teel ja see on see valdkond, kuhu pean oma oskusi ja energiat panustama.

Kolm väljakutsuvat olukorda ja kuidas ma ennast tundsin:

  1. Uuel töökohal sisseelamine, mis võttis aega ca pool aastat. Kuna organistasioon on suur ja asju, mida seal ära teha palju, siis olen pidanud otsima tasakaalu iseenda- pere-põnevate tööalaste väljakutsete vahel, et kuidas ennast mitte ära kaotada. Samuti tundsin, kuidas liigne tormamine võtab maha loovuse, mille peale ma tegelikult kogu oma töö ja tulemuse üles ehitan. Seepärast õppisin veelgi paremini seadma piire ja nüüd aasta lõpus on tasakaal võrreldes aasta taguse ajaga päris hea.
  2. Lapse pärast mitte muretsemine, vaid õppimine muremõtted (kas hommikul sai lasteaeda õige sall kaasa pandud) muuta positiivseteks mõteteks ehk kujutades ette, kuidas laps õhtul koju tuleb ja räägib, kui tore tal oli lasteaias õues mängida (et ei olnud külm/palav ega saanud kuskilt nohu). See töötab mu meelest päris hästi! Kuna olin üks hetk päris väsinud nendest ülemõtlemistest, kui laps sai lasteaias üle antud ja tööle sõitsin, siis olin päris aldis kasutama positiivseid sisendusi, et laps on rõõmus ja tal on seal kõik hästi. Ja nii olgi.
  3. Oma hirmudega tegelemine. Olen suur analüüsija ja võin lihtsalt minna ülemõtlemise voolu. Olen õpinud märkama, et kui stressitase on kõrgem, siis kipuvad ka hirmud ja ülemõtlemised tugevamini esile tulema. Olen pidanud endaga kõvasti tööd tegema, et aru saada, kust mis tuleb ja kuidas ennast nö maa peale tuua. Kui enne suutsin ülemõtlemise laines olla nädal-kaks, siis nüüd suudan tasakaalu endasse tuua juba paari-päevaga, mis on minu jaoks suur saavutus.

11. Suurim õppetund

Enda keha eest saan hoolitseda ainult mina. Keha vajab tasakaalustatud eluviisi, liikumist ja tervisliku toitu. Kui mina seda ei tee, siis keegi teine ka ei tee ja siis läheb keha energeetiliselt tasakaalust välja.

12. Suurim saavutus, mille üle olen eriti uhke

Eesti ühes suurimas ettevõtes ettevõtesisese karjäärinõustamise (taas)algatamine. Olen suur fänn sellele, et inimesed peaksid tegema seda tööd, mis on kooskõlas nende endiga ning ka ettevõtes sees saab inimesi aidata nö õigele tööle. Olen väga uhke selle üle!

Unistused ja soovid järgnevaks aastaks

Olen saanud selle aasta lõpuks päris hästi aru, kuhu olen järgmistel aastatel liikumas. Minu ülesanne on luua see visioon enda sees hästi tugevalt ning tean, et siis tuleb elu ka järgi, malbelt ja voolavalt. Kindlasti jätkan oma suurima saavutusega ja holistilise karjäärinõustamisega ka uuel aastal. Väga praktiline soov ja peaaegu eesmärk on hakata jälle pildistama (loodust). Hoian kindlasti jätkuvalt iseennast, oma suhet ja peret. Jätan ruumi loovusele ja õnnele.

Unistage julgelt ka teie oma elu visiooni osas!

 

Ilusat aasta lõppu soovides

Natalja Prümmel

 

 

 

 

/0 Comments/by

Kuidas minimalism minu elus kanda kinnitab

Kas minimalism on ainult asjadest loobumine ja vähemate asjade omamine? Kunagi arvasin, et minimalistid on need, kelle kodus on nii vähe asju, et seal ei ole hubane olla. Kus kõik on lage ja külm. Nüüd räägitakse minimalismist järjest enam ja mulle tundub, et ka mina olen liikumas järjest enam minimalistliku elustiili suunas. Kuidagi iseenesest ja mitte üldse ennast sundides.

Selles artiklis ei tahaks pikalt kirjutada asjade minimalismist. Sellest on palju räägitud. Küll aga lugedes viimati ühte minimalismi ja korrastamise raamatut “Õnn vähesest” sain pihta, et minimalism ongi midagi palju laiemat, kui “mul on vähe asju”.

Mis asi see minimalism siis on?

