Kuidas käia oma teed ehk ohvrirollist kangelaseks

Muinasjutud on huvitavad, nad peegeldavad tihti ühiskonna alateadlikke protsesse. Nad peegeldavad meile inimeseks olemist. Oled sa tähele pannud, et muinasjuttudes on peategelane alati kõigepealt ohvrirollis ja siis saab temast kangelane, kes saavutab oma unistuste elu? Kangelaseks muutub muinasjututegelane siis, kui ta astub oma mugavast igapäevaelust välja ja läheb rännakule. Mida see meile peegeldab?

UINUNUD INIMESED

Inimesed, kes on uinunud olekus, elavad elu automaatpiloodi peal. Nad ärkavad hommikul, hoolitsevad laste eest, täidavad tööülesandeid, liiguvad ringi ja suhtlevad automaatselt, kasutamata teadlikkust, miks ja mis ajendil üht või teist tegevust tehakse. Tihti lisandub automaatsusele ka ohvri roll, kus süüdistatakse teisi oma mitte-unistuste elus. Sellisel tasandil on pea võimatu oma ellu muutusi sisse viia. Võid siinkohal endalt küsida- kas sa elad automaatpiloodi peal või teadlikult? Kas sa näed ümbritsevas takistusi või hoopis võimalusi?

Uinunud olekus inimene ootab seda “miskit” väljaspoolt. Et äkki keegi tuleb ja ütleb, mida ma tegema pean. Veel parem, kui keegi teine teeb selle minu eest ära, et saaksin olla õnnelik. Uinunud olekus on raske elada, sest siis inimene ei kasuta oma potentsiaali ega ole õnnelik, isegi kui ta igapäevaelu peegeldab justkui heal järjel inimest, kes võiks oma eluga olla rahul. Inimesed, kes ütlevad, et neil on kõik justkui olemas, aga nad pole ikka õnnelikud- need inimesed pole astunud oma isikliku rännaku teekonnale. Nad on ikka ohvrirollis ega ole suutnud integreerida endasse kangelase omadusi.

Kõik me oleme üks hetk olnud uinunud. Küsimus on selles, kui kauaks sa tahad veel jääda uinunud olekusse?

RÄNNAKULE SÄTTIMINE

Rännakule saamisel on peamiselt kaks võimalust. Kui mõnda aega elada uninunud olekus, siis hakkab inimese sees kasvama rahulolematus. Kui see rahulolematus üks hetk saavutab maksimaalse ebamugavustunde, siis hakkab inimene endalt küsima, kas on äkki midagi, mida ma saan ise teha, et siit olukorrast välja pääseda? Sellised ebamugavustunded tulevad tihti ka kriisidega- lahutus, haigeks jäämine, koondamine/vallandamine, lähedase inimese kaotus, aga ka abiellumine ja lapse sünd võivad põhjustada isiksusliku kriisi ja panna inimest tegutsema, sest keskkond on muutunud ja vanad põhimõtted ja toimetulekumehhanismid enam ei toeta inimest ennast. Muinasjuttudes on need hetked, kus peategelane otsustab minna välja oma harjumuspärasest keskkonnast laia maailma, et leida seda “miskit”.

Teine , aga võib olla harvem võimalus on see, kui inimene on oma igapäeva kannatustes juba nii küps, et ta teele satub suuna näitaja näiteks uue suhte, mõne kursuse, hea tööpakkumise või õpetaja näol. Muinasjuttudes on selleks karakteriks tihti printsid. Kuid need päästjad on vaid päästikuks sinu enesearengu tee alguses. Ükski print ei päästa printsessi niimodi, et printsesse ei pea midagi ise oma elus tegema. Kohtudes oma elu armastusega, ägeda töökohaga või kursusega võid sa tunda, et nüüd alles hakkab tõeline areng pihta ja pead pingutama, et väljateenitud kingitust elult vastu võtta.

RÄNNAK

Rännak on midagi müstilist. Sa võid elada oma igapäevaelu edasi, kuid rännata enda sees väga põnevatel radadel. Ei pea selleks sõitma seitsme maa ja mere taha, lahutama abielu ja loobuma kõigest. Tõeline rännak toimub alati sinu enda sees, vahet pole mida sa teed ja kus sa oled. Muinasjuttudes rändab peategelane tihti pimedates ja koledates kohtades, kohtudes nõidade ja kurjusega. See peegeldab meile seda, et peame ka iseenda sees kohtuma oma tumedate varjude ja osadega, mida ei tahaks kuidagi päevavalgele tuua.

Võitlus oma tumedamate pooltega ei vii sind kuhugi, hoopis aktsepteerimine ja alistumine sellele, et need tumedad pooled sinus on. Inimese sees on peidus kogu universum, ütlevad targad. Nii on ka sellega, et igas inimeses on sees kurjust ja pimedust. Inimesed, kes varjavad oma tumedat poolt aina naeratades ja “olen väga hea” taha, nendel võtab oma tumedama poolega kohtumine rohkem aega. Lihtsam on neile, kes juba ei käitu iga kord viisakalt ja ootuspäraselt; kes julgevad käituda rohkem iseenda moodi, isegi kui see ei ole alati aktsepteeritud või tahetud teiste poolt.

KANGELASEKS SAAMINE

Muinasjutus saab kangelaseks oma rännaku lõpus, kuid minu meeles on inimene juba siis kangelane, kui ta on astunud oma rännaku teele ehk astunud oma mugavustsoonist välja, sest see on kõige keerulisem osa- astuda välja igapäevastest harjumustest. See tähendab alustada märkamisega, mittetoimivate mustrite läbinägemisega, julgesega teha asju teistmoodi. Kangelane oma teekonnal asub otsima oma Mina- kes ta tegelikult on ja mis elu tegelikult elada tahab.

Kuidas aga jõuda oma tugevusteni, oma päris Minani? Rännakul iseenda sisse hakkad sa nägema mustreid, mis sind enam ei kanna. Peab olema julgust, et nendest mustritest lahti öelda isegi, kui uusi veel ei ole. Alguses piisab sellest, kui otsustad, et sa ei soovi enam vanaviisi teha/elada/kogeda ja küsid elult uut mõtteviisi ja harjumust, mida peaksid endasse integreerima. Ja siis jääd ootama märke.

Sa pead ka aktsepteerima oma tumedamaid pooli. Enda sees seda nõida, kurjust, kavalust ja kõike muud, mida ühiskond ei soosi. Mida rohkem sa teed tutvust nende osadega endas ja hakkad neid atsepteerima, seda rohkem hakkab avalduma sinu tugevus, jõud ja sihikindlus. See on justkui uks uude reaalsusesse, mida oled hakkanud looma. Muinasjuttudes tuleb alati alistada lohet, et jõuda pärale. Inimesed aga proovivad iga hinna eest selle lohe eest põgeneda, tiiruga minna, mitte teda märgata. Otseteed ei ole. Alati tuleb alistada lohet. Või siis talle alistuda.

RÄNNAK ON LÕPUTU

Kas rännak on elu või elu on rännak? Alguses võib tunduda, et jõudes pärale, jõudes kohta, kus sa oled alati tahtnud olla ja kus tunned ennast hästi, on rännak läbi ja võib hakata mugavalt elu nautima. Jah, ajutiselt küll. See on isegi kohustuslik ja tähtis, õppida nautima neid vahepause, mis on rännakute vahel. Nautida seda head ja kerget tunnet nii kaua, kuni tuleb uus sisemine kutse. Kuniks tuleb uus tung, et kuskil on veel midagi. Siis hakkab sisemine Mina kutsuma sind uuele rännakule, sest inimene on programmeeritud pidevalt arenema. Nii ka enda sisemiste avastustega. Usun, et selle eesmärk on pidev oma elu loomine järjest paremale tasemele.

See tähendab seda, et sa võid läbida rännaku ja avastada oma unistuste tööelu ning olla rahul ja õnnelik seal kohas, kuhu oled jõudnud. Mõne aasta pärast võib su sees tekkida uus tung, midagi õppida, avastada, enda maailmapilti ja kogemusi laiendada. See on see tung, mis hakkab sind viima veel rohkem edasi, eesmärgiks luua järjest paremat elu nii sulle endale kui ümbritsevatele inimestele. Alistudes rännaku tungile hakkad sa tundma, et sa päriselt ELAD.

Holistiline karjäärinõustamine on sinu ühe rännaku algus. See on toetus sinu rännaku teel, et jõuaksid oma unistuste tööni, mis on just sellel hetkel sinu jaoks ja sinu heaks. Need rännakute algused on alati põnevad, mitmetahulised, natukene isegi hirmutavad. Olles ise mitmeid rännakuid läbi teinud ja näinud paljude klientide rännakute alguseid tean, kui väga vajab inimese hing rännakul toetust ja ära kuulamist, mõnikord ka suunamist. Üks hetk pusletükid lähevad paika; on vaja vaid aega, on vaja olla enda vastu üdini aus, on vaja enese aktsepteerimist ja siis hakkavad sündima imed. Kogu selle protsessi juures on kõige tähtsam see, et sa julged astuda oma esimesele või juba mitmendale rännakule!

Raamatusoovitus: Carol S. Pearson “Sisemiste kangelaste äratamine”

 

Minuga saad ühendust võtta:

0 + 7 = ?

 

Konstellatsioon karjäärinõustamises

Konstellatsiooni meetod on Eesti terapeutide ja psühholoogide maailmas järjest rohkem laineid löömas. Eks Ants Rootslasel on siin oma mõju:) Konstellatsioon on süsteemse pereteraapia meetod, kus kasutatakse töö seadistamiseks ja tulemuseks välja. Konstellatsiooni väli on midagi, millele sa saad paigutada ennast, oma probleemi ja oma perekonna, et otsida peidetud blokeeringuid ja sisemist ressurssi. Kuidas on aga süsteemne pereteraapia seotud karjäärinõustamisega?

Karjäärinõustamises ja career coachingus on pilk suunatud tulevikku, oma unistuste töö ja võimaluste loomisele. Harjutused ja meetodid on igati tulemuslikud, olen neid juba aastaid kasutanud ja tulemused on alati käega katsutavad- inimesed avastavad enda sees sügavad soovid, unistused ja eesmärgid, mis (töö)elu nad elada tahavad. Mõeldes läbi ka tegevusplaani, hakkabki inimene oma unistuste tööelu poole liikuma, kuid siiski… Ma olen näinud ja tunnetanud järjest enam, et pea kõikidel inimestel on olemas mingit sorti blokeeringuid, mis pole siiani lasknud neil oma unistuste (töö)elu luua. See on ka põhjus, miks nad minuni jõuvad. Vastasel juhul teeksid nad juba seda tööd, mis on just nende jaoks ja elaksid seda elu, mis neid õnnelikuks teeb.

Kliendi lugu:

Minu juurde pöördus klient, kelle soov oli aru saada, mis töö võiks talle sobida ja hingeliselt toita. Töökohtades, kus ta oli olnud, olid töösuhted jäänud lühikeseks ja ta ei saanud aru, miks see nii on ja mis talle tegelikult sobiks. Lisaks vaevas klienti motivatsioonipuudus, segased mõtted ja kohati apaatsus. Selliselt baasilt on väga raske tuua oma ellu suuremaid muutusi, sest *jõudu* pole taga. Tegime läbi career coachingu harjutusi ja kaardistasime kliendi sügavaid vajadusi ja väärtusi, mida töökoht peab esindama ning mitmeid võimalusi, mida ta saaks tööalaselt edasi teha. Küll aga ei tulnud sellega kindlust ja sisemist *jõudu*, et hakata oma elus muudatusi sisse viima ja uusi valikuid tegema. Ka ei toimunud äratundmist, mis kõikidest võimalikest valikutest praegusel hetkel võiks enim sobida.

Seadsime klienti ja valitud top3 tööalast võimalust väljale. Selleks olen kasutanud imelisi situatsioonikaarte, mis kõnelevad iga minu juurde tulnud inimesega sügavalt tema alateadvuse kaudu. Paigutades klienti koos tema tööalaste võimalustega väljale, tuli välja, et ta seisab oma tuleviku suunas seljaga ja vaatab midagi oma minevikust. Lisadesväljale sündmuse, mida ta minevikus vaatas, sai selgeks, et see on tema ankur ja blokeering, miks ta ei suuda oma tööelus õnnelikult edasi liikuda ning oma unistuste elu luua.

Klient käis seejärel läbi konstellatsiooni-protsessi (kuna ise alles õpin seda, siis soovitan häid kosntellööre, kelle poole pöörduda) ning ühest korrast piisas, et ta suudaks seista uuesti näoga oma tuleviku suunas ning hakkasid lahenema ka tema seisakud töö valdkonnas.

Ta ise kirjutas mõni nädal hiljem peale konstellatsiooni läbimist nii: “Mõni aeg on meie viimasest kohtumisest nüüd möödunud. Selle aja jooksul käisin oma esimesel konstellatsioonil ja see oli väga silmiavav, niiet aitäh suunamise eest! Teiseks selline tore uudis, et olen nüüd uuel töökohal. Hetkel tundub, et see täidab mitmed minu tööalased vajadused ning selle üle on mul väga hea meel. Seega tahtsin südamest sind tänada! Sain palju abi ning usun, et meie kohtumised panid uued energiad liikuma minu elus ja seda oli väga vaja.”

Suguvõsa mustrid

Konstellatsioon toob tihti välja varjatud suguvõsa mustrid, millest me pole teadlikud. Blokeeringud võivad esialgu paista, et on inimeses endas, kuid tihti kannab inimene endaga kaasas oma eelmiste põlvede tegemata ja tehtud tegusid, mõtteid, tagajärgi. See kehtib ka inimese lapsepõlve kohta, mis uskumusi on talle sisendatud vanemad, õpetajad ja teised lähedased. Konstellatsiooni väljal saame turvaliselt uurida blokeeringuid, mis ei lase jõuda soovitud punktini. Mõnikord piisab nägemisest ja teadvustamisest, et “see on minu takistus”, selle aktsepteerimises ja lahti laskmisest oma süsteemist ja asjad hakkavad elus paika loksuma.

Suguvõsast saab kätte ka häid asju nagu andeid, elujõudu ja usku endasse. Andeid ja sobivaid töösuundasid pärandatakse kolmandast põlvest (ehk meie vanaemade ja vanaisade poolt). Kes on see, kelle poole sind tõmbab? Kelle moodi sa oled? Mis on olnud sinu vanavanemate anded, mida nad võib olla pole saanud oma elus rakendada? Konstellatsiooni välja saab seada ka toetava jõu otsimiseks. Kus on see ressurss, mida on sul praegu vaja, et viia ellu soovitud muutused? Suguvõsa toetab alati oma järeltulijaid, kui seda neilt paluda.

Oma tööelu loomisel on ka tähtis teada, kuidas on su esivanemad suhtunud rahasse ja rikkusesse. Sealt on pärit palju takistavaid tegureid, mis ei lase 21. sajandil inimestel luua oma ellu küllust ja rikkust.

Energia on kõige võti

Mõnikord on lahendused sellised, mida ei saa mõistusega selgitada. Konstellatsioon töötab alateadlikul tasemel. Kõike ei peagi alati mõistusega lahti harutama. Tähtis on aga energiad liikuma saada õiges suunas. Kui sa seisad seljaga oma unistuste ja tuleviku poole (sest pead vaatama blokeeringud omaenda minevikust või suguvõsast), siis ükskõik kui palju sa ei pinguta, sa ei jõua sinna kuhu soovid jõuda. Tähtis komponent holistilise karjäärinõustamise juures ongi sinu blokeeringu tuvastamine- mis on see, mis pole siiani lasknud sul jõuda sinna, kus sa tegelikult tahaksid olla? Kui mineviku vari on saanud oma koha ja tähelepanu saad sa uuesti pilgu pöörata tuleviku suunas ja päriselt hakata elama OMA elu.

Kui soovid samuti kogeda välja meetodit ja vaadata alateadlikul tasandil, mis on see, mis sind takistab tegemast sinu hetke unistuste tööd, siis võta minuga ühendust:

0 + 3 = ?

, ,

Eneseteostus laste kõrvalt- JAH! see on võimalik

Iga lapse sünd annab lapsevanemale võimaluse endasse sügavamalt vaadata. Lapse sünd on elu üks suuremaid muutusi ja ka kriise, kus koos lapsega sünnib ka lapsevanem, isegi kui see on teise või kolmanda lapse sünd. Lapse sünni alguse teekond võib olla kerge, aga võib olla ka täis kohanemist, hirme ja justkui enda kaotamist. Kõik selleks, et koos lapsega saaks sündida parem ja ka õnnelikum “mina”. Minul on olnud suur au seda läbi teha kaks korda!

Esimesel korral sukeldusin beebi maailma üleni ning tema esimesel eluaastal ei tahtnud teha muud, kui olla oma lapsega. Kõik võis oodata- töö, eneseteostus, tulevikumõtted. Teadsin, et üks hetk see aeg saabub, kus saan ennast ka muus rollis väljendada, aga ma ei kiirustanud sinna. Lõppkokkuvõttes olin lapsega ligi 3 aastat ametlikult kodune. Alates lapse esimesest eluaastast hakkasin ennast koolitama ja lõpetasin pooleli jäänud magistriõpingud. Võtsin aega, et lapse kõrvalt ennast täiendada, et naased tööturule juba hoopis uues valdkonnas- personalitöö ja nõustamise valdkonnas.

Teise lapsega teekonna alguses teadsin kohe, et soovin panustada eneseteostusse pigem kiiremini. Põhiliseks ajendiks sai see, et kui esimese lapsega ma veel ei teadnud, kus on minu fookus ja mida ma täpselt teha tahan, siis teise lapse teekonnal on minu tööalane kirg juba mõned aastad minuga olnud. See on väga huvitav tunne, kui oma pisikese maailmaime kõrvalt on sul ka oma töö suhtes nii suur kirg, et juba igatsed seda teha. Aga kõik oma ajal.

Praegu tahan ma sulle kirjutada sellest, kuidas toimida, kui soovid väikelapse aega kasutada ka enda kire avastamiseks ning kui sul see kirg juba olemas, siis kuidas sellega tasapisi tegeleda nii, et tasakaal erinevate rollide vahel oleks paigas.

Tasakaal on üldse minu jaoks väga tähtis. Sukeldudes beebi esimestel elunädalatel täiesti ema rolli võib naine tunda, et on kaotanud igasuguse “mina” ning ta elab ja hingab lähtuvalt lapse vajadustest. Ka minul on selliseid hetki olnud, kuid olen aru saanud, et see “enda ära kaotamine” ei ole tegelikult päris õige väljend. Tegelikult me emadena lähme tugevalt emalikku rolli ning kõik muud rollid selle kõrvalt mõneks ajaks hägustuvad. Kontakti saamine ema-rolliga on samuti väga võimas kogemus ja naised ei tohiks seda ei alahinnata ega karta. Ei pea kartma, et kaotatakse ennast ära, et kaotatakse suhte sära või enda professionaalsust, sest see on mööduv ning ausaltöeldes lühikene aeg, kus beebi nii väga vajab ema täit tähelepanu. Kordan veel kord- see pole enda ära kaotamine, vaid tugev sisemine kontakt ema-rolliga. Kui lased sellele pinnale tulla ilma hirmuta, siis tekib ka kiiremini kontakt lapsega ja sujuvalt saad üks hetk endas luua uuesti ka kõiki teisi rolle.

Hea aeg, et aru saada, mida sa tegelikult tahad

Vanemapuhkus on imeline võimalus lisaks turvalise kiindumussuhte loomisele lapsega luua see suhe ka iseendaga. Isegi, kui oled juba eelnevalt endaga tegelenud, siis iga uue lapse sünd annab võimaluse ennast näha uue nurga alt ning ümber häälestada ennast ka oma elu suhtes. Tihti küsivad (taas) emaks saanud naised üks hetk- aga mida ma tegelikult elult tahan? Mis elu ma tahan elada? Kas ma tahan minna vanale tööle tagasi või teha midagi muud? Mis mind tegelikult tasakaalustab ja mida ma armastan teha? Selleks, et nendele küsimustele vastata on meie riigis imeline 1,5-3 aastat, kus (peamiselt naine) saab võtta aja maha ning vaadata enda sisse.

Minu soovitused, kui otsid enda kirge vanemapuhkusel olles:

  1. Võta alguses aega vaid oma lapsele ja endale. Võta see aeg, et luua omavahel see katkematu side. See on imeline tunne ja beebid arenevad esimestel elukuudel nii kiiresti, et rõõm on seda kõike jälgida. Ole oma beebi jaoks olemas. Pane enda jaoks paika suuremas plaanis, kui kaua sa seda aega võtad. Näiteks mina võtsin esimese lapsega aega üks aasta ning teise lapsega saab see aeg arvatavasti olema 6-8 kuud. See aeg aitab sul ka eemalduda viimasest töökohast ja valdkonnast, kuhu sa ei taha võib olla tagasi minna. Eemalt vaadates hakkad nägema oma eelmist tööelu teistes toonides ja see olukord võib tuua kaasa taipamisi.
  2. Kui beebiga imeline kontakt on loodud ja oled saanud olla mõnda aega ema rollis, siis hakka katsetama midagi uut. Näiteks registreeri ennast mõnele koolitusele, millest oled ammu mõelnud; loe läbi inspireeriv raamat, kuula erinevaid podcaste, analüüsi ennast, käi eneseteraapias või coachi juures, hakka unistama! Hakka vaikselt katsetama erinevaid asju, mis võiksid sulle sobida. Selline katsetamine aitab sul ka ennast tasakaalustada- ema rolli ja iseenda vajaduste vahel.
  3. Väga tähtis on paralleelselt uute asjade katsetamisega kasvatada eneseusku ja enese väärtustamist! Selleks, et saada aru, mida oled tulnud siia ellu tegema on vaja taastada kontakt iseendaga. Selleks on palju erinevaid võimalusi, aga alustama peab otsusest, et soovid ennast (taas) üles leida.
  4. Kui sa hakkad tegutsema aktiivselt teise  ja kolmanda punktiga, siis hakkavad asjad juhtuma! Märkad enda ümber sünkroonsusi ja märke, mis näitavad, kuhu teele võiksid asuda. Mis on see kursus või raamat, mis eriliselt kõnetas? Mis on su ego suurim väljakutse? Millest soovid loobuda ja mida enda juures uut õppida? Mis teemalisi podcaste sa kipud kuulama? Mis unistuste elu visuaal sul hakkab silme ette tulema, kui kõik oleks võimalik?
  5. Isegi, kui sa veel ei tea, mis on su uus eneseteostuse suund- lepi endaga kokku aeg, millal tahad hakata oma uue eneseteostusega tegelema. Usalda elu ja selle käike. Lase lahti mõistusest ja hakka märkama, mis su elus hakkab muutuma. Minul oli selline kogemus, kus teadsin, mis kuul ja aastal tahan uuele töökohale asuda ja ka kõik säästud hakkasid otsa saama. Veel kaks kuud enne uut töökohta ma ei teadnud, mis minu uuest eneseteostuse teekonnast saab ja kust see saab alguse, kuid minu sees oli tugev usk ja veendumus, et asjad lahenevad ja ma saan endale töökoha uues valdkonnas, millest olin unistanud. Nii see ka läks. Usk ja veendumus aitavad sind eriti siis, kui saad teadlikuks, mida soovid edaspidi teha, kuid veel ei tea, kuidas.
  6. Usalda oma sisetunnet. Sisetunne tegelikult teab, mis on sinu jaoks õige eneseteostuse suund. Ära lämmata teda, vaid lase tal pinale ujuda. Sisetunnet tunned ära selle järgi, et ta on küll vaikne, aga hästi järjepidev- ta sosistab, mis on sulle õige ikka ja jälle. Egost lähtudes valikud on mõistusest tulenevad, valjud ja loevad plusse-miinuseid.
  7. Kui oled olnud hoolikas ja kuulanud oma sisetunnet, lugenud märke ning lasknud pinnale tõusta sellelel eneseteostuse rajal, mida soovid edaspidi käia- siis elu ootab sinult nüüd tegutsemist! Tegutseda saad hakata vaikselt, kuid järjepidevalt või kohe suurelt, näiteks vahetades eriala, minnes kooli, alustades oma ettevõtlusega jne. Järjepidevus on märksõna, mida pead kaasa võtma. Kui sa proovid midagi uut esimese ebaõnnestumiseni ja pöördud tagasi, siis elu loeb seda kui mitte piisavalt suurt soovi. Soovitan sul vaadata aina edasi ja mitte üldse tagasi.

Minu soovitused, kui soovid tegeleda oma kirega ema-rolli kõrvalt:

  1. Kui sa tead, mis on sinu kirg ja sa soovid sellega tegeleda ka edasi peale beebi sündi, siis minu esimene soovitus ja märksõna on paindlikkus. Lepi tõsiasjaga, et sa ei saa oma tööd teha samas mahus nagu enne lapse sündi. Leia paindlikke viise, kuidas natukene hoida “kätt pulsil”, kuid enamus ajast soovitan sul lapse esimestel elukuudel panustada ikkagi lapsega turvalise kiindumussuhte loomisesse. Lepi iseendaga kokku, mis lapse vanusest hakkad vaikselt süvenema uuesti oma (eri)alasse ning tee seda tasapisi- näiteks alustuseks paar tundi nädalas jne.
  2. Laie alternatiive, kuidas saaksid panustada oma (eri)alasse, ennast harida ja arendada. Mõnikord on hea võtta samm tagasi, et saada kätte uus ja veel parem suund. Isegi, kui sul on toimiv äri, väga huvitav töökoht, mõni hobi, mis toob sulle raha sisse- minnes vanemapuhkusele on sul võimalus korra vaadata eemalt, kas see, kuidas oled siiani asju teinud on edasiviiv või tahaksid sa kuidagi oma tegemisi veelgi täiustada?
  3. Lepi perega ja lähedastega kokku, kuidas saaks laps hoitud, et saaksid üks hetk rohkem enda eneseteostusse panustada. Julge küsida abi ja see ka vastu võtta! Sa ei ole halb ema/isa, kui lisaks lapsevanema rollile sütitab sind veel miskit. Kuula oma sisetunnet, millal on selleks valmis sinu laps ja sina. Ma ei poolda lapse hoidu viimist väga vara, vähemalt mitte enne 2 eluaastat. Mõni laps võib vajada kodus hoidmist ka 3 eluaastani, mis aga ei tähenda, et ema peabki kogu see aeg lapsega olema kodune ega saa/tohi midagi teha. On olemas paindlikkud viisid alustada tööga/eneseteostusega väiksema koormusega, last harjutuda erahoidus poole nädala/päeva kaupa jne.
  4. Tunneta läbi, kuidas sinu eneseteostus, ema  ja naise roll ja pereelu on üks tervik. Üks ei pea segama teist. Pane paika oma isiklik plaan, kuidas kõik tahud toimima panna. Tänapäeval on palju häid võimalusi tegeleda tööalase eneseteostusega nö jupi kaupa, distantsilt ja siis kui inimesele sobib. Kasuta neid võimalusi!

Lõpetuseks tahan ma jagada mõtet, mis mind viimasel ajal on kummitanud. Lugesin seda kunagi kuskilt, aga kust täpselt ei mäleta. Naisel on elus palju erinevaid rolle. Naine on lisaks iseendaks olemisele ka abikaasa/kaaslane, ema, tütar, sõbranna, töötaja ja paljudes teistes suuremates-väiksemates rollides. On karjäärinaisi ja on naisi, kes on pereemad ja hoolitsevad kodu ja laste eest. Need on muidugi kaks äärmust ja palju kooslusi eneseteostuse ja lapsevanema rolli vahel jääb sinna vahepeale. Küll aga öeldakse, et kui naine on korraga aktiivne mitmes rollis, siis ta on ka rohkem tasakaalus. Miks siis? Sest kui ühes rollis sa tunned, et kukud mõni päev läbi (nt laps jaurab ja jonnib ja sa ei suuda jääda kannatlikuks/heaks emaks), siis positiivne tagasiside su klientidelt/koostööpartneritelt viib rollide vahelise oleku tasakaalu. Või kui tööl peab tegelema probleemide lahendamisega, siis õhtul lapse suur naeratus ja kallistus panevad sind tundma, et oled vajalik ja teinud midagigi hästi 🙂 See tasakaal erinevate rollide vahel muutub igapäevaselt ja lõpuks saabki sellest üks tervik, kus tunned, et erinevad pooled sinus on aktiivsed ja tasakaalus.

Kui sa veel otsid oma eneseteostusele uut suunda, siis uuri minu e-kursust “Minu unistuste tööelu”

Soovin sulle südamest, et leiaksid oma südametee ja seeläbi ka iseennast!

Minuga saad ühendust võtta:

5 + 3 = ?

 

Mis on see takistus, mis ei lase sul elada oma unistuste tööelu?

Olen oma karjäärinõustaja praksise jooksul nõustanud ja koolitanud üle 100 kliendi. Ühine nimetaja minu poole pöörduvatel inimestel on soov leida see “oma tee”, elukutse ja kirg, mida inimesed tulid siia ellu tegema. Ühine läbiv joon on, et praegusel töökohal/tegevuste juures ei tunne inimesed, et rakendavad oma täit potentsiaali, aga nad ka ei tea, mis see nende potentsiaal on. Otsitakse väga aktiivselt oma kirge millegi vastu. Aga mis siis, kui alustaks hoopis teisest otsas? Alustaks algusest.

Lapsena me teame oma potentsiaali ja võimu (powerit) oma elu üle. See on meisse sisse programmeeritud alateadlikul tasandil. Paraku aga me sünnime peresüsteemi, kellega meil on ka omad kokkulepped, et omandada teatud õppetunnid. Inimene, kes jõuab täiskasvanuikka ja pole algust teinud nende õppetundidega ei saa lihtsalt niisama oma elus olla kõigis valdkondades õnnelik. Nii on ka töö üks valdkond, mille osas on paljudel inimestel väljakutseid. Inimene võib läbi teha palju erinevaid teste ja ülesandeid, mis peegeldavad talle, mis inimesele sobiks ja kuhu poole ta võiks hakata tööalaselt liikuma, aga pusle tükkid ei lähe enne kokku, kui pole ära lahendatud ka takistused ja blokeeringud, mis on põhjustanud siiani “vale” töö tegemist või mitte õnneliku elu elamist.

 

Varjulaps

Meie kõigi sees elab üks natukene kurb laps, keda pole ammu märgatud või kes on ennast hoopis ära peitnud. Varjulaps on see osa meie minast, kes kunagi on lapsepõlves saanud haiget ja õppinud selle haiget saamisega läbi teatud mustrite hakkama saama. Ükskõik kui õnnelik ei tundu meile meie lapsepõlv, on kindlasti olukordi, kus lapsena ei tundnud me ennast piisavalt turvaliselt, enesekindlalt või rahulolevalt. Läbi mustrite on see laps loonud psüühikasse toimiva mehhanismi, mis on teda väikesest peale aidanud saada suureks. Probleem on selles, et see kunagi loodud mehhanism peas ei pruugi täiskasvanuna enam inimest hästi teenida, vaid teda hoopis takistada.

Seni kuni me ei märka neid mehhanisme (nimetame neid näiteks uskumusteks), seni toimime me varjulapse mõjul ja ei saa võtta vastutust oma elu eest täiskasvanud inimesena. Varjulaps meie sees ärkab nt kui tunned suuri emotsioone, tülitsed raevukalt oma lähedastega, oled tuim ja õnnetu või ei oska üldiselt oma elus suunda võtta.

Varjulapse suurim soov on kõigepealt, et teda märgataks. Sinul, nüüd täiskasvanud inimesel on võimalus oma varjulaps enda seest üles otsida ja hakata uurima, mida sinu varjulaps tahab sulle öelda? Mida ta vajab? Kui varjulaps on üles leitud ja ära kuulatud, siis tähtis on ka teadvustada varjulapse kaitsemehhanisme, millega ta on õppinud ennast välismaailma eest kaitsma. Seal on kindlasti midagi, mis takistab ka tööelus õnne saavutamast. Olgu see pidev “tubli” olemine, hirm vanemate soovidele vastu hakata, mingit tüüpi ebakindlus, oma tegelike soovide ja unistuste alla surumine.

 

Päikeselaps

Päikeselaps inimese sees on see tema lõbus ja õnnelik alateadvuse osa. See on samuti saanud alguse lapsepõlvest. Lastena me oskasime tunda rõõmu, lõbutseda, elada hetkes ja unistada. Maailm küll tundus suur ja lai, aga sama suured tundusid võimalused. Vastavalt sellele, kes mis peresüsteemist tuleb on saanud kas kinnitust oma rõõmus olemisele või hoopis noomitust, et õnnelik ei saa olla, sest … töö vajab tegemist, midagi halba võib juhtuda, sa võid haiget saada jne. Paraku meie esivanemate mustreid jälgides kannavad inimesed endaga kaasas pigem seda teist poolt ehk hirmutamise poolt. Et õnnelik olla ei ole justkui paslik. See tähendab, et täiskasvanuks saades peame me uuesti õppima, kuidas olla rõõmus, muretu ja vaba. Kohati see tundub isegi võimatuna, kui varjulaps reageerib, elu vajab elamist, kohustused on üle pea ja kuhu see rõõm peaks veel mahtuma?

Julgen väita, et ilma kontaktita oma päikeselapsega ei suuda me astuda oma unistuste töö suunas, sest me lihtsalt ei usu sisimas, et me väärime seda või oskaksime seda nautida (kuigi me nii väga tahame seda). Kontakt oma päikeselapsega annab meile ka enesekindlust ja julgust astuda välja vanadest mustritest, et alustada millegi uuega isegi, kui me veel täpselt ei tea, kuidas kõik toimima hakkab. Päikeselaps usaldab elu. Ta usub, et ta on kaitstud ja hoitud. Kui kunagi ei osanud seda teha tema vanemad, siis nüüd on päikeselapsel täiskasvanud sinu enda kujul, kes saab teda hoida ja kaitsta. Kuidas see kõlab?

Täiskasvanuks saamine

Mitte kõik ea poolest täiskasvanud inimesed pole saanud päriselt küpseks. Hirmuäratavalt palju inimesi jääb mingil tasandil kinni lapsikuks olemisse ja saamatuks oma suuremate eluülesannete ees. Pealtnäha võivad need inimesed päris hästi funktsioneerida- luua pere, saada isegi ise lapsi, teenida raha, saada justkui rikkaks, aga emotsionaalsel tasandil on seotus oma lapsepõlvega alateadlikult liiga suur. Sellist tasandit näitavad olukorrad, kus inimene ei julge vastu võtta otsuseid, ei julge eksida, otsib pidevat heakskiitu, mõtleb, mida teised temast arvavad, lööb käega oma unistustele, süüdistab oma ebaõnnes teisi.

Päriselt täiskasvanud inimesed on küpsed ja otsustavad ise, kuhu poole nende laev võiks sõita. Ei tähenda seda, et neil inimestel pole elus väljakutseid või kõik on alati kerge, kuid nad on läbi töötanud oma perekonna mustrid ja ise otsustanud, mida nad oma perekonnasüsteemist võtavad kaasa või jätavad maha. Sellisel viisil on võimalik luua iseenda elu, mitte inerts oma vanemate või vanavanemate elust. Suur boonus, mis sellega kaasneb on see, et sinu enda lastel saab olema palju lihtsam luua oma elu ja ka avastada oma elu kutse, kui sina saad täiskasvanuks ja rebid lahti mitte vajalikest mustritest, mis sind blokeerivad, mitte ei toeta.

Tööõnn on midagi palju sügavamat, kui sobiva elukutse leidmine. See on ilus kooslus eneseteostusest, kirest, sisemisest enesekindlusest ja panusest maailma. Mida sügavamale sa julged vaadata enda sisse, seda ilusama koosluse saad sa luua ka oma eneseteostuse teel.

Raamatusoovitus: Stefanie Sthal “Päikese- ja varjulaps sinu sees” https://www.rahvaraamat.ee/p/päikese-ja-varjulaps-sinu-sees/1013100/et?isbn=9789949851959

Kuidas toetada algkoolilapse karjääri kujunemist

Ilusat alanud septembrit ja uue kooliaasta algust! Kelle lapsed on alustanud kooliteed või käivad algklassides- tahan teiega jagada kogemust oma lapsepõlvest, mida suutsin siduda aastakümneid hiljem oma praeguse karjäärivalikuga ning ka nippe, kuidas saate oma last juba praegu toetada, et ta leiaks kergemalt ülesse nooruspõlves oma südame kutset.

Kogemuslugu

Öeldakse, et endale sobiva eriala/karjääri valikuks vaata ennast vanuses umbes 7-14 eluaastat. Pigem võiks rõhku panna kooli algusaegade aastatesse. Mida meeldis teha? Mida tegid vabal ajal, mis võttis sult ära ajataju? Mis olid põhilised mängud, mida mängisid? Võib olla teadsid, kelleks tahad saada, aga võib olla mitte. See amet polegi nii tähtis, need tegevused, mida tegid vabal ajal on tähtsamad.

Mina olen praegu karjäärinõustaja ning mõned aastad olnud ka personalitöö peal. Järjest rohkem tunnen, et karjäärinõustamine ja ka life-coaching, mis on justkui iseenesest tulnud juurde läbi klientide soovide ja vajaduste, on see, mis mind enim paelub. Hakkasin siis mõtlema, kas juba lapsepõlves olid olemas seosed või märgid, et midagi sellist võiks mulle sobida?

Mäletan seda, et keskkolis meeldis mulle väga psühholoogia tund ning tegelikult rääkisin vanematele ka psühholoogia õpingutest ülikoolis, kuid tol korral ei tulnud vanemad selle mõttega hästi kaasa, sest väidetavalt psühholoogid ei teeninud piisavalt hästi (nüüd on ajad kindlasti muutunud, aga ikkagi tasub nooruki soovidesse süveneda ja mitte päris igat karjääri rahaks teha).

Lapsena meeldis mulle mängida ühte sellist mängu- ma panin põrandale laiali erinevaid kujukesi ja loomakesi, meisterdasin mõnest karbist sõiduvahendi, mida nimetasin ise bussiks ning läksid rooli. Hakkasin mööda tuba ringi sõitma, võttes kujukesi ja loomakesi “bussi” peale ja viies neid natukene edasi sellest kohast, kus nad enne olid. Praegune mälestus sellest mängust on ere ja tugev, et aitasin neid väikseid mänguolevusi justkui oma punktist kuhugi edasi, kuhu nad teel olid. Karjäärinõustaja amet, milleni jõudsin 6 aastat tagasi peale lapse sündi, tundub ühtivat selle põneva mänguga. Kordagi ei olnud mul soovi saada bussijuhiks. Lapse mängude seletused võivad olla hoopistükki teistlaadsed, kui meile täiskasvanutele võib tunduda.

Teine mäng ja tegevus, mis oli minu jaoks läbi aastate lapsepõlve jooksul näitas suunda minu pereväärtuste poole. Mängisin aastaid erinevates mängudes ja olekutes “kodu”. Küll oli see liivakastis perele eluaseme ehitamine, onnid ja mängunurgad, mis alati tähistasid kodu kuni The Simsi telekamänguni välja. Mäletan, et ehitasin veel sellist “kodu onni” ka 11-12 aastaselt. Suureks saades avastasin, et tegelesin küll palju karjääri loomisega, õpingutega, projektidega, kuid sisimas igatsesin kogu aeg perekonda. Kui tuli perekond, siis jõudis minuni ka rahu. Ja huvitaval kombel hakkasin aru saama, et kõik muud paljud tegevused olid justkui asendustegevused. Praegu naudin oma pere teadlikku loomist ja kasvamist väga. Huvitav on see, et antud valdkond on mul tugevalt välja toodud ka elunumbri all (mis on 6).

Kuidas toetada oma last südame elukutse avastamisel?

Toon välja mõned tegevused ja märgid, millele tasuks lapsevanemana tähelepanu pöörata, kui soovid, et su lapse karjäärivalik oleks tulevikus südamelähedane ja tema endaga kooskõlas.

  • Arenda lapse tugevusi, mitte ära tegele enamus ajast tema nõrkustega. Juba kooli minnes on su lapsel välja kujunenud tema tugevused ja nõrgemad kohad. Märka neid tugevusi, mis su lapsel tulevad loomuomaselt ja toeta neid. Olgu see emptaatilisus, liidriks pürgimine, julgus, nutikus, huumorimeel või midagi muud. Kui see omadus tõuseb eriti tugevalt esile iseenesest ehk loomuomaselt, siis ära proovi last tagasi tõmmata, et ta oleks “nagu teised”. Toeta selle omaduse arengut sinu lapses. Seda saab teha läbi huvialade, trennide, mitte keelamise ja julgustamise. Nõrgemaid kohti tasub arendada, kuid suuremat rõhku soovitan pöörata tugevuste veel tugevamaks muutmisele, mitte proovides nõrku kohti ära elimineerida (et jällegi olla nagu hea tubli keskmine laps) 🙂
  • Usalda oma last rohkem. Lase lapsel katsetada ja proovida erinevaid huvisid, mis tal võivad tulla läbi aastate. Niimodi õpib laps ka iseennast tundma. Seda nimetataske välistamise meetodiks- proovid midagi ära ja kui ei sobi, siis sobivate valikute ring langeb kitsamaks. Tihti valime kooli minevale lapsele ise esimesed trennid, sest laps ei pruugi veel teada/arvata, mida üks või teine ala tähendab. Lase lapsel proovida, jälgi teda huviga ja kuula ka tema arvamust. Kui tal midagi päriselt ei meeldi või ei sobi, siis see on algkooli aastate ajal väga okei. Kui sa teda julgustad leidma seda “oma ala”, siis ta ka kindlasti leiab.
  • Tee vahet iseenda täitmata unistuste ja lapse elu vahel. Mõnikord juhtub nii, et lapsed kipuvad olema lapsevanema unistuste edasikandjad. Või peavad nad tegelema nende aladega, mis lapsevanemale endale nooruses meeldisid. Ära selle lõksu lange, vaid mäleta, et sinu laps on individuaalsus ning tal võivad olla omad soovid ja teistsugune teekond, kui sul on olnud.
  • Jälgi lapse vabaaja mänge. Mis mänge ta naudib ja mis rolle ta seal võtab? Soovi korral pane need asjad kirja. See info on väga kasulik, kui laps jõuab teismelise ikka ja hakkab mõtlema oma tuleviku peale. Sa saad talle neid asju meelde tuletada ja rääkida võimalikust seosest tulevikuga, mis võiks talle sobida. Lõpliku valiku las noor teeb ikkagi ise.
  • Unistamine, töö ja õnn- ole ise eeskujuks. Räägi lapsele läbi aastate, missugune on õnnelik elu, mida talle töö juurde annab, kui ta saab suureks suureks (mitte ainult raha, et ära elada), et töörõõm peab tulema südamest ja tasub valida sellise eriala, millega saab rakendada oma isikupära ja tugevusi. Ma tean, et oleme paljud tulnud kasvatusest, kus tööd tehti raha pärast või selle pärast, et pidi lihtsalt midagi tegema. Mul on rõõm näha, et minu vanemad suures plaanis tegelevad aladel, mis neile ka hästi sobivad. See annab mulle julgust tegeleda ka ise sellega, mis on mulle südamelähedane. Ole ise oma lapsele parim eeskuju tööõnne loomisel!
  • Loovus ja kulgemine- tutvusta lapsele neid termineid. Kui mina laps olin, siis keegi ei rääkinud mulle, mis asi on loovus või kulgemine. Neid termineid õppisin alles suureks saades ning näen nüüd, et nendel on otsene seos õnneliku karjääriga. Loovus ei ole ainult kunst ja muusika. Loov mõtlemine on piiridest välja mõtlemine ning julgus teha midagi teistmoodi. Kulgemine on aja mõiste, kus midagi tehes kaotad sa ajataju ning su tegevus ja sina saate üheks. Sellist tegevust üles leides iseendas on suur märk õnneliku südamekutse leidmisel. Räägi lapsele nendest mõistetest ja aita tal leida neid kahte ka oma lapsepõlves.

Lapse isikupära joonistub välja juba beebi eas ja see pidevalt areneb. Arendades oma vanemlikku empaatia oskust ja võttes aega märgata, saad sa toetada oma lapse õnneliku elu loomist, millest suur osa on ka töö ja eneseteostus. Aita tal koguda mälestusi ja märgata oma tugevusi juba varakult.

Annika lugu- visualiseeritud unistused täituvad!

Annika on töötanud iluvaldkonnas 15 aastat ja pöördus minu poole peale kolmanda lapse sündi. „Töö mulle väga meeldis kuni kolmanda lapse sünnini. Peale seda tundsin, et miskit vajab muutmist. Tahtsin aru saada, mida ma vajan ja miks ma nii tunnen,“ räägib Annika. 

Enne nõustamisele tulemist võttis Annika oma käel ette ka esimesed muutused, kus ta asus tööle noortekeskusesse noorsootöötajaks ja ringide juhendajaks ning asus õppima refleksoloogiat. 

„Ühel hetkel aga sai mul noorsootöös motivatsioon otsa ja vajasin kõrvaltvaataja toetust. Natalja leidsin läbi tuttava inimese, kes oli ka käinud eelnevalt tema juures holistilises karjäärinõustamises ning soovitas teda.“

Kuidas sulle mõjusid kohtumised holistilise karjäärinõustajaga?

„Minu eesmärk ja soov kohtumiste tulemuseks oli leida oma isikupära. Kohtumiste järel hakkasin aru saama, et pean tagasi tulema ilumaailma, aga teisel viisil. Tundsin, et pean panema ennast proovile ja looma ruumi, kus saan olla vabakutseline,“ jutustab Annika.

Annika käis nõustamisel viis korda, mille jooksul tegime temaga erinevaid loovaid harjutusi, mis aitasid Annikal jõuda lähemalt iseenda soovidele. „Karjäärinõustaja roll on oluline, et üksi mullist välja tulla. Natalja andis protsessides julgustust ja peegeldust, hakkasin aru saama oma tahtmistest ja soovidest. Tegime erinevaid harjutusi ja ma panin reaalselt paberile, kuhu soovin jõuda- üksinda kodus ma ei suudaks niimoodi teha.“

Annika jutustab, et tema teekond polnud siiski sirgjooneline ning ta kulges mitmeid aastaid protsessis. „Tegin vahepeal kolme asja korraga- töötasin vanal viisil iluvaldkonnas, samal ajal ka noortekeskuses ning kõrvalt pakkusin ka ise ilusteenuseid. Püüdsin maanduda pehmelt, otsisin variante, kuidas ellu jääda.“ Tagantjärgi tunnistab Annika, et oma osa oli ka julguse puudumisel teha konkreetseid valikuid ja olla nendes kindel.

Mis oli su kõige suurem takistus ja kuidas oled seda ületanud?

„Kõige suurem takistus- see, et ma ei uskunud iseendasse. Tagantjärgi vaadates oleksin võinud julgemalt teha otsuseid ja rohkem austada iseenda tempot protsessis olles. Olen tasapisi jõudnud selleni. Kasutasin välistamismeetodeid. Usun, et alati peab midagi proovima ja tegema, et jõuda õige asjani. Mind toetasid palju ka sõbrad, kes on mulle mind ennast tagasi peegeldanud. Olen seda nendega korduvalt teinud, et aru saada, mida ma vajan, mis on minu oskused.“

Kuidas ennast praegu tunned ja millega praegu täpselt tegeled?

„Tunnen ennast väga turvaliselt oma valikutes. Mul on oma ilu- ja teraapiaruum LuumiRuum Kohilas. Pakun oma klientidele keha ja vaimu turgutust, tulemuslikkus on suurim nauding iga teenuse ja teraapia puhul, mida pakun. Minus on rõõm ja kohalejõudmise tunne, olen seal, kus olema pean. Kõik on õigesti ega oleks saanud teistmoodi olla.“

Unistuste töökoht pole lõppjaama jõudmine. Nii mõlgutabki Annika mõtteid ja vaatab tulevikku, et võibolla ükshetk võiks temast saada ka kogemusnõustaja. Talle lähevad korda väikesed lapsed ja nende vaimne tervis. Annika oli Kohila valla aasta ema 2019. 

„Tean ka seda, et mul on vaja näha käega katsutavat tulemust. Sellest on hea olla teadlik. Mulle meeldib teha käsitööd ning teen ka vastavasisulisi koolitusi.“

Annika tähelepanekud õnneliku tööelu loomise protsessis:

  • Suurimaks õppetunniks on olla kannatlik ja armastav iseenda vastu.
  • Märgid annavad pikalt ette teada, et algab muutuste protsess, aga päriselt saab tulemust maitsta alles aastaid hiljem. 
  • Elu kannab meid. Peab lihtsalt märkama ja ennast mitte maha suruma. Protsessis olles peab olema valmis muutusteks, mis esialgu ei pruugi toredad olla.
  • Oluline on märgata ja mitte jõuda ületöötamise faasi.
  • Kuulata oma südant, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Ühe harjutuse raames tegin nõustamise käigus kollaaži, mille unustasin oma lauasahtlisse. Aastate pärast kollaaži vaadates oli paberile pandud mõtted,  eesmärgid ja isegi värvitoonid reaalsuseks saanud. Olin positiivselt üllatunud, kui seda avastasin. 
  • Töö tegemist peab nautima nagu magustoitu- kui seda on liiga palju, hakkab paha 😉
  • Unistuste töökoht ei ole mingi lõppjaam, kuhu on vaja kohale jöuda. Elu vajab muutust, et iseendas saaks toimuda kasvamise protsess.

Soovitused:

  • Leia endale karjäärinõustaja, kes tegeleb sellel alal ja kellel on kogemusi.
  • Austa oma sisetunnet ja oma tempot. Ära suru ennast maha. Võimalused tulevad, kui anname nendele ruumi ja energiat, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Läbi aja ole kannatlik ja hoia usku.
  • Hea, kui on olemas pereliikmete toetus. 
  • Asju ei pea kaugelt otsima, õnn võib olla on kogu aeg õuel olnud. Tihti jääb meil õnn märkamata, soovitan illusioonidest loobuda ja vaadata oma elu teise nurga alt. 
  • Oluline on saada peegeldust ümbritsevast maailmast ehk teistelt inimestelt, et oled õigel teel. See annab jõudu, et edasi minna.

Karjäärinõustaja kommentaar:

Annika lugu on südamlik lugu, kuidas tasub oma sisehäält kuulata isegi, kui see võtab mitu aastat aega ning vahepeal oled teinud ka teistsuguseid valikuid. Tihti märkan, et nõustamisele tulevate inimeste lood on selle poolest sarnased, et nende südamehääle väljund ei pruugi olla kaugel sellest, mis nad on ise siiamaani teinud ja/või kui erinebki, siis see sisetunne ja unistus on sügaval sisimas juba aastaid inimesega kaasas käinud, kuid temale ei ole teadlikkult tähelepanu pööratud. Võiks leida oma tööalases elus teine vaatenurk ja/või teine lähenemine juba aastaid kinnistunud tugevustele. Samuti on soovitan tasakaalustada tööd erinevate teadlikke hobidega, mislaevad sind ning samas annavad midagi ka maailmale.

Südamelähedase elukutse otsimise teekonnal on vaja kannatlikust, sest unistuste töö ja – töökorraldus ei jõua tihti inimeseni kahe-kolme kuuga, vaid tegu on protsessiga, kus on vaja läbi käia erinevaid etappe, kogemusi ja tegeled oma sisemiste takistustega. Nagu Annika ka mainis on tähtis säilitada usku ja kannatlikust, et üks hetk kõik realiseerub täpselt nii nagu peab. Mul on hea meel näha, et Annika leidis selle oma õige tööalase väljundi ning on seejuures õnnelik ja tasakaalus.

Kui soovid ka ise saada rohkem julgustust ja selgust, mis on sinu südamelähedane tegevus ja kuidas seda reaalsusesse luua, siis võta julgelt ühendust siin.

Kriisid kui võimaluste aeg

Kriisid on täiskasvanu elus tuttavad asjad, olgu selleks lahkumineku kriis, töö kaotamise kriis, isiklik arengukriis või mõni muu isiklikult puudutav kriis. Praegu on kriis peaaegu kogu maailmas, k.a. ka Eestis. Selline globaalne olukord mõjutab meist igatüht omal viisil ja võib tekitada lainetades meie isiklikes eludes omakorda ülevalpool loetletud kriise.

Mis on kriis oma olemuselt?

Kriis on selline olukord, kus vanaviisid asjad enam ei toimi või neid enam pole ning uut reaalsust pole inimene jõudnud luua. Selline olukord tekitab “seisaku” tunnet ning võib tunda anda ka “vabalangemisena”, “augus olemisena”, “segadusena”, “lootusetusena”.

Kriisidel on omad etapid, mida on hea endale teadvustada

Esimene etapp on eitamise faas, kus inimene ei suuda veel psühholoogiliselt uut olukord vastu võtta ning proovib jätkata vähemalt oma mõtetes nö vanaviisi.

Teine etapp on viha etapp, kus tekinud olukorra vastu kasvab pahameel ja viha. Antud etapp on vajalik selleks, et inimene saaks hakata teadvustama, mis on juhtunud ning teadvustada ka oma emotsioone, mis inimeses tekivad. Antud etapp võib olla väga vabastav, kui lubad endal kogeda kõiki neid negatiivseid tundeid, mis kriisi olukord sinus tekitab.

Kolmas etapp on kurbus. Kui viha ja teised jõulised emotsioonid läbi töötatud, siis tuleb kurbuse faas, kus sa hakkad mõistma, et nii nüüd on ja see teeb sind kurvaks. Ka need emotsioonid on väga vajalikud just selleks, et hakata leppima antud olukorraga. Samas ei tasu leppimisega kiirustada, vaid lasta endal tunda ka kurbust.

Neljas etapp on olukorraga leppimise koht, kus sa võtad vastu uut reaalsust nii nagu ta on ja hakkad õppima elama sellega. Selles etapis hakkad sa rohkem vaatama tulevikku, mitte minevikku.

Väga tähtis on teada ka seda, et etappide vahel liikumine ei toimu lineaarselt ehk sa võid liikuda edasi tagasi erinevate etappide vahel kuni jõuad neljandani ehk leppimiseni. Olenevalt kriisist, mis su elus aset leiab võib etappide läbitöötamine võtta aega mõni kuu kuni mõni aasta.

Kriisid kui võimalused uueks elupöördeks

Olen oma elus läbi teinud julgelt öeldes mitu kriisi. Neid on olnud nii tööalaseid, suhtealaseid, positiivseid nagu lapse sünd ja emaks saamine kui ka valusaid arengukriise.

Algklassi lapsena tegin läbi suure muutuse vene koolist–>eesti kooli ajal, mis peaaegu keegi veel selliseid keelekümbluse muutusi ei harrastanud. Ilmselt tol ajal ma ei teadvustanud seda kriisina, kuid veel tänasel päeval mäletan, kuidas ma ei osanud esimesel koolipäeval küsida eesti keeles, kus asub tualett ning kodus nutsin end magama õpikute taga, sest ma ei saanud midagi aru, mis seal kirjas oli. Olin vaid 8 aastane.

Tookordne kogemus andis mulle oskuse hakkama saada erinevates keskkondades ja eluolukordades, kuhu elu edaspidi mind viis. Lõppes ju kooli vahetamise kogemus siiski väga positiivselt- mind võeti eesti laste poolt omaks, õppisin keele selgeks ja ehitasin tänu sellele endale ka hea elu.

Võimalik, et antud kogemus ka karastas mind ning edasised elulised muud kriisid on tundunud mulle kohati põnevate väljakutsetena. Kriis on justkui ebamugav olukord, milles on võimalusi tõusta fööniksina tuhast.

Minu kõige suurem kriis aga ka suurim võimalus tekis siis, kui jäin 4 kuuse lapsega üksikemaks. Olles kaotanud kõik, millest olin aastaid unistanud, pidin hakkama üles ehitama tervet oma reaalsust uuesti. Käisin läbi kõik kriisi etapid ühte ja teistpidi. Kui ühelt poolt antud kriis oli mind emotsionaalselt täiesti laastanud, siis teiselt poolt andis see mulle usu, et ma saan ju kõike uuesti üles ehitada ja veel paremini!

Sellest ajast on pärit sügav usk, et kõik asjad juhtuvad mingi erilise põhjusega ning et elu kannab läbi nende raskuste, mis ta on teele veeretanud. Läbi selle kriisi toimus minus iseendaks kasvamine, oma elukutsumuse leidmine ja vana pangatöö seljataha jätmine, vanadest ja mittevajalikest hirmudest lahti ütlemine ning uue suhte  ja perekonna ehitamine just sellisel kujul nagu mulle päriselt vajalik ja tähtis. Sellest kogemusest on mul suur õppetund, et kui vana kaob ja uus hetkereaalsus on segadusseajav ja üldse mitte see, millest oled unistanud, siis tähendab see suurepärast võimalust luua endale veel parem elu, kui elasid enne!

Hilisemates kriisides on olnud ka töökoha kaotamist ja töökoha otsimist. Sellest räägin peatselt lähemalt, sest näen, et antud teema on ühiskonnas eriti aktuaalne ning soovin pühendada sellele rohkem aega ja mõtteridu.

Ja lõpetuseks on mulle sulle ainult kaks küsimust:

Mille jaoks sa kasutad tekkinud aega?

Muretsemiseks, paanikaks või leppimiseks, rahulikuks sisevaatluseks ja võimaluste loomiseks?

, , ,

Kodukontoris töötamine- kuidas õnnestuda?

Riigis kehtiv eriolukord on pannud paljud töötajad viimastel nädalate kodukontorisse tööle. Osade jaoks on see midagi harjumuspärast, paljude jaoks on aga täiskohaga kodunt töötamine uus väljakutse. Kuidas seda korraldada nii, et tööülesanded saaksid tehtud, pere hoitud ja säiliks tasakaal enda sees?

Olen ise olnud nii täiskohaga kontoris käija kui täiskohaga kodukontori kasutaja. Mõlemal kohal on olnud omad plussid ja miinused ning minu eelistuseks on aastatega välja kujunenud tasakaal nende kahe vahel.

Praegu on aga olukord selline, et tuleb anda oma parim just kodukontorist töötades. Jagan sinuga 5 nippi, kuidas seda kõige paremini teha:

  • Otsi üles oma motivatsioon. Kui sa oled motiveeritud, siis sa leiad võimalusi, mitte takistusi ja töö sujub paremini, kui madala motivatsiooniga töötades. Töötajat saab kõige paremini motiveerida töötaja ise. Küsi endalt, mis on praegu töö juures hästi? Mille eest oled tööandjale tänulik ja miks sa just praegu töötad antud töökohal?
  • Nädala ja päeva eesmärgid. Pane endale kirja, mida sa plaanid ära teha nädala vaates ning pane iga päeva kohta kirja 3-5 asja, mis kindlasti peavad saama tehtud. Asjade kirjapanemisega on suur eelis see, et suure tõenäosusega saavad nad ka tehtud. Mulle meeldib eelkõige selle juures see, et kui mul on päevas kirjapandud 5 asja ära tehtud, siis tekib minus eduelamus, et „sain hakkama“. Seda isegi, kui postkastis on veel mitu lahendamata teemat. Kui keskendud kõige olulisemale, siis suudad oma töös olla edukas ja tuua tulemusi.
  • Avasta oma rütm. Nüüd kus sa töötad kodukontorist on sul eriline võimalus jälgida oma sisemist rütmi- mis aegadel oled sa kõige produktiivsem? Kui tihti vajad puhkepause? Mis annab sulle energiat ja mis võtab ära? Sellest lähtuvalt planeeri oma päevakava iseenda sisemise rütmi järgi. Erinevad inimesed on produktiivsed erinevatel kellaaegadel. Arvesta sellega ka iseenda juures. Tähtsad asjad tee ära siis, kui oled kõige erksam ja heal juhul voo seisundis ning kiireid e-maile, mis ei vaja süvenemist saab saata ka siis, kui ühe käega mängid lapsega või soojendad lõunasööki 😊
  • Kindel päevakava. Loo endale rutiin ja päevakava. Alguses, kui jääda kodukontorisse, siis võib tekkida kiusatus proovida töötada ilma kindlate reegliteta, natukene „nii kuidas juhtub“. Kindel päevakava annab ajule võimaluse vähem mõelda „mida järgmiseks“ ning rohkem keskenduda ülesannetele, mis peavad saama tehtud. Samuti toetab antud päevakava kõiki pereliikmeid (soovitatav on teha igaühele oma päevakava), kus lapsed näevad, millal saavad vanemate tähelennu ja abi. Hea nipp, mida lugesin on see, et laste küsimustele vastamiseks jaotatakse mehega/naisega päev pooleks. Päeva esimeses pooles vastab laste kõikidele küsimustele näiteks ema ja päeva teises pooles teeb seda isa. Nii saab üks lapsevanem keskenduda vähemalt pool päevast järjest oma tööülesannetele. 
  • Aeg endale. Kui tööd on palju, pereliikmed nõuavad oma, siis kindlasti ära unusta kõiges selles ka iseennast. Mina alustan oma päeva sellega, et iga hommik enne tööpäeva lähen koeraga poole tunnisele jalutuskäigule. Kontoris töötades, kuhu pidin sõitma hommikuti 30 minutit ma seda teha ei jõudnud. Vähemalt kolm korda nädalas võtan päeva lõpus endale aega, et teha tervisesporti või koeraga pikem jalutustiir. Kuna mulle meeldib väga ka lugeda, siis leian päeva jooksul ka aega kasvõi 15 minuti kaupa sirvida põnevaid raamatuid. Tee midagi täiesti iseendale ja lase pereliikmetel ka enda eest hoolitseda. Nii oled järgmiseks tööpäevaks reipam ja rohkem motiveeritum.

Eriolukorra ajal kodukontoris töötamist võib näha keerulise väljakutsena, kus peab korraga olema hea töötaja, lastele õpetaja ja perele kokk, kuid võib võtta seda ka võimalusena avastada paremini iseennast. Kõigepealt tasub iseendasse sisse vaadata, kas sa üldse teed enda jaoks sobivat tööd ning teiseks, kas sa oled siiani töötanud vastavalt oma sisemistele rütmidele? Julgustan sind nägema antud olukorda erakordse võimalusena, kus ühe avastusena saad sa teada ka seda, kui hästi kodukontor sulle sobib. Vastavalt sellele avastusele, saad edaspidi teha vajadusel ümberkorraldusi oma senises töös.

Sellest, kuidas asju päriselt ära teha ja oma energiataset kiiretel aegadel hoida olen kirjutanud siin.

Sisemise lapse tervendamine ja eluülesandest arusaamine

Teraapia toolil istub 5 aastane tüdruk. Tal on pikad helepruunid juuksed, seotud patsi. Ta paistab olevat rahulik ja mõtlik. Tema vastas istub tüdruku ema, noor ja kena naisterahvas. Tal on seljas ilusad riided ja ta soeng on sätitud. Tüdruku ema on füüsiliselt kohal, kuid tundub emotsionaalselt natukene hajevil. “Miks ma siin olen?”, mõtleb tema.

Väike tüdruk on iseseisev ja paljude asjadega hakkama saav, kuid tihti haige. Erinevaid külmetushaigused on need, mis teda kimbutavad. Tüdruku ema on palju tööl ning kui laps haige, siis peab tegema tööd ka lapse kõrvalt.

20 aastat hiljem. Tüdrukust on sirgunud noor naine, kes on edukas oma prestiižses töös, kuid hing otsib seda “miskit”. Nagu oleks potensiaali rohkemaks, aga midagi hoiaks kinni. Lähisuhetes otsib tüdruk palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis miskit nagu lõikaks noaga tema südant. Üle kõige ihkab ta endale perekonda. Ta ei ole küll enam suurena nii palju haige. Ta on õppinud välja tulema paljudest keerulistest olukoradest elus, ta on iseseisev ja vanemad võivad ta üle uhkust tunda.

Kes on sisemine laps?

Meie kõigi sees elab sisemine laps. See sisemine laps on peegeldus mineviku lapsest ja kogemustest, mida see laps koges. Väiksena hoolitseb lapse eest tema vanem, kui inimese saab suureks, siis peaks sisemise lapse eest hoolt kanda inimene ise. Tihti, aga seda ei tehta. Isegi ei teata, et sisemine laps eksisteerib ja et tema eest tuleb hoolt kanda. Täiskasvanud tihti ei teagi, kuidas seda teha.

Sisemine laps võib olla rõõmus laps, kuid tihti on ta kurb laps. Kui vanemad pole olnud väga osavõtlikud lapse kasvatamises (või lihtsalt oli elukorraldus ühiskonnas teine), siis tuleb tegeleda selle kurva lapsega enda sees. Seda põhjusel, et enne kui sisemine laps sai kurvaks, oli ta loomu poolest õnnelik ja nautis elu. Ta oli avatud kogu oma potentsiaalile teha elus seda, milleks ta siia ilma sündis. Keskkond, vanemad, kasvatus oli see, mis panid teda raamidesse ja oma unistustest loobuma. Sellise potensiaali leidmine enda sees on täiskasvanu ülesanