Mis on see takistus, mis ei lase sul elada oma unistuste tööelu?

Olen oma karjäärinõustaja praksise jooksul nõustanud ja koolitanud üle 100 kliendi. Ühine nimetaja minu poole pöörduvatel inimestel on soov leida see “oma tee”, elukutse ja kirg, mida inimesed tulid siia ellu tegema. Ühine läbiv joon on, et praegusel töökohal/tegevuste juures ei tunne inimesed, et rakendavad oma täit potentsiaali, aga nad ka ei tea, mis see nende potentsiaal on. Otsitakse väga aktiivselt oma kirge millegi vastu. Aga mis siis, kui alustaks hoopis teisest otsas? Alustaks algusest.

Lapsena me teame oma potentsiaali ja võimu (powerit) oma elu üle. See on meisse sisse programmeeritud alateadlikul tasandil. Paraku aga me sünnime peresüsteemi, kellega meil on ka omad kokkulepped, et omandada teatud õppetunnid. Inimene, kes jõuab täiskasvanuikka ja pole algust teinud nende õppetundidega ei saa lihtsalt niisama oma elus olla kõigis valdkondades õnnelik. Nii on ka töö üks valdkond, mille osas on paljudel inimestel väljakutseid. Inimene võib läbi teha palju erinevaid teste ja ülesandeid, mis peegeldavad talle, mis inimesele sobiks ja kuhu poole ta võiks hakata tööalaselt liikuma, aga pusle tükkid ei lähe enne kokku, kui pole ära lahendatud ka takistused ja blokeeringud, mis on põhjustanud siiani “vale” töö tegemist või mitte õnneliku elu elamist.

 

Varjulaps

Meie kõigi sees elab üks natukene kurb laps, keda pole ammu märgatud või kes on ennast hoopis ära peitnud. Varjulaps on see osa meie minast, kes kunagi on lapsepõlves saanud haiget ja õppinud selle haiget saamisega läbi teatud mustrite hakkama saama. Ükskõik kui õnnelik ei tundu meile meie lapsepõlv, on kindlasti olukordi, kus lapsena ei tundnud me ennast piisavalt turvaliselt, enesekindlalt või rahulolevalt. Läbi mustrite on see laps loonud psüühikasse toimiva mehhanismi, mis on teda väikesest peale aidanud saada suureks. Probleem on selles, et see kunagi loodud mehhanism peas ei pruugi täiskasvanuna enam inimest hästi teenida, vaid teda hoopis takistada.

Seni kuni me ei märka neid mehhanisme (nimetame neid näiteks uskumusteks), seni toimime me varjulapse mõjul ja ei saa võtta vastutust oma elu eest täiskasvanud inimesena. Varjulaps meie sees ärkab nt kui tunned suuri emotsioone, tülitsed raevukalt oma lähedastega, oled tuim ja õnnetu või ei oska üldiselt oma elus suunda võtta.

Varjulapse suurim soov on kõigepealt, et teda märgataks. Sinul, nüüd täiskasvanud inimesel on võimalus oma varjulaps enda seest üles otsida ja hakata uurima, mida sinu varjulaps tahab sulle öelda? Mida ta vajab? Kui varjulaps on üles leitud ja ära kuulatud, siis tähtis on ka teadvustada varjulapse kaitsemehhanisme, millega ta on õppinud ennast välismaailma eest kaitsma. Seal on kindlasti midagi, mis takistab ka tööelus õnne saavutamast. Olgu see pidev “tubli” olemine, hirm vanemate soovidele vastu hakata, mingit tüüpi ebakindlus, oma tegelike soovide ja unistuste alla surumine.

 

Päikeselaps

Päikeselaps inimese sees on see tema lõbus ja õnnelik alateadvuse osa. See on samuti saanud alguse lapsepõlvest. Lastena me oskasime tunda rõõmu, lõbutseda, elada hetkes ja unistada. Maailm küll tundus suur ja lai, aga sama suured tundusid võimalused. Vastavalt sellele, kes mis peresüsteemist tuleb on saanud kas kinnitust oma rõõmus olemisele või hoopis noomitust, et õnnelik ei saa olla, sest … töö vajab tegemist, midagi halba võib juhtuda, sa võid haiget saada jne. Paraku meie esivanemate mustreid jälgides kannavad inimesed endaga kaasas pigem seda teist poolt ehk hirmutamise poolt. Et õnnelik olla ei ole justkui paslik. See tähendab, et täiskasvanuks saades peame me uuesti õppima, kuidas olla rõõmus, muretu ja vaba. Kohati see tundub isegi võimatuna, kui varjulaps reageerib, elu vajab elamist, kohustused on üle pea ja kuhu see rõõm peaks veel mahtuma?

Julgen väita, et ilma kontaktita oma päikeselapsega ei suuda me astuda oma unistuste töö suunas, sest me lihtsalt ei usu sisimas, et me väärime seda või oskaksime seda nautida (kuigi me nii väga tahame seda). Kontakt oma päikeselapsega annab meile ka enesekindlust ja julgust astuda välja vanadest mustritest, et alustada millegi uuega isegi, kui me veel täpselt ei tea, kuidas kõik toimima hakkab. Päikeselaps usaldab elu. Ta usub, et ta on kaitstud ja hoitud. Kui kunagi ei osanud seda teha tema vanemad, siis nüüd on päikeselapsel täiskasvanud sinu enda kujul, kes saab teda hoida ja kaitsta. Kuidas see kõlab?

Täiskasvanuks saamine

Mitte kõik ea poolest täiskasvanud inimesed pole saanud päriselt küpseks. Hirmuäratavalt palju inimesi jääb mingil tasandil kinni lapsikuks olemisse ja saamatuks oma suuremate eluülesannete ees. Pealtnäha võivad need inimesed päris hästi funktsioneerida- luua pere, saada isegi ise lapsi, teenida raha, saada justkui rikkaks, aga emotsionaalsel tasandil on seotus oma lapsepõlvega alateadlikult liiga suur. Sellist tasandit näitavad olukorrad, kus inimene ei julge vastu võtta otsuseid, ei julge eksida, otsib pidevat heakskiitu, mõtleb, mida teised temast arvavad, lööb käega oma unistustele, süüdistab oma ebaõnnes teisi.

Päriselt täiskasvanud inimesed on küpsed ja otsustavad ise, kuhu poole nende laev võiks sõita. Ei tähenda seda, et neil inimestel pole elus väljakutseid või kõik on alati kerge, kuid nad on läbi töötanud oma perekonna mustrid ja ise otsustanud, mida nad oma perekonnasüsteemist võtavad kaasa või jätavad maha. Sellisel viisil on võimalik luua iseenda elu, mitte inerts oma vanemate või vanavanemate elust. Suur boonus, mis sellega kaasneb on see, et sinu enda lastel saab olema palju lihtsam luua oma elu ja ka avastada oma elu kutse, kui sina saad täiskasvanuks ja rebid lahti mitte vajalikest mustritest, mis sind blokeerivad, mitte ei toeta.

Tööõnn on midagi palju sügavamat, kui sobiva elukutse leidmine. See on ilus kooslus eneseteostusest, kirest, sisemisest enesekindlusest ja panusest maailma. Mida sügavamale sa julged vaadata enda sisse, seda ilusama koosluse saad sa luua ka oma eneseteostuse teel.

Raamatusoovitus: Stefanie Sthal “Päikese- ja varjulaps sinu sees” https://www.rahvaraamat.ee/p/päikese-ja-varjulaps-sinu-sees/1013100/et?isbn=9789949851959

Kuidas toetada algkoolilapse karjääri kujunemist

Ilusat alanud septembrit ja uue kooliaasta algust! Kelle lapsed on alustanud kooliteed või käivad algklassides- tahan teiega jagada kogemust oma lapsepõlvest, mida suutsin siduda aastakümneid hiljem oma praeguse karjäärivalikuga ning ka nippe, kuidas saate oma last juba praegu toetada, et ta leiaks kergemalt ülesse nooruspõlves oma südame kutset.

Kogemuslugu

Öeldakse, et endale sobiva eriala/karjääri valikuks vaata ennast vanuses umbes 7-14 eluaastat. Pigem võiks rõhku panna kooli algusaegade aastatesse. Mida meeldis teha? Mida tegid vabal ajal, mis võttis sult ära ajataju? Mis olid põhilised mängud, mida mängisid? Võib olla teadsid, kelleks tahad saada, aga võib olla mitte. See amet polegi nii tähtis, need tegevused, mida tegid vabal ajal on tähtsamad.

Mina olen praegu karjäärinõustaja ning mõned aastad olnud ka personalitöö peal. Järjest rohkem tunnen, et karjäärinõustamine ja ka life-coaching, mis on justkui iseenesest tulnud juurde läbi klientide soovide ja vajaduste, on see, mis mind enim paelub. Hakkasin siis mõtlema, kas juba lapsepõlves olid olemas seosed või märgid, et midagi sellist võiks mulle sobida?

Mäletan seda, et keskkolis meeldis mulle väga psühholoogia tund ning tegelikult rääkisin vanematele ka psühholoogia õpingutest ülikoolis, kuid tol korral ei tulnud vanemad selle mõttega hästi kaasa, sest väidetavalt psühholoogid ei teeninud piisavalt hästi (nüüd on ajad kindlasti muutunud, aga ikkagi tasub nooruki soovidesse süveneda ja mitte päris igat karjääri rahaks teha).

Lapsena meeldis mulle mängida ühte sellist mängu- ma panin põrandale laiali erinevaid kujukesi ja loomakesi, meisterdasin mõnest karbist sõiduvahendi, mida nimetasin ise bussiks ning läksid rooli. Hakkasin mööda tuba ringi sõitma, võttes kujukesi ja loomakesi “bussi” peale ja viies neid natukene edasi sellest kohast, kus nad enne olid. Praegune mälestus sellest mängust on ere ja tugev, et aitasin neid väikseid mänguolevusi justkui oma punktist kuhugi edasi, kuhu nad teel olid. Karjäärinõustaja amet, milleni jõudsin 6 aastat tagasi peale lapse sündi, tundub ühtivat selle põneva mänguga. Kordagi ei olnud mul soovi saada bussijuhiks. Lapse mängude seletused võivad olla hoopistükki teistlaadsed, kui meile täiskasvanutele võib tunduda.

Teine mäng ja tegevus, mis oli minu jaoks läbi aastate lapsepõlve jooksul näitas suunda minu pereväärtuste poole. Mängisin aastaid erinevates mängudes ja olekutes “kodu”. Küll oli see liivakastis perele eluaseme ehitamine, onnid ja mängunurgad, mis alati tähistasid kodu kuni The Simsi telekamänguni välja. Mäletan, et ehitasin veel sellist “kodu onni” ka 11-12 aastaselt. Suureks saades avastasin, et tegelesin küll palju karjääri loomisega, õpingutega, projektidega, kuid sisimas igatsesin kogu aeg perekonda. Kui tuli perekond, siis jõudis minuni ka rahu. Ja huvitaval kombel hakkasin aru saama, et kõik muud paljud tegevused olid justkui asendustegevused. Praegu naudin oma pere teadlikku loomist ja kasvamist väga. Huvitav on see, et antud valdkond on mul tugevalt välja toodud ka elunumbri all (mis on 6).

Kuidas toetada oma last südame elukutse avastamisel?

Toon välja mõned tegevused ja märgid, millele tasuks lapsevanemana tähelepanu pöörata, kui soovid, et su lapse karjäärivalik oleks tulevikus südamelähedane ja tema endaga kooskõlas.

  • Arenda lapse tugevusi, mitte ära tegele enamus ajast tema nõrkustega. Juba kooli minnes on su lapsel välja kujunenud tema tugevused ja nõrgemad kohad. Märka neid tugevusi, mis su lapsel tulevad loomuomaselt ja toeta neid. Olgu see emptaatilisus, liidriks pürgimine, julgus, nutikus, huumorimeel või midagi muud. Kui see omadus tõuseb eriti tugevalt esile iseenesest ehk loomuomaselt, siis ära proovi last tagasi tõmmata, et ta oleks “nagu teised”. Toeta selle omaduse arengut sinu lapses. Seda saab teha läbi huvialade, trennide, mitte keelamise ja julgustamise. Nõrgemaid kohti tasub arendada, kuid suuremat rõhku soovitan pöörata tugevuste veel tugevamaks muutmisele, mitte proovides nõrku kohti ära elimineerida (et jällegi olla nagu hea tubli keskmine laps) 🙂
  • Usalda oma last rohkem. Lase lapsel katsetada ja proovida erinevaid huvisid, mis tal võivad tulla läbi aastate. Niimodi õpib laps ka iseennast tundma. Seda nimetataske välistamise meetodiks- proovid midagi ära ja kui ei sobi, siis sobivate valikute ring langeb kitsamaks. Tihti valime kooli minevale lapsele ise esimesed trennid, sest laps ei pruugi veel teada/arvata, mida üks või teine ala tähendab. Lase lapsel proovida, jälgi teda huviga ja kuula ka tema arvamust. Kui tal midagi päriselt ei meeldi või ei sobi, siis see on algkooli aastate ajal väga okei. Kui sa teda julgustad leidma seda “oma ala”, siis ta ka kindlasti leiab.
  • Tee vahet iseenda täitmata unistuste ja lapse elu vahel. Mõnikord juhtub nii, et lapsed kipuvad olema lapsevanema unistuste edasikandjad. Või peavad nad tegelema nende aladega, mis lapsevanemale endale nooruses meeldisid. Ära selle lõksu lange, vaid mäleta, et sinu laps on individuaalsus ning tal võivad olla omad soovid ja teistsugune teekond, kui sul on olnud.
  • Jälgi lapse vabaaja mänge. Mis mänge ta naudib ja mis rolle ta seal võtab? Soovi korral pane need asjad kirja. See info on väga kasulik, kui laps jõuab teismelise ikka ja hakkab mõtlema oma tuleviku peale. Sa saad talle neid asju meelde tuletada ja rääkida võimalikust seosest tulevikuga, mis võiks talle sobida. Lõpliku valiku las noor teeb ikkagi ise.
  • Unistamine, töö ja õnn- ole ise eeskujuks. Räägi lapsele läbi aastate, missugune on õnnelik elu, mida talle töö juurde annab, kui ta saab suureks suureks (mitte ainult raha, et ära elada), et töörõõm peab tulema südamest ja tasub valida sellise eriala, millega saab rakendada oma isikupära ja tugevusi. Ma tean, et oleme paljud tulnud kasvatusest, kus tööd tehti raha pärast või selle pärast, et pidi lihtsalt midagi tegema. Mul on rõõm näha, et minu vanemad suures plaanis tegelevad aladel, mis neile ka hästi sobivad. See annab mulle julgust tegeleda ka ise sellega, mis on mulle südamelähedane. Ole ise oma lapsele parim eeskuju tööõnne loomisel!
  • Loovus ja kulgemine- tutvusta lapsele neid termineid. Kui mina laps olin, siis keegi ei rääkinud mulle, mis asi on loovus või kulgemine. Neid termineid õppisin alles suureks saades ning näen nüüd, et nendel on otsene seos õnneliku karjääriga. Loovus ei ole ainult kunst ja muusika. Loov mõtlemine on piiridest välja mõtlemine ning julgus teha midagi teistmoodi. Kulgemine on aja mõiste, kus midagi tehes kaotad sa ajataju ning su tegevus ja sina saate üheks. Sellist tegevust üles leides iseendas on suur märk õnneliku südamekutse leidmisel. Räägi lapsele nendest mõistetest ja aita tal leida neid kahte ka oma lapsepõlves.

Lapse isikupära joonistub välja juba beebi eas ja see pidevalt areneb. Arendades oma vanemlikku empaatia oskust ja võttes aega märgata, saad sa toetada oma lapse õnneliku elu loomist, millest suur osa on ka töö ja eneseteostus. Aita tal koguda mälestusi ja märgata oma tugevusi juba varakult.

Annika lugu- visualiseeritud unistused täituvad!

Annika on töötanud iluvaldkonnas 15 aastat ja pöördus minu poole peale kolmanda lapse sündi. „Töö mulle väga meeldis kuni kolmanda lapse sünnini. Peale seda tundsin, et miskit vajab muutmist. Tahtsin aru saada, mida ma vajan ja miks ma nii tunnen,“ räägib Annika. 

Enne nõustamisele tulemist võttis Annika oma käel ette ka esimesed muutused, kus ta asus tööle noortekeskusesse noorsootöötajaks ja ringide juhendajaks ning asus õppima refleksoloogiat. 

„Ühel hetkel aga sai mul noorsootöös motivatsioon otsa ja vajasin kõrvaltvaataja toetust. Natalja leidsin läbi tuttava inimese, kes oli ka käinud eelnevalt tema juures holistilises karjäärinõustamises ning soovitas teda.“

Kuidas sulle mõjusid kohtumised holistilise karjäärinõustajaga?

„Minu eesmärk ja soov kohtumiste tulemuseks oli leida oma isikupära. Kohtumiste järel hakkasin aru saama, et pean tagasi tulema ilumaailma, aga teisel viisil. Tundsin, et pean panema ennast proovile ja looma ruumi, kus saan olla vabakutseline,“ jutustab Annika.

Annika käis nõustamisel viis korda, mille jooksul tegime temaga erinevaid loovaid harjutusi, mis aitasid Annikal jõuda lähemalt iseenda soovidele. „Karjäärinõustaja roll on oluline, et üksi mullist välja tulla. Natalja andis protsessides julgustust ja peegeldust, hakkasin aru saama oma tahtmistest ja soovidest. Tegime erinevaid harjutusi ja ma panin reaalselt paberile, kuhu soovin jõuda- üksinda kodus ma ei suudaks niimoodi teha.“

Annika jutustab, et tema teekond polnud siiski sirgjooneline ning ta kulges mitmeid aastaid protsessis. „Tegin vahepeal kolme asja korraga- töötasin vanal viisil iluvaldkonnas, samal ajal ka noortekeskuses ning kõrvalt pakkusin ka ise ilusteenuseid. Püüdsin maanduda pehmelt, otsisin variante, kuidas ellu jääda.“ Tagantjärgi tunnistab Annika, et oma osa oli ka julguse puudumisel teha konkreetseid valikuid ja olla nendes kindel.

Mis oli su kõige suurem takistus ja kuidas oled seda ületanud?

„Kõige suurem takistus- see, et ma ei uskunud iseendasse. Tagantjärgi vaadates oleksin võinud julgemalt teha otsuseid ja rohkem austada iseenda tempot protsessis olles. Olen tasapisi jõudnud selleni. Kasutasin välistamismeetodeid. Usun, et alati peab midagi proovima ja tegema, et jõuda õige asjani. Mind toetasid palju ka sõbrad, kes on mulle mind ennast tagasi peegeldanud. Olen seda nendega korduvalt teinud, et aru saada, mida ma vajan, mis on minu oskused.“

Kuidas ennast praegu tunned ja millega praegu täpselt tegeled?

„Tunnen ennast väga turvaliselt oma valikutes. Mul on oma ilu- ja teraapiaruum LuumiRuum Kohilas. Pakun oma klientidele keha ja vaimu turgutust, tulemuslikkus on suurim nauding iga teenuse ja teraapia puhul, mida pakun. Minus on rõõm ja kohalejõudmise tunne, olen seal, kus olema pean. Kõik on õigesti ega oleks saanud teistmoodi olla.“

Unistuste töökoht pole lõppjaama jõudmine. Nii mõlgutabki Annika mõtteid ja vaatab tulevikku, et võibolla ükshetk võiks temast saada ka kogemusnõustaja. Talle lähevad korda väikesed lapsed ja nende vaimne tervis. Annika oli Kohila valla aasta ema 2019. 

„Tean ka seda, et mul on vaja näha käega katsutavat tulemust. Sellest on hea olla teadlik. Mulle meeldib teha käsitööd ning teen ka vastavasisulisi koolitusi.“

Annika tähelepanekud õnneliku tööelu loomise protsessis:

  • Suurimaks õppetunniks on olla kannatlik ja armastav iseenda vastu.
  • Märgid annavad pikalt ette teada, et algab muutuste protsess, aga päriselt saab tulemust maitsta alles aastaid hiljem. 
  • Elu kannab meid. Peab lihtsalt märkama ja ennast mitte maha suruma. Protsessis olles peab olema valmis muutusteks, mis esialgu ei pruugi toredad olla.
  • Oluline on märgata ja mitte jõuda ületöötamise faasi.
  • Kuulata oma südant, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Ühe harjutuse raames tegin nõustamise käigus kollaaži, mille unustasin oma lauasahtlisse. Aastate pärast kollaaži vaadates oli paberile pandud mõtted,  eesmärgid ja isegi värvitoonid reaalsuseks saanud. Olin positiivselt üllatunud, kui seda avastasin. 
  • Töö tegemist peab nautima nagu magustoitu- kui seda on liiga palju, hakkab paha 😉
  • Unistuste töökoht ei ole mingi lõppjaam, kuhu on vaja kohale jöuda. Elu vajab muutust, et iseendas saaks toimuda kasvamise protsess.

Soovitused:

  • Leia endale karjäärinõustaja, kes tegeleb sellel alal ja kellel on kogemusi.
  • Austa oma sisetunnet ja oma tempot. Ära suru ennast maha. Võimalused tulevad, kui anname nendele ruumi ja energiat, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Läbi aja ole kannatlik ja hoia usku.
  • Hea, kui on olemas pereliikmete toetus. 
  • Asju ei pea kaugelt otsima, õnn võib olla on kogu aeg õuel olnud. Tihti jääb meil õnn märkamata, soovitan illusioonidest loobuda ja vaadata oma elu teise nurga alt. 
  • Oluline on saada peegeldust ümbritsevast maailmast ehk teistelt inimestelt, et oled õigel teel. See annab jõudu, et edasi minna.

Karjäärinõustaja kommentaar:

Annika lugu on südamlik lugu, kuidas tasub oma sisehäält kuulata isegi, kui see võtab mitu aastat aega ning vahepeal oled teinud ka teistsuguseid valikuid. Tihti märkan, et nõustamisele tulevate inimeste lood on selle poolest sarnased, et nende südamehääle väljund ei pruugi olla kaugel sellest, mis nad on ise siiamaani teinud ja/või kui erinebki, siis see sisetunne ja unistus on sügaval sisimas juba aastaid inimesega kaasas käinud, kuid temale ei ole teadlikkult tähelepanu pööratud. Võiks leida oma tööalases elus teine vaatenurk ja/või teine lähenemine juba aastaid kinnistunud tugevustele. Samuti on soovitan tasakaalustada tööd erinevate teadlikke hobidega, mislaevad sind ning samas annavad midagi ka maailmale.

Südamelähedase elukutse otsimise teekonnal on vaja kannatlikust, sest unistuste töö ja – töökorraldus ei jõua tihti inimeseni kahe-kolme kuuga, vaid tegu on protsessiga, kus on vaja läbi käia erinevaid etappe, kogemusi ja tegeled oma sisemiste takistustega. Nagu Annika ka mainis on tähtis säilitada usku ja kannatlikust, et üks hetk kõik realiseerub täpselt nii nagu peab. Mul on hea meel näha, et Annika leidis selle oma õige tööalase väljundi ning on seejuures õnnelik ja tasakaalus.

Kui soovid ka ise saada rohkem julgustust ja selgust, mis on sinu südamelähedane tegevus ja kuidas seda reaalsusesse luua, siis võta julgelt ühendust siin.

Kriisid kui võimaluste aeg

Kriisid on täiskasvanu elus tuttavad asjad, olgu selleks lahkumineku kriis, töö kaotamise kriis, isiklik arengukriis või mõni muu isiklikult puudutav kriis. Praegu on kriis peaaegu kogu maailmas, k.a. ka Eestis. Selline globaalne olukord mõjutab meist igatüht omal viisil ja võib tekitada lainetades meie isiklikes eludes omakorda ülevalpool loetletud kriise.

Mis on kriis oma olemuselt?

Kriis on selline olukord, kus vanaviisid asjad enam ei toimi või neid enam pole ning uut reaalsust pole inimene jõudnud luua. Selline olukord tekitab “seisaku” tunnet ning võib tunda anda ka “vabalangemisena”, “augus olemisena”, “segadusena”, “lootusetusena”.

Kriisidel on omad etapid, mida on hea endale teadvustada

Esimene etapp on eitamise faas, kus inimene ei suuda veel psühholoogiliselt uut olukord vastu võtta ning proovib jätkata vähemalt oma mõtetes nö vanaviisi.

Teine etapp on viha etapp, kus tekinud olukorra vastu kasvab pahameel ja viha. Antud etapp on vajalik selleks, et inimene saaks hakata teadvustama, mis on juhtunud ning teadvustada ka oma emotsioone, mis inimeses tekivad. Antud etapp võib olla väga vabastav, kui lubad endal kogeda kõiki neid negatiivseid tundeid, mis kriisi olukord sinus tekitab.

Kolmas etapp on kurbus. Kui viha ja teised jõulised emotsioonid läbi töötatud, siis tuleb kurbuse faas, kus sa hakkad mõistma, et nii nüüd on ja see teeb sind kurvaks. Ka need emotsioonid on väga vajalikud just selleks, et hakata leppima antud olukorraga. Samas ei tasu leppimisega kiirustada, vaid lasta endal tunda ka kurbust.

Neljas etapp on olukorraga leppimise koht, kus sa võtad vastu uut reaalsust nii nagu ta on ja hakkad õppima elama sellega. Selles etapis hakkad sa rohkem vaatama tulevikku, mitte minevikku.

Väga tähtis on teada ka seda, et etappide vahel liikumine ei toimu lineaarselt ehk sa võid liikuda edasi tagasi erinevate etappide vahel kuni jõuad neljandani ehk leppimiseni. Olenevalt kriisist, mis su elus aset leiab võib etappide läbitöötamine võtta aega mõni kuu kuni mõni aasta.

Kriisid kui võimalused uueks elupöördeks

Olen oma elus läbi teinud julgelt öeldes mitu kriisi. Neid on olnud nii tööalaseid, suhtealaseid, positiivseid nagu lapse sünd ja emaks saamine kui ka valusaid arengukriise.

Algklassi lapsena tegin läbi suure muutuse vene koolist–>eesti kooli ajal, mis peaaegu keegi veel selliseid keelekümbluse muutusi ei harrastanud. Ilmselt tol ajal ma ei teadvustanud seda kriisina, kuid veel tänasel päeval mäletan, kuidas ma ei osanud esimesel koolipäeval küsida eesti keeles, kus asub tualett ning kodus nutsin end magama õpikute taga, sest ma ei saanud midagi aru, mis seal kirjas oli. Olin vaid 8 aastane.

Tookordne kogemus andis mulle oskuse hakkama saada erinevates keskkondades ja eluolukordades, kuhu elu edaspidi mind viis. Lõppes ju kooli vahetamise kogemus siiski väga positiivselt- mind võeti eesti laste poolt omaks, õppisin keele selgeks ja ehitasin tänu sellele endale ka hea elu.

Võimalik, et antud kogemus ka karastas mind ning edasised elulised muud kriisid on tundunud mulle kohati põnevate väljakutsetena. Kriis on justkui ebamugav olukord, milles on võimalusi tõusta fööniksina tuhast.

Minu kõige suurem kriis aga ka suurim võimalus tekis siis, kui jäin 4 kuuse lapsega üksikemaks. Olles kaotanud kõik, millest olin aastaid unistanud, pidin hakkama üles ehitama tervet oma reaalsust uuesti. Käisin läbi kõik kriisi etapid ühte ja teistpidi. Kui ühelt poolt antud kriis oli mind emotsionaalselt täiesti laastanud, siis teiselt poolt andis see mulle usu, et ma saan ju kõike uuesti üles ehitada ja veel paremini!

Sellest ajast on pärit sügav usk, et kõik asjad juhtuvad mingi erilise põhjusega ning et elu kannab läbi nende raskuste, mis ta on teele veeretanud. Läbi selle kriisi toimus minus iseendaks kasvamine, oma elukutsumuse leidmine ja vana pangatöö seljataha jätmine, vanadest ja mittevajalikest hirmudest lahti ütlemine ning uue suhte  ja perekonna ehitamine just sellisel kujul nagu mulle päriselt vajalik ja tähtis. Sellest kogemusest on mul suur õppetund, et kui vana kaob ja uus hetkereaalsus on segadusseajav ja üldse mitte see, millest oled unistanud, siis tähendab see suurepärast võimalust luua endale veel parem elu, kui elasid enne!

Hilisemates kriisides on olnud ka töökoha kaotamist ja töökoha otsimist. Sellest räägin peatselt lähemalt, sest näen, et antud teema on ühiskonnas eriti aktuaalne ning soovin pühendada sellele rohkem aega ja mõtteridu.

Ja lõpetuseks on mulle sulle ainult kaks küsimust:

Mille jaoks sa kasutad tekkinud aega?

Muretsemiseks, paanikaks või leppimiseks, rahulikuks sisevaatluseks ja võimaluste loomiseks?

, , ,

Kodukontoris töötamine- kuidas õnnestuda?

Riigis kehtiv eriolukord on pannud paljud töötajad viimastel nädalate kodukontorisse tööle. Osade jaoks on see midagi harjumuspärast, paljude jaoks on aga täiskohaga kodunt töötamine uus väljakutse. Kuidas seda korraldada nii, et tööülesanded saaksid tehtud, pere hoitud ja säiliks tasakaal enda sees?

Olen ise olnud nii täiskohaga kontoris käija kui täiskohaga kodukontori kasutaja. Mõlemal kohal on olnud omad plussid ja miinused ning minu eelistuseks on aastatega välja kujunenud tasakaal nende kahe vahel.

Praegu on aga olukord selline, et tuleb anda oma parim just kodukontorist töötades. Jagan sinuga 5 nippi, kuidas seda kõige paremini teha:

  • Otsi üles oma motivatsioon. Kui sa oled motiveeritud, siis sa leiad võimalusi, mitte takistusi ja töö sujub paremini, kui madala motivatsiooniga töötades. Töötajat saab kõige paremini motiveerida töötaja ise. Küsi endalt, mis on praegu töö juures hästi? Mille eest oled tööandjale tänulik ja miks sa just praegu töötad antud töökohal?
  • Nädala ja päeva eesmärgid. Pane endale kirja, mida sa plaanid ära teha nädala vaates ning pane iga päeva kohta kirja 3-5 asja, mis kindlasti peavad saama tehtud. Asjade kirjapanemisega on suur eelis see, et suure tõenäosusega saavad nad ka tehtud. Mulle meeldib eelkõige selle juures see, et kui mul on päevas kirjapandud 5 asja ära tehtud, siis tekib minus eduelamus, et „sain hakkama“. Seda isegi, kui postkastis on veel mitu lahendamata teemat. Kui keskendud kõige olulisemale, siis suudad oma töös olla edukas ja tuua tulemusi.
  • Avasta oma rütm. Nüüd kus sa töötad kodukontorist on sul eriline võimalus jälgida oma sisemist rütmi- mis aegadel oled sa kõige produktiivsem? Kui tihti vajad puhkepause? Mis annab sulle energiat ja mis võtab ära? Sellest lähtuvalt planeeri oma päevakava iseenda sisemise rütmi järgi. Erinevad inimesed on produktiivsed erinevatel kellaaegadel. Arvesta sellega ka iseenda juures. Tähtsad asjad tee ära siis, kui oled kõige erksam ja heal juhul voo seisundis ning kiireid e-maile, mis ei vaja süvenemist saab saata ka siis, kui ühe käega mängid lapsega või soojendad lõunasööki 😊
  • Kindel päevakava. Loo endale rutiin ja päevakava. Alguses, kui jääda kodukontorisse, siis võib tekkida kiusatus proovida töötada ilma kindlate reegliteta, natukene „nii kuidas juhtub“. Kindel päevakava annab ajule võimaluse vähem mõelda „mida järgmiseks“ ning rohkem keskenduda ülesannetele, mis peavad saama tehtud. Samuti toetab antud päevakava kõiki pereliikmeid (soovitatav on teha igaühele oma päevakava), kus lapsed näevad, millal saavad vanemate tähelennu ja abi. Hea nipp, mida lugesin on see, et laste küsimustele vastamiseks jaotatakse mehega/naisega päev pooleks. Päeva esimeses pooles vastab laste kõikidele küsimustele näiteks ema ja päeva teises pooles teeb seda isa. Nii saab üks lapsevanem keskenduda vähemalt pool päevast järjest oma tööülesannetele. 
  • Aeg endale. Kui tööd on palju, pereliikmed nõuavad oma, siis kindlasti ära unusta kõiges selles ka iseennast. Mina alustan oma päeva sellega, et iga hommik enne tööpäeva lähen koeraga poole tunnisele jalutuskäigule. Kontoris töötades, kuhu pidin sõitma hommikuti 30 minutit ma seda teha ei jõudnud. Vähemalt kolm korda nädalas võtan päeva lõpus endale aega, et teha tervisesporti või koeraga pikem jalutustiir. Kuna mulle meeldib väga ka lugeda, siis leian päeva jooksul ka aega kasvõi 15 minuti kaupa sirvida põnevaid raamatuid. Tee midagi täiesti iseendale ja lase pereliikmetel ka enda eest hoolitseda. Nii oled järgmiseks tööpäevaks reipam ja rohkem motiveeritum.

Eriolukorra ajal kodukontoris töötamist võib näha keerulise väljakutsena, kus peab korraga olema hea töötaja, lastele õpetaja ja perele kokk, kuid võib võtta seda ka võimalusena avastada paremini iseennast. Kõigepealt tasub iseendasse sisse vaadata, kas sa üldse teed enda jaoks sobivat tööd ning teiseks, kas sa oled siiani töötanud vastavalt oma sisemistele rütmidele? Julgustan sind nägema antud olukorda erakordse võimalusena, kus ühe avastusena saad sa teada ka seda, kui hästi kodukontor sulle sobib. Vastavalt sellele avastusele, saad edaspidi teha vajadusel ümberkorraldusi oma senises töös.

Sellest, kuidas asju päriselt ära teha ja oma energiataset kiiretel aegadel hoida olen kirjutanud siin.

Sisemise lapse tervendamine ja eluülesandest arusaamine

Teraapia toolil istub 5 aastane tüdruk. Tal on pikad helepruunid juuksed, seotud patsi. Ta paistab olevat rahulik ja mõtlik. Tema vastas istub tüdruku ema, noor ja kena naisterahvas. Tal on seljas ilusad riided ja ta soeng on sätitud. Tüdruku ema on füüsiliselt kohal, kuid tundub emotsionaalselt natukene hajevil. “Miks ma siin olen?”, mõtleb tema.

Väike tüdruk on iseseisev ja paljude asjadega hakkama saav, kuid tihti haige. Erinevaid külmetushaigused on need, mis teda kimbutavad. Tüdruku ema on palju tööl ning kui laps haige, siis peab tegema tööd ka lapse kõrvalt.

20 aastat hiljem. Tüdrukust on sirgunud noor naine, kes on edukas oma prestiižses töös, kuid hing otsib seda “miskit”. Nagu oleks potensiaali rohkemaks, aga midagi hoiaks kinni. Lähisuhetes otsib tüdruk palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis miskit nagu lõikaks noaga tema südant. Üle kõige ihkab ta endale perekonda. Ta ei ole küll enam suurena nii palju haige. Ta on õppinud välja tulema paljudest keerulistest olukoradest elus, ta on iseseisev ja vanemad võivad ta üle uhkust tunda.

Kes on sisemine laps?

Meie kõigi sees elab sisemine laps. See sisemine laps on peegeldus mineviku lapsest ja kogemustest, mida see laps koges. Väiksena hoolitseb lapse eest tema vanem, kui inimese saab suureks, siis peaks sisemise lapse eest hoolt kanda inimene ise. Tihti, aga seda ei tehta. Isegi ei teata, et sisemine laps eksisteerib ja et tema eest tuleb hoolt kanda. Täiskasvanud tihti ei teagi, kuidas seda teha.

Sisemine laps võib olla rõõmus laps, kuid tihti on ta kurb laps. Kui vanemad pole olnud väga osavõtlikud lapse kasvatamises (või lihtsalt oli elukorraldus ühiskonnas teine), siis tuleb tegeleda selle kurva lapsega enda sees. Seda põhjusel, et enne kui sisemine laps sai kurvaks, oli ta loomu poolest õnnelik ja nautis elu. Ta oli avatud kogu oma potentsiaalile teha elus seda, milleks ta siia ilma sündis. Keskkond, vanemad, kasvatus oli see, mis panid teda raamidesse ja oma unistustest loobuma. Sellise potensiaali leidmine enda sees on täiskasvanu ülesanne!

Mis on minu eluülesanne ja kust ma peaksin alustama?

Kui sa asud selle küsimusega teele, siis esimene ülesanne on leida iseennast ning alustada tuleb päris algusest. Päris algusest alustamine tähendab, et tuleb leida see väike sisemine tüdruk/poiss, kes oli rõõmus, unistas ja väljendas oma soove vabalt. Selleks tuleb õppida elu nautima ja usaldama. Sellisel viisil saad sa kontakti rõõmsa lapsega enda sees. See on kõikide inimeste esimene ülesanne- luua endale selline elu, mida sa tõeliselt naudid ja armastad. Kui see on tehtud, siis ja alles siis hakka mõtlema, mida sa peaksid jagama teistele. Tihti inimesed tahavad kõigepealt aidata teisi ja oma vajadused panevad kõrvale. See on aga vale järjekord.

Eluülesande avastamise puhul pole mingit pistmist õpikutarkusega. See pole ka mingi konkreetne südmus või tegevus. See on loov protsess, kus sa tugined oma sisetundel, mis võib pikalt sosistada sulle, kuid mille vastuseks võid sa olla valmis alles aastaid hiljem. Sellepärast, et elu nautimiseks ja eluülesande avastamiseks peab olema sisemiselt valmis, küps.

Alati on hea alustada hetkeolukorra kaardistamisest ja varjupoole tunnistamisest. Tähtis on vastutuse võtmine ja kindel sisemine soov oma elu muuta. Muutmise teekonnal kohtud sa nii avardavate taipamistega, valusate mälestustega, kehaliste protsessidega tervenemise jooksul, unistuste täitumistega ning ka sisemise tasakaaluga.

Rõõmus vs kurb laps sinu sees

Kui su sisemine laps on kurb, ei saa sa kasutada oma täit potentsiaali. Sellist last enda sees tuleb märgata ja temaga tegeleda (selleks sobivad hästi erinevad teraapia liigid). Kui sa päriselt tahad avastada oma elu ülesannet, pead sa leidma enda seest ka selle rõõmsa ja loova lapse- selline laps on igaühe sees olemas, lihtsalt osadel rohkem peidus, teistel vähem. Rõõmsa lapsega saab hästi kontakti, kui õpid nautima oma elu. Teed kõike seda, mida sulle meeldib teha ja naudid see juures neid tegevusi. Kui sa julged olla õnnelik, südamest ja mitte mõistusest. Kui õpid olema tänulik ilusate asjade eest enda elus.

Kui kurb laps on hoitud ja rõõmus laps oma igapäevaellu integreeritud, siis hakkad sa aru saama, mis on see, mida elu soovib, et sa ühiskonnale ja teistele tagasi annaksid. Sa hakkad selgemalt nägema, missugune laps sa tegelikult olid, missuguse potentsiaali ja tugevustega. Nagu ma eelnevalt juba kirjutasin- kõigepealt tuleb teha oma elu õnnelikuks ja siis hakata panustama oma eluülesande peale.

“Armastage ennast, panustage oma perekonda ja andke ühiskonnale tagasi seda, milles olete head” Ja just täpselt sellises järjekorras.

+10 aastat hiljem on tüdruk õppinud nautima elu, täitnud oma mitmed unistused, loonud endale perekonna, on teinud sügava kohtumise oma loova ja intuitiivse poolega. Ta on saanud tuttavaks oma tugevate joontega, millele rajada oma elu kutset. Nüüd hakkab ta aru saama, mis on see, mida ta peab ühiskonnale tagasi andma ja koitma hakkab ka kõige tähtsam küsimus- “Miks ma seda kõike teen?”

 

Kuidas taastada kontakt loodusega

Kevad on kohe käes ja päevad pikenevad. Praeguses olukorras on loodus üks koht, kuhu saab minna ennast laadima. Loodus on kogu aeg meie eludes olemas, kuid kiirustava elurütmi juures me tihti ei märka teda. Ta on, et meid igal meile sobival ajahetkel vastu võtta. Ta on, et meid tasakaalustada ja tuua tagasi iseenda juurde. Ta on, et meid rasketel hetkedel lohutada.

Jagan teiega mõtteid ja ka enda praktikaid, kuidas loodusega kontakti astuda.

  1. Kõndimine. Me kõnnime igapäevaelus liiga vähe. Ja kui kõnnime, siis betooni peal (nt kontoris). Tegelikult vajab inimene enda mahalaadimist ja kiire elutempo juures elu aeglustamist. Paljud meist teevad vaimset tööd ja kui ennast unustada maha laadida, siis kaob kontakt reaalsusega ning tekivad lihtsamini ärevad mõtted, hirmud, väsinud olek. Üks hea võimalus ennast maandada on kõndimine. Hea on, kui kõndimise ajal on ümberringi toetav keskkond, mitte nt suured maanteed, vaid vaiksed metsateed ja terviserajad. Kõndimise juures saad sa ühendust Maaga läbi oma jalataldade. Kui sul on muremõtteid või hirme, siis lase kõik need läbi jalatalla otse Maa sisse. Emakene Maa võtab need hea meelega vastu ja sina vabaned üleliigsest. Kõndida võiks korraga vähemalt 30 minutit ja veel parem, kui see aeg on tund või üle selle. Piisava kõnnaku juures võid saada juurde uut inspiratsiooni, mida oma elus muuta ja kuidas seda teha. Selles osas on mul endal kogemus olemas, kus peale lapse sündi kõndisin pea iga päeva 8-10km ja väga palju elulisi transformeerivaid mõtteid tuli just siis. Ka praegusel ajal proovin käia palju kõndimas, see laeb mu üleliigsed mõtted maha ja tasakaalustab suurepäraselt.
  2. Loodusmustrite ja energiate vaatlemine. Proovi looduses maha võtta oma tempo ja hakka märkama, mis ümberringi toimub. Tihti me proovime värskes õhus teha tervisesporti ja võib juhtuda, et spurdime loodusest läbi ilma, et see jõuaks meid laadida. Laadimiseks on vaja taastada loodusega kontakt. Aegluses ja kohal olles saab seda teha kõige paremini. Mulle meeldib jälgida looduses erinevaid hääli, lindude asukohti puudel, puude õitsemise seisu, päikese või pilvede asukohta, lõhnu ja energiat, mida üks või teine metsatukk endas kannab. Olen märganud, et raiutud metsas on energia habras ning puutumata metsatukas on küpsust ja tuge. Need metsatukad võivad vahelduda juba 5 minutilise jalutuskäiguga ehk olla suhteliselt kõrvuti. Oleksin ma näiteks täna hommikul olnud veel aeglasem looduses, siis oleksin märganud lähedalt ka kitse, kes minu sammude peale plehku pani 🙂
  3. Oja meditatsioon. Selle tarkuse ammutasin Pedram Shojai raamatust “Idamaised tartkused lääne inimesele” ja katsetasin ka enda peal järgi. Leia loodusest üks jõgi või oja. Istu/seisa sinna kaldale või väikese oja puhul äkki õnnestub minna täitsa oja keskele (nt kivi peale). Ole näoga vastuvoolu ehk tekib pilt, kus oja või jõgi voolab sinust läbi. Pane võimalusel silmad kinni ja tunneta, kuidas voolav vesi viib sinust ära kõik muremõtted, hirmu ja ärevuse. Järgmine hetk lase voolaval veel ära viia kõik su hetkemõtted nii, et sa oled hetkes nii kohal, et tekib tunne, et sa oled ise see voolav vesi. Proovisin selle ise järgi ühe oja ääres ning juba 10 minutiga oli puhastunud tunne. Mitte-teadlik kogemus oli ka Norras ühe kõrge kose ääres, kus kaotasime abikaasaga täiesti ajataju ja oleksime võinudki sinna jääda. Tutvudes selle meditatsiooniga sain aru, et kogesime seal puhastumist ja täieliku kohalolu looduse keskel.
  4. Kontakt puude ja taimedega. Minu jaoks kannavad puud ja taimed teatud sorti energiaid. Näiteks väga vanade ja suurte puude puhul tunnetan nende stabiilsust, püsivus ja väge. Kui mul on neid omadusi vaja, siis lähen mõne sellise puu lähedusse ning lasen piltlikult öeldes endale juured alla kasvatada ja tunnetan selle puu väge nii et tajun seda iseenda peal. See aitab mind olukordades, kus vajan oma otsustustes jõudu juurde ja tuge, et olen õigel teel. Sellist kontakti on hea hoida ka oma koduaias, istutades taimi ja hoolitsedes nende eest.
  5. Lemmikloom. Kui sul on kodus lemmikloom, siis ka see on hea võimalus taastada kontakti loodusega. Nemad on meist ürgsemad ja elavad oma instinktide järgi. Kui õppida looma oma lemmikuga tugevat kontakti, siis see avab ka sinus kohaloleku tunde, sest loom on kohal igal hetkel. Mina  käin jalutamas oma koeraga ning kõige rohkem naudin neid pikki jalutuskäike, kus koer on rihmata kaasas, on minuga täielikus kontaktis ja saab minust aru poole sõna pealt. Tunnen, et see kontakt on midagi muud kui inimestel omavaheline.

Kokkuvõteks võiksin soovitada, et mine õue ja lihtsalt märka kõike, mis ümberringi on. Igat detaili. Ära vuhise läbi sellest terviserajast, vaid võta hoog maha ja märka, mis ümberringi toimub. Kui soovid sammukese edasi teha, siis katseta vee, puude ja metsatukade energiate tunnetamist. Edasijõudnud vist lähevad üldse päevaks või pooleks sügavale metsa ära- ja see on minu jaoks järjest ahvatlevam 🙂

Hoidke tervis ja ammutage jõudu loodusest!

Vabanedes ideaalidest- kui palju on piisavalt hea?

Kui sa oled üks nendest, kes tahab oma elus saavutada ideaalset versiooni sellest, mis võiks olla, siis see lugemine on sulle.

Kui keegi küsiks praegu mu käest, kas ma elan unistuste elu, siis vastaksin ma “jah”. Aga kui ma küsin enda käest, kas ma võiksin elada suuremas majas, sõita parema autoga ja rohkem reisida, siis ma vastaksin samuti jah. Kuidas siis nii?

Ego tahab ohjad enda kätte haarata

Mäletan kuskilt väljendit, et kui su elus on kõike piisavalt, siis sa oledki juba õnnelik. See küsimus on mind palju aidanud- “Kas seda on praegu piisavalt?” Ego tahab tihti ohjad enda kätte haarata ja tuletab mulle meelde minu eesmärke ja äkki võiks juba tegutseda selle kallal. See aga teeb olematuks hetkes elamise tunnet ning naudingulist elu, mida võiksin veel rohkem õppida elama.

Naudingulised eluperioodid

Ma olen väga eesmärgipärane inimene ning kui üks asi on tehtud, siis tean sisimas juba, mis on järgmine verstapost ja suund. Viimasel ajal olen aga hakkanud aru saama, et teatud eluperioode tuleb osata lihtsalt nautida. Kui oled midagi saavutanud, kuskile jõudnud, millest oled unistanud, siis ära kiirusta kohe edasi, vaid peatu mõneks ajaks- tunneta, et see on SEE, mida nii väga olid oodanud.

Meie ühiskonnas tervikuna on mul tunne, et me ei oska elu nautida. Me oskame hästi tööd teha, lapsi kasvatada, teha asju “nii nagu peab”, aga võiksime veel rohkem osata lihtsalt olla, naerda ja lõbutseda, olla veel rohkem tänulik selle eest, kuhu elu meid toonud on.

Millal on aeg edasi liikuda?

Siiski tuleb üks hetk aeg hakata jälle tegutsema. Kuidas aga seda hetke mitte sassi ajada ego lõksuga, kes tahab kogu aeg saada midagi paremat ja suuremat. Kuula oma südamehäält/intuitsiooni, mis on oma olemuselt pehme ja mis lihtsalt üks hetk annab teada- “nüüd on aeg”. Ego aga võib suvalisel hetkel jõuliselt nõuda, et sa midagi teeksid.

Olen elus viimastel aastatel läbi teinud spurti nii isikliku kui tööelu loomisel. Minu abikaasa ja näiteks meie uus kodu jõudis minuni pingutamata ja hetkel, kui olin egolõksudest lahti lasknud. Minu mõlemad töökohad uues tegutsemisvaldkonnas jõudsid minuni väga kergelt ja voolavalt. Tean, et õiged asjad tulevad pingutamata ja õigel ajal. Samas on vaja ka seda perioodi osata tunnetada ja teadvustada, kui mängus on ego ja kui pingutad hoopis jõuga oma unistuste suunas. Tulemus on tihti pettumus; hea juhul õppid ära egolõksudest vabanemist. Halbade asjade kokkulangemisel võid teha aga valed otsused. Õpi tunnetama, kui räägib sinu ego ning lihtsalt märka seda ja ära tee midagi. Kui sa kasvatad oma intuitsiooni, siis õigel ajal sa tunnetad ära ka tema hääle.

Elu nautimine

Oskus elu nautida on tänapäeva maailmas suur kunst. Meie edumeelne ühiskond soovib, et me enamus ajast teeksime ja saavutaksime midagi- siis oleme justkui edukad. Vähesed räägivad sellest, et tuleb osata ka nautida seda, mida oled saavutanud. Isiklikus elus tunne rõõmu pereliikmetest, sõpradest, vabast ajast ja iseendast. Tööelus õpi tähistama vahe-eesmärke, lõppenud projekte ja seda, kui oled midagi hästi teinud. Isegi kui teised seda ei märka ja kihutavad kõrgetel kiirustel edasi, siis sina osta või küpseta üks kook ning tähista pereliikmetega seda, et oled nii tubli olnud 🙂 Elu nauding ei koosne pidevatest pingutustest, vaid oskusest lasta vabaks pingutustevahelistel hetkedel ning lihtsalt olla.

Looja arhetüübi äratamine Sinu elus

Carol S. Pearsoni järgi on inimeses 12 arhetüüpi, mida mööda toimub  inimese areng. Täna tahaksin teile kirjutada looja arhetüübist, mis aitab meil luua teadlikult oma elu.

Looja arhetüüp siseneb meie ellu siis, kui avastame oma tõelise Mina või laseme sellel sündida. Mulle meeldis äsjaloetud Meelike Saarna kirjutatud unistuse artikkel (tasuliselt saad lugeda siin), et meie praegune elu on eelmiste unistuste summa. Mina tegin tutvustust oma Looja arhetüübiga ligikaudu kuus aastat tagasi, kui otsustasin, et nüüd hakkan väga teadlikult looma oma unistuse päris elu. Aasta algus on hea aeg, et tuletada endale meelde, kuidas endas ära tunda Looja arhetüüpi ning seda teadlikult kasutada.

Looja arhetüübi eesmärk on mingi uue reaalsuse loomine.

Loomise juures on 3 staadiumi:

  1. Alguses me loome teadvustamatult ega teadvusta, et me ise loome seda, mis meiega toimub. Meil on raske ette kujutada, et me saame endale teadlikult luua oma elu, sest raskuste puhul tundub, et süüdi on ümbritsevad olud ja head asjad, mis meiega juhtivad on justkui juhused, mida me ise ei kontrolli.
  2. Järgmiseks otsustame haarata juhtohjad enda kätte ja teadlikult hakata looma oma elu. Märkame, kuidas nii hea ja halb meie elus tuleb meie mõtteviisist ja uskumustest. Vahepeal tundub, et võitleme tuuleveskitega, kui peame silmitsi seisma sisemiste hirmude ja vastutusega, mis kaasneb loomisega. Siiski üks hetk tajume tulemust, mis annab edaspidiseks loomiseks jõudu juurde. Siin staadiumis toimub ka kontrollist loobumine. Võime unistada ja teadlikult oma elu luua, kuid viisi, kuidas asjad meieni jõuavad, peame andma vabaks. Selles punktis võime tajuda ka ego ja südame vastuolu- ego tahab üht ja süda teist. Fakt on see, et üks ega teine üksinda ei suuda luua meile rahulduspakkuvat elu. Tähtis on ego ja südame omavaheline koostöö.
  3. Selles staadiumis jõuame ego ja südame koostööni, kus oskame luua oma ellu kõike vajaliku, et olla tasakaalus elu igal tasandil. Igapäevaelu loomine toimub mänguliselt ja kergelt. Ettetulevad takistused ületame samuti kergemalt kui teises staadiumis, sest meie vastupanu langeb ja me hakkame järjest enam märkama elu seaduspärasusi ja neid ka aktsepteerima.

Looja arhetüüp meie ühiskonnas

Kui Looja arhetüüp meie elus aktiivseks muutub, tunneme sageli vaheldumisi ülevat rõõmu ja halvavat hirmu. Minu jaoks on see rõõm selle uue ees, mida ma tajun, kui hakkan oma unistustes looma, kuid sellega kaasneb ka hirm, sest vanast elust peab hakkama lahti laskma ning ees on midagi uut ja tundmatut.

Selleks, et olla oma Loojaga kontaktis on vaja olla kontaktis oma Minaga ja sellega, mida see Mina soovib (artkli “Kes ma olen?” saad lugeda siin). Huvitaval kombel on meie kultuuriruumis raske tunda seda, mida sa tunned ja mõelda seda, mida sa mõtled, muretsemata seejuures selle pärast, mida sa “peaksid” tundma ja mõtlema. Väheseid väikseid lapsi julgustatakse tundma ja mõtlema omamoodi. Meie ühiskonnas võib inimesele tunduda, et olles lihtsalt tema ise, rikub ta kõiki reegleid ja norme ning sellega kaasneb ühelt poolt sisemine vabanemine (olen mina ise) kui ka ähmane karistushirm (äkki mind tõrjutakse ja ei aktsepteerita).

Julgustan teid säilitama siiski oma autentsuse- julguse olla mina ise, avatud, vajadusel haavatav ja relvitu. Kõrvale jäävad need inimesed ja olukorrad, kes peavad jääma ja lahkuvad need, kellega olid mingid muud sidemes kui südamest-südamesse.

Loomiseks on vaja loovust

Avatud kujutlusvõimega iseenda kuulamine eesmärgiga avastada, mida peaksin järgmiseks tegema, on üks tähtsamaid oskusi elus. Loovuse äratundmiseks on palju erinevaid viise, millest olen kirjutanud ka eraldi artikli, mida saad lugeda siin.

Inimesed, kes mõtlevad, et nad ei ole loovad või ei oska sisemisi intuitiivseid teadmisi ära kasutada, ei ole veel õppinud oma olemust kuulama. Õigemini, nad on seda kunagi osanud teha, sest kõik unistavad ja fantaseerivad, kuid neid on õpetatud varajases eas oma kujutlusvõime teadmisi ignoreerima.

Mind on aidanud siinkohal kõigepealt küsimus: “Mina mina tegelikult tahan?” ning see järel on vaja igapäevaelus teha ruumi loovusele, et vastused hakaksid tulema. Mind on aidanud pikad jalutuskäigud looduses ja lihtsalt vaikuses olemine. Kui loovuse rakendamine on igapäevaellu integreeritud, siis tuleviku kujutluspildid jõuavad sinuni märksa kiiremini ja spontaansemalt. Siis oskad sa juba sisetundest lähtudes päris kiiresti vastata küsimusele “Mis järgmiseks?” Ja selline loomine on juba põnev ja mänguline.

Siiski ei piirdu Looja arhetüübi rakendamine ainult oma isikliku elu täiustamisena. Looja arhetüübi jaoks on eluliselt tähtis tunnetada, et mingi tegemist ootav asi on sinusse lausa rakutasandil programmeeritud ja see puudutab rohkemaid inimesi, kuid vaid sinu isiklik elu. See võib olla mingi kindel elukutse, ühiskondlik panus, inimene või inimesed, keda sa armastad, teataval moel tervenemine või veenva õppetunni saamine, aga see on ühtlasi seotud sinu isikliku evolutsiooniga. Selle tegevuse tunneme selle järgi ära, et see tegevus ei tundu meile mitte üksnes tuttavlik, vaid ka sügavalt tõene ja õige. See roll tekitab meis sügavat rahuldust ja seda tehes kogeme kergust ja rahulolu.

Looja arhetüüpi äratamine oma elus on sügavalt vajalik, et elada õnneliku ja tähendusrikast elu. Enne looja arhetüüpi äratamist võib juhtuda, et pead äratama ja tasakaalustama ka teised arhetüübid, kellest Carol P. Pearson kirjutab lähemalt raamatus  “Sisemise kangelase äratamine. Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja oma maailma muuta.” Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, keda huvitab iseenda sügavam tundmine ja isiksuse arengu teekond igapäevaelus.

 

Mõtisklus Looja arhetüübi äratamiseks

Kujutle täiuslikku päeva, tundi või nädalat millalgi tulevikus, mil sa saad tegeleda kõige sellega, mida sa armastad teha. Kujutle keskkonda, seltskonda ja oma tegevusi. Kujutle, milline sa välja näed, kuidas sa riides oled ja kuidas sa ennast tunned. Ole võimalikult üksikasjalik ja kasuta võimalikult palju sensoorseid omadusi (kuidas asjad välja paistavad, tunduvad, maitsevad, lõhnavad ja kostavad).

*Arhetüüp on sarnaste isikute, objektide ja kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund.

MindsetReset ehk ülevaade mööduvast aastast

Iga aasta lõpus olen mööduvat aastat kokku võtnud ning uue aasta osas plaanid ja unistused kirja pannud. Jagan teiega ühte võimaliku viisi, kuidas teha ülevaadet jooksvast aastast ja natukene ka seda, mis minu enda elus toimunud. Inspiratsiooni sain päriselus.ee lehelt. Aitäh, Grete!

  1. Keha

Kui mul muidu pole keha/tervisega üldiselt probleeme olnud, siis just viimasel aastal on ta hakkanud mulle õppetunde ette näitama. Olen suutnud oma keha üle kurnata, armastusega taastada ning igapäeva stressi eest hoida, kuid alati pole sellest piisanud. Olen just eelmisel sügis-talvisel perioodil jätnud keha ilma piisava liikumiseta ja päevavalguseta. Sellest sügisest andsin endale lubaduse, et hakkan regulaarselt trennis käima, 1-2x nädalas ja olen uhke enda üle, et olen suutnud seda lubadust hoida. Enesetunne on tublisti paranenud ja trenni tegemine on mõjunud kehale nii hästi, et kuulen kui keha tahab ennast liigutada ning kodus teen vahepeal päikesetervituse ringe ja siis kohe tunnen, kui hea on kehal olla 🙂 Tubli olen ka selles olnud, et toitun veelgi tervislikumalt. Olen jõudnud nisu- ja piimavaba toitumiseni, E-d ja säilitusained on meie peres juba mõnda aega mitte-lemmikute nimekirjas.

Mida soovin juurde? Päevavalguse kättesaamine talvisel perioodil. Soovin, et seda oleks minu keha jaoks igapäevaelus rohkem.

2. Töö/kool/eneseteostus

Olen saanud suure ettevõte värbamiskogemuse võrra rikkamaks ja edukalt läbinud sisseelamise perioodi. Olen loonud uusi ideid ja lähenemisi- karjäärinõustamist ettevõte siseselt, mida praegu ka aktiivselt praktiseerin. Olen jätkanud ka holistiliste karjäärinõustamistega, kust olen saanud palju positiivset tagasisidet, kui näen, kuidas see inimesi puudutab ja õigele teele suunab. Olen saanud sisemise tunnetuse, mis on minu suurem eneseteostus järmistel aastatel ja olen väga põnevil kõige selle ees.

Mida juurde soovin? Edaspidi soovin veelgi praktiseerida oma isikliku/iseloomu kasvu ning igapäeva tasakaalu loomist iseenda sees ja siis kõikide eluaspektide vahel.

3. Raha

Raha meeldib mulle ja mulle meeldib, kui seda on piisavalt, et nautida kõike, mis minu jaoks tähtis. Hetkel on mul tunne, et raha on üldjoones piisavalt. Saime soetatud endale Tallinna lähistele uue kodu ning ammu unistatud auto jõudis samuti minuni. Olen saanud sel aastal ka piisavalt reisida.

Mida juurde soovin? Kui sooviks rohkem raha, siis eelkõige, et saaks veel rohkem/pikemalt reisida.

4. Suhe/armuelu

Mulle meeldib meie suhte puhul, et tunne on nagu liiguksime iga natukese aja tagant mingile uuele tasandile ja läbi vahepealsete elulainete ka üksteisele lähemale. Oleme olnud koos üle kolme aasta ja see aasta ka abiellusime. Oleme kindlasti palju etappe intensiivselt läbi teinud, samas on see kõik tulnud väga loomulikult. Olen õnnelik meie pere üle. Tunnen, et meid liidavad seiklused ja avastamised, samuti ühised väärtushinnangud elu ja pere osas.

Mida juurde soovin? Soovin, et oleks meeles teadlikumalt võtta aega ka täiesti kahekesi olla. Et tulla igapäevaelu virr-varrist välja ja lihtsalt üksteist nautida. Töö ja pere elu kontekstis vahepeal ununeb ära, et just suhte heas kvaliteedis on peidus hoopis teistsugused naudingud, kui seda saavad pakkuda töö või pereelu.

5. Sõprussuhted

Mul on üks parim sõbranna, kes on olnud pikalt minuga koos minu enesearengu teel. Viimasel aastal on olnud meie mõlema elus muutused, tema sai emaks ja mina läksin täiskohaga tööle, kuid olen tänulik, et leiame siiski seda aega, et kohtuda ja naistejutte rääkida. Lisaks alati on meie kohtumised põimitud sügavate enesearengu teemadega, mille osas mõistame teineteist väga hästi ning avastame ikka ja jälle kui ühtemoodi me oleme.

Mida juurde soovin? Vahepeal tunnen, et ka muud suhtlust sõpradega võiks kohati rohkem olla, samas mitte ülepaisutatud. Olen pigem kvaliteetsete sõprussuhete poolt.

6. Eneseväärtustamine

Usun, et olen olnud tubli selles. Kuigi olen maadelnud viimasel aastal igapäeva stressi, kiiruse ja kohustustega, siis siiski olen saanud järjest rohkem ennast kehtestada ja kui kohe ei oska, siis suudan teadvustada, mis on mulle sobilik ja mis mitte.

Mida juurde sooviks? Julgus seista oma väärtuste eest, missugused need ka teiste silmis poleks on see, mille osas tunnen, et pean seda õppima ja praktiseerima. Samuti pean õppima julgust ennast väljendama ja kehtestama, sest osades valdkondades on mul seda oskust/julgust liiga palju (nt isiklik elu) ja jällegi mujal (nt töö) võiks olla rohkem.

7. Selle aasta raamat

“Südikus” on see raamat, mis mind väga kõnetas ja näitas mulle endale kätte, et järjepidevus on see, mis viib eduni (ja mitte alla admine). Samuti lapsevanemana andis häid juhiseid, kuidas ja millal suunata oma last teele, mis talle võiks meeldida. Sellest kirjutasin ka artikli, mida saad lugeda siin.

Teine raamat, mis mind kõnetas ja mille lugemise üle olen väga uhke (sest see on esimene inglise keelne raamat, mida ma loen!) on “When “Perfect Isnt Good Enought!” Raamat räägib sellest, kuidas perfektsionist inimeses võib avalduda mitmeil erineval moel (ja ühes valdkonnas võid sa üldse mitte olla perfektsionist ja mõnes teises, sajaga! nagu mina) ning kuidas seda järjest teadvustada ja vaikselt lahti saada. Loodan, et raamat annab uusi taipamisi ja lahendusi mingitele korduvatele mustritele.

8. Muusika

Minu selle aasta muusikaline elamus oli Ed Sheerani kontsert. Tema hääles on minu jaoks midagi, mis paneb südame sulama. Samuti meeldib mulle väga Coldplayd ning tahaks minna kunagi nende kontsert-turneele kuskil välismaal. Siiski valin ma pea alati (loodusliku) vaikuse. Võin kodus olla terve päeva nii, et olen vaikuses ja telekas ega muusika ei mängi. Vaikuses saan kõige paremini endaga ja oma mõtetega kontakti.

9. Aasta reis

Romantiline kahekesi olemine kindlasti meie pulmareis (lõuna)Portugali ning samuti olen vaimustuses meie talvisest perereisist Tenerfele, kust me alles saabusime. Portugalis sain ennast kohustustest täiesti välja lülitada ja nautida kahekesi aega abikaasaga, peale kogu kiiret pulmakorralduse perioodi. Detsembri pimedusest sõitsime päikest püüdma perega Tenerifele. Samuti oli see lapse esimene nö soojamaa reis ja meile kõigile Tenerife väga meeldis. Eriti üllatav oli sealne loodus ja üleüldine puhtus ja mitte ülerahvastatus. Kindlasti soovime sinna ka tagasi minna, sest see tundub ideaalne võimalus enda akusid talvel Euroopa sees laadida.

10. Avastused/kogemused

  • Olen avastanud, kui tähtis on inimkeha jaoks liikumine, liigutamine (eriti kontoritöö puhul). Kohe kui liigun vähem ja harrastan nö istuvat eluviisi kontoris, autos ja siis halva ilmaga kodus, siis läheb keha tasakaalust välja. Liikuma peab!
  • Piiridest olen avastanud jälle enda jaoks uued piirid, mis sobib ja mis mitte ja kuidas on minu jaoks tähtis. Sama tähtis on neid piire teistele teatavaks teha ja paluda neist kinni pidada. Mingid piiride kehtestamised on õnnestunud päris hästi, mida ma alles õpin ja mul on hea meel, et need piirid on minu jaoks nähtavad.
  • Olen õppinud veelgi sügavamalt aru saama, kuidas valusad või ebameeldivad hetkeolukorrad võivad olla peegelduseks meie enda sisemistele lahendamata mustritele. Kaevun järjest sügavamalt, kuigi vahepeal ei tahaks üldse seda teha. See on üldjuhul ebameeldiv, aga olen lootuses, et see viib uuele tasandile, et olla iseendaga veel rohkem kontaktis.
  • Minu viimaste nädalate avastus on lahti laskmine ja elu usaldamine. Ma kipub pigem olukordi kontrollima ja juhtima, kuid iga kord jõuga ei õnnestu saavutada seda, mida saab saavutada lahtilaskmisega ja leppimisega, et nii on. Ja siis hakkavad tulema imelised muutused minus endas ja ümbritsevas maailmas.

Kolm head asja, mis minuga selle aasta jooksul juhtus ja kuidas ma ennast nendes olukorades tundsin.

  1. Pulmad- korraldasime pulmad abikaasaga põhimõtteliselt kahekesi, kuigi aasta enne korraldusliku poolega alustades tundus see liigselt suurt ja stressitekitav ettevõtmine. Pulmapäeval aga saime nautida 100%-ga, sest tundus, et korraldus oli hästi õnnestunud 🙂 Pulmad ja abiellumine ise on nii eriline, et minu meelest ongi kõige tähtsam see, et sa abiellud ja ütled oma “jah” sõna, kui see, mis pidu pärast seda tuleb. Eriline osa oli ikka just see päeva algus ehk tseremoonia. Meie pulmad olid laiendatud pereringis ca 40 inimesega.
  2. Eneseareng- olen paljud asjad enda sees nö paika loksutanud. Saanud üle hirmudest ja suurest tasakaalutusest, mis kaasnes tööle minekuga. Olen andnud endale lubadusi ja nendest ka kinni pidanud (trenn ja liikumine). Olen tänulik iseendale, et olen selline inimene, kes ei suuda nö maha matta enda halvad emotsioonid. Pisikesest peale need emotsioonid/tunded lihtsalt tulevad minus ülesse ja mul ei jää muud üle, kui neid hakata uurima ja paika loksutama, mis kuhu käib.
  3. Töövõidud- tunnen, et olen nõustajana järjest rohkem edasi arenenud. Mõnikord tunnen, et mul on tekkinud julgus minna inimese hinge osas kohtadesse, kus ma pole julgenud minna. Samas võivad just seal olla peidetud uskumused või saladused, mis ei lase inimesel oma (töö)elus muudatusi algatada. Olen jõudnud järjest rohkemate inimestena, läbi viinud kahte ettevõtesisest karjääripäeva, kus koolitasin kokku ca 80 inimest ning alustanud ettevõtesiseste karjäärinõustamistega. Tunnen, et olen õigel teel ja see on see valdkond, kuhu pean oma oskusi ja energiat panustama.

Kolm väljakutsuvat olukorda ja kuidas ma ennast tundsin:

  1. Uuel töökohal sisseelamine, mis võttis aega ca pool aastat. Kuna organistasioon on suur ja asju, mida seal ära teha palju, siis olen pidanud otsima tasakaalu iseenda- pere-põnevate tööalaste väljakutsete vahel, et kuidas ennast mitte ära kaotada. Samuti tundsin, kuidas liigne tormamine võtab maha loovuse, mille peale ma tegelikult kogu oma töö ja tulemuse üles ehitan. Seepärast õppisin veelgi paremini seadma piire ja nüüd aasta lõpus on tasakaal võrreldes aasta taguse ajaga päris hea.
  2. Lapse pärast mitte muretsemine, vaid õppimine muremõtted (kas hommikul sai lasteaeda õige sall kaasa pandud) muuta positiivseteks mõteteks ehk kujutades ette, kuidas laps õhtul koju tuleb ja räägib, kui tore tal oli lasteaias õues mängida (et ei olnud külm/palav ega saanud kuskilt nohu). See töötab mu meelest päris hästi! Kuna olin üks hetk päris väsinud nendest ülemõtlemistest, kui laps sai lasteaias üle antud ja tööle sõitsin, siis olin päris aldis kasutama positiivseid sisendusi, et laps on rõõmus ja tal on seal kõik hästi. Ja nii olgi.
  3. Oma hirmudega tegelemine. Olen suur analüüsija ja võin lihtsalt minna ülemõtlemise voolu. Olen õpinud märkama, et kui stressitase on kõrgem, siis kipuvad ka hirmud ja ülemõtlemised tugevamini esile tulema. Olen pidanud endaga kõvasti tööd tegema, et aru saada, kust mis tuleb ja kuidas ennast nö maa peale tuua. Kui enne suutsin ülemõtlemise laines olla nädal-kaks, siis nüüd suudan tasakaalu endasse tuua juba paari-päevaga, mis on minu jaoks suur saavutus.

11. Suurim õppetund

Enda keha eest saan hoolitseda ainult mina. Keha vajab tasakaalustatud eluviisi, liikumist ja tervisliku toitu. Kui mina seda ei tee, siis keegi teine ka ei tee ja siis läheb keha energeetiliselt tasakaalust välja.

12. Suurim saavutus, mille üle olen eriti uhke

Eesti ühes suurimas ettevõtes ettevõtesisese karjäärinõustamise (taas)algatamine. Olen suur fänn sellele, et inimesed peaksid tegema seda tööd, mis on kooskõlas nende endiga ning ka ettevõtes sees saab inimesi aidata nö õigele tööle. Olen väga uhke selle üle!

Unistused ja soovid järgnevaks aastaks

Olen saanud selle aasta lõpuks päris hästi aru, kuhu olen järgmistel aastatel liikumas. Minu ülesanne on luua see visioon enda sees hästi tugevalt ning tean, et siis tuleb elu ka järgi, malbelt ja voolavalt. Kindlasti jätkan oma suurima saavutusega ja holistilise karjäärinõustamisega ka uuel aastal. Väga praktiline soov ja peaaegu eesmärk on hakata jälle pildistama (loodust). Hoian kindlasti jätkuvalt iseennast, oma suhet ja peret. Jätan ruumi loovusele ja õnnele.

Unistage julgelt ka teie oma elu visiooni osas!

 

Ilusat aasta lõppu soovides

Natalja Prümmel