Meie üleküllastunud planeedil on liiga palju asju, valikuid, infot. Selle kõige sees on vaja ellu jääda. Ellu jääda nii, et enda sisemaailm jääks tasakaalu ja orienteeruks, mida üldse elult tahta. Minu arusaamist mööda on minimalistlik elustiil järjest oma elus asjade, valikute ja infovoo vähendamine ning teiselt poolt tähelepanu pööramine nendele vähestele ja tähtsatele tegevustele, inimestele, olukordadele, mis on tõesti hingele vajalikud.

Mõelge näiteks, kui lähete poodi valima leiba-saia. Kui olete keskmisest teadlikum ostja, siis tahate võimalikult tervisliku täistera toodet, võib olla veel parem, kui see oleks nisuvaba toode. Kui palju valikuid ees on ja kui palju silte peab läbi vaatama! Teadlased väidavad, et kui valikus on rohkem kui 5 toodet, siis ei suuda me enam ratsionaalselt valida ning valime suurema tõenäosusega “huupi”.

Aga kui sellised “huupi” valikud juhtuvad suuremate ja elulisemate otsustega? Näiteks kuhu kooli laps panna või kuhu kolida või mis võiks olla järgmine karjäärialane samm? Selleks, et sellised suured ja elulised otsused oleksid võimalikult kooskõlas inimese endaga, on minu meelest ülitähtis minimaliseerida oma elu paljusid tahke. Mis tahud need on ja mida olen mina juba teinud?

Minu tagasihoidlik lähenemine minimalistlikule eluviisile:

  1. Asjad- siin all ma käsitlen kõiki kodus olevaid asju alates riietest lõpetades laste mänguasjadega. Meie peres on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt 1x kvartalis käime üle riidekapid ja mänguasja kastid ning loobume nendest asjadest, mida enam ei vaja. Asjad viime Taaskasutuskeskusesse (Tallinnas viime meie Tatari tn keskusesse) ning tunneme alati head tunnet, et kodus saab ruumi juurde ning asju ei pea ära viskama. Samuti näen, kuidas see õpetab lapsele oma asjade annetamist- mu poeg suudab kiiresti kindlalt öelda, kas tal on seda asja edaspidi vaja või loovutame mõnele lapsele, kes sellest rohkem rõõmu tunneb.
  2. Üritused ja muud käimised- kunagi ma tahtsin jõuda paljudele põnevatele üritustele (eriti kui jutt käis suvest), tihti käia kinos, kontsertitel jne. Ma käisin palju ringi, aga sügavuti ei pruukinud see paljujus mulle rõõmustavalt mõjuda. Ma lihtsalt olin ära hõivanud kogu oma vaba aja. Nüüd on see asendunud korraliku eelvalikuga, kuhu tasub minna ja mida tasub teha. Ma käin ringi pigem vähem, aga olen selle eest tänulik, et need käimised on sügavamalt mõtestatud.
  3. Infovoog ja telekas- kui palju risustab pidev infovoog meie aju ja mõtlemist. Olen suuresti loobunud uudiste igapäevasest jälgimisest ja vaatamisest. Telekast paneme käima vaid teatud meie pere mõistes kvaliteetsaateid ja seda ka pigem sügis-talvisel perioodil. Suvel ei lähe meil telekas tihti mitu päeva käima. Interneti artiklite asemel olen pigem raamatute austaja. Olen tähele pannud, et vajalik uudis, mis peab minuni jõudma, jõuab niikuinii, isegi kui ma uudiseid ei jälgi. Suund, millega pean veel tegelema on sotsiaalmeedia vähendamine igapäevaelus.
  4. Tutvusringkond- kellega, kui palju ja mis teemadel ma suhtlen on ajaga kindlasti muutnud. Mulle ei anna small-talkid midagi ning proovin neid igati vältida. Minu kohtumised sõbrannadega on pigem sügavad jutuajamised elust ja inimeseks olemisest. Need aitavad analüüsida iseennast ja oma elu. Need annavad midagi juurde, mitte ei võta ära (nt aega).
  5. Autoga liiklmine- meie peres on praegu kaks autot, kuid järjest tugevamalt tunnen iseenda seest tungi, et seda on liiga palju. Liiga palju nii rahaliselt, kuid eelkõige mitte mõistlik järjekordse “asjade” omamise poole pealt. Siit samm sügavamale minnes- seda on liiga palju loodusele ja keskkonnale. Iga hommik, kui ma istun Tammsaare tee ummikus tunnetan, et see on nii vale, mis ümberringi toimub. Kõik need inimesed oma autodes sõitmas kuhugi, et siis päev läbi auto seisaks parklas, et saaks õhtul tagasi koju sõita. Nädalavahetusel proovin üldse võimalikult vähe autoga sinna-tagasi linna vahel sõita, kui siis linnast välja. Suvel aga võimalusel üldse ainult jala või rattaga. Loodus oleks nii palju tänulikum, kui pered saaksid oma logistika paika panna nii, et oleks vajadusel ainult üks auto ja veel ideaalsem, kui see auto oleks hübriid või elektri auto 🙂 Meie vaikselt teeme plaani, kuidas nii korraldada.
  6. Võimalikult TÜHI nädalaplaan- kuidas nii? Minu arvates on “moest läinud” olla hõivatud ja teha väga palju asju. Tähtis on teha nädalas enda jaoks tähtsaid asju, mis toidavad hinge ja eneseteostust ning ülejäänud aeg lihtsal olla (kohe kirjutan ka, miks lihtsalt olemine hea on). Kunagi, kui olin 23 aastaselt oma suurte kohustuste pagasiga omadega kokku jooksnud tegin endale nimekirja, kus panin kirja kõik oma tolle hetke tegevused ja kohustused. Vaatasin sellele nimekirjale ausalt otsa ning tegin vahele, umbes poole peale, paksu joone. Kõik, mis jäi joonest ülespoole, nende tegevustega ma jätkasin ja kõik, mis jäi allapoole ma lõpetasin põhimõtteliselt päeva pealt (kuigi seal oli palju tegevusi, mis mulle tol ajal meeldisid). Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et mul pole aega ELADA, vaid ma kogu aeg teen midagi! Mäletan, et tolle aja korrektuur pani aluse kogu järgmisele ajale, kus hakkasin seadma päris prioriteete ning hoidma oma nädala ja kohustuste graafikut minimaalsena.

Mis aitab minimalismile kaasa?

  • õppige tunnetama “see on piisav” tunnet. Paljusid asju elus saaks teha veel paremini või omada midagi veel paremat. Kui aga saada kätte tunnetus, et see on piisav, siis saab lahti lasta, lugeda ülesanne tehtuks või mitte osta järjekordset vidinat ning selle asemel jällegi lihtsalt elada ja nautida.
  • ootuste kahandamine- meie pettumused ei sünni mitte sellest, et maailm on halb või teised inimesed mitte piisavad, vaid meie ootustest teiste või olukordade suhtes. Kui meie ootused on madalamad või me ei ootagi midagi, vaid uudishimulikult lähme asjadega kaasa, siis on palju lihtsam ootusi ületada ja tõeliselt nautida seda, mida pakutakse.
  • prioriteetide seadmine- seda pole vaja selleks, et rohkem jõuda teha, vaid selleks, et rohkem saada aega juurde. Muud ma ei tahakski siinkohal lisada.
  • õppige lihtsalt OLEMA- kui me teeme paljusid tegevusi, meil on palju kohustusi ning palju füüsilisi asju, siis me hakkame ennast identifitseerima läbi oma töö positsiooni, läbi elukoha, läbi omandatud asjade. Me niivõrd samastume, et unustame hinges ära, kes me tegelikult oleme. Ja see on kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kui ta kaotab kontakti iseendaga..

Elu parim Kingitus, mida minimalistliku elustiiliga kaasa saad

Kõik ülaltoodud puntkid jõuavad minu elus siia, selle kõige tähtsama põhjuseni, miks minimalism kinnitab mu elus järjest rohkem kanda. See on AEG. Aeg, kus saab olla endaga tõeliselt kontaktis, tunnetada, mida elult tahad ning julgeda elada peavoolust teistmoodi. Millal sa viimati vaatasid pikemalt aknast välja ja jälgisid puude liikumist? Millal sa viimati jõid teed vaikuses ning tunnetasid selle igat maitset ja lõhna? Millal sa lihtsalt lebasid voodis või diivanil ja vaatasid lakke, lihtsalt unistades? Need on need hetked, mille nimel mina loobun järjest rohkematest asjadest selle kõige üldisemas mõttes. Tänu sellele ma tean, et ma teen iseenda ja oma pere vaates palju paremaid valikuid ning liigun elus selles suunas, mis mind tõeliselt rahuldab. Sest võidetud aeg annab mulle võimaluse olla iseendaga kontaktis ja see paneb elus iseenesest kõik õigetele kohtadele.

Ja mis on minu meelest imeline boonus- KESKKONNA JA LOODUSE säästmine. Mida vähem ma oman, mida vähem ma sõidan, mida vähem ma tarbin, seda rohkem ma toetan Maad, et ta saaks terveneda.

Namaste! Aitäh, et lugesid lõpuni.

 

/0 Comments/by

Minu karjäärinõustajaks kasvamise teekond

Oli aasta 2014. Olin saanud aasta tagasi emaks. Enne lapsehoolduspuhkusele jäämist töötasin 10 aastat panganduses ning teadsin, et isegi, kui töö kollektiiv ja tööandja olid ülimalt vahvad, tagasi sellele tööle minna ei taha. Olin alustanud kolm aastat tagasi holistilise terapeudi õpinguid ja olin saanud endale kinnituse, et inimeste nõustamine/coachimine sobib mulle. Küll aga tunnetasin, et ei soovi nii palju käia inimeste mineviku aegades kui suunata pilk tulevikku. Nii juhtuski mu teele Fontese career coachingu väljaõpe, mis oli tol ajal veel üks esimesi gruppe. Panin ennast kirja ja olin särasilmselt valmis ennast täiendama kodus oldud aasta järel.

Career coachingu väljaõpe kestis 5 kuud, millest vahepeal toimus palju praktilist tööd. Ehk sisuliselt hakkasin ma juba õpingute ajal praktika käigus inimesi karjääri alal nõustama. Olin ambitsioonikas ja võtsin endale kohe 5 nõustatavat praktikaks 🙂 Ma tõesti nautisin seda! Sain kasutada oma nõustamise oskust holistilisest vaatest ning sain juurde palju loovaid ja praktilisi harjutusi, mis aitasid inimestel kontakti oma sügavate soovidega.

Peale diplomi omandamist career coachingu vallas sai mulle päris kiiresti selgeks, et hakkan sellega edasi tegelema. Nii lõingi ma oma erapraksise, kus hakkasin tasapisi tegema nii eranõustamisi kui ka karjäärialaseid töötube. Nüüdseks olen ma nõustanud kokku ligikaudu 70 inimest ja koolitanud vähemalt sama palju inimesi, seda suuresti värbaja põhitöö kõrvalt ning viimane aasta on tulnud juurde minu töösse põnevat ettevõtesisest karjäärinõustamist. Ettevõtesisese karjäärinõustamise kohta saad lähemalt lugeda siin

Mis minul oma töö juures silmad särama paneb?

  • See, et ma näen, kuidas inimesed leiavad enda sees jõudu ja vastused, mis olid nende sisse magama jäänud
  • Nõustatavate sammud, kus nad astuvad lähemale oma unistuste (töö)elule
  • Võimalus aktsepteerida igat inimest sellisena nagu ta on ning toetada teda tema enda teekonnal

Mis olid väljakutsed sellel teekonnal?

  • pidin silmitsi seisma esinemishirmuga, mis oli minuga kaasas kooli ajast. Tundsin, et tahan teha töötubasid, aga ei julgenud inimeste ees esineda. Ei jäänud muud üle, kui hirmule vastu astuda. Mitmeid koolitusi hiljem võin öelda, et nüüdseks naudin inimeste ees olemist ja töötubade juhendamist.
  • õppisin määrama piire enda ja nõustatava vahel- kust läheb minu vastutus ja kust inimese enda vastutus oma elu eest. Algaja nõustajana tahtsin kõiki kohe aidata ja nende tööelu õnnelikumaks teha. Sain aga aru, et minu suurest soovist ei piisa, seda peab tahtma ka nõustatav ise ning olema valmis muudatusteks ja oma esimeseks sammuks.
  • enda töö ja eraelu ühildamine on pidev protsess, eriti väikeste lastega peredes. Kuidas hoida oma elu tasakaalus nii, et seal on nii aega endale, perele, lastega koosolemine kui ka eneseteostus. Selleks on head märksõnad prioriteetide seadmine ja oma keha tasakaalus hoidmine.

Keegi ei pea meile ette ütlema, mida me peaksime tegema või kes me oleme. Need vastused on igaühe sees olemas. Mina, karjäärinõustajana saan need tugevused ja soovid nähtavale tuua nii, et inimesel päriselt tekib arusaam ja sisemine tunnetus, mida ta võiks tööalaselt edasi teha. Sellises äratundmises tekib inimese sisse suur jõud, mis annab talle võimaluse luua oma edaspidist õnneliku (töö)elu.

Kui sina veel otsid oma teekonda, siis ootan sind oma nõustamiskabineti, et tuua sinust välja parimat!

 

/0 Comments/by

Hea puhkus- missugune see on?

Suvi on käes ja tulemas on suur puhkuste aeg. Eesti seaduse järgi peab töötaja puhkama aastas vähemalt 2 nädalat järjest. See seadus võetis vastu mõned aastad tagasi, et ka kõige tragimad töötajad läheksid “pikemalt” puhkama, selleks, et ennetada töötajate läbipõlemist ja rahas puhkuste välja võtmist.

Puhata tuleb osata. Võib minna kohustuslikuks kaheks nädalaks puhkusele, kuid päevast-päeva lugeda oma e-maile. Töö energiast ei saagi niimodi välja.

Mina õppisin puhkama ca viis aastat tagasi, kui jäin lapsehoolduspuhkusele. Sellest kujunes mu elu pikim puhkus ehk kokku 3 aastat. Ütlen selle aja kohta “puhkus”, sest olin siiski töö teemadest täiesti eemal ning tegelesin põhimõtteliselt igapäevaselt unistamise ja tuleviku loomisega. See kogemus õpetas mind tundma ja tunnetama seda maailma, mis on väljaspool kontorielu.

Missugused on hea puhkuse tunnused?

  • Sa korraldad puhkuse eel asjad niimodi, et sa ei pea oma puhkuse ajal tegelema ühegi jooksva töö asjaga. Sa lubad endal ennast täiesti välja lülitada kõikidest jooksvatest töö kohustustest, mis su mailboksis on. Selleks soovitan vähemalt puhkuse ajaks telefonist välja jätta töö e-mail, kalender jms
  • Puhkuse ajal sa keskendud eelkõige kõikidele muudele valdkondadele kui su igapäevane töö. Sina ise, sinu lapsed, mees ja pere, sõbrad, reisimine, kontserdid, hommikuti pikalt magamine, jalutuskäigud, lihtsalt logelemine, raamatu lugemine. Sa teed kõike seda, mida sa igapäevaselt teha ei jõua, aga sa sisimas tahaksid.
  • Su puhkus on tasakaalus aktiivse puhkuse ja lihtsalt olemisega. Kui sa kogu puhkuse tihedalt ära sisustad, siis võid olla puhkuse lõpus väsinud ringi-tiirutamisest ja uutest muljetest. Jäta endale vähemalt suvel seda aega lihtsalt olla ja tunnetada kogu oma muud elu, mis pole töö.
  • Sa oled puhkamise staadiumis, kui sul hakkavad tulema loovad, ägedad ideed, mida kõike saaks ära teha oma eluga, oma tööalaste väljakutsetega (vaatame siin laiemat pilti, mitte jooksvaid ülesandeid). Sa hakkad tunnetama, mida sa tegelikult oma puhkuse ajaga tahaksid ette võtta ja mida teha, kui puhkus on läbi.
  • Puhkuse periood võiks olla produktiivne  ja viljakas su edasise elu jaoks. See võiks olla aeg, kus sa võtad igapäeva virr-varrist aja maha ja hindad, kuidas sulle sobib see, mida sa igapäevaselt teed. Kui see hästi ei sobi, siis mis lahendused võiksid olla? Kuhu suunas sind kisub?
  • Vajadusel viid sa peale puhkust sisse vajalikud korrektuurid kas oma töö elus, ajas endale või perele, oma hobides. Sa teed seda selleks, et oma sisulist elu kvaliteeti parandada.

Selliseid aja mahavõtmisi võiks inimestel olla ikka tihedamini kui 1-2 korda aastas. Olen õpinud sinna puhkuse staadiumisse minemist paari-kolme päevaga. Kindlasti aitab hästi kaasa keskkonna vahetus, reisimine, asjade teistmoodi tegemine.

Soovin sulle südamest viljakat puhkust! Et puhkus annaks sulle vastuseid ja et sa julgeksid neid vastuseid oma puhkuse ajal otsida. Me märkame ennast igapäeva rutiinis liiga vähe. Puhkuse ajal unistage suurelt ja vaadake maailma laia pilguga- mis kõik on võimalik! 🙂

Võid puhkuse aja ka mõtiskleda küsimuse üle “Kes ma olen?”, millest kirjutasin siin.

/0 Comments/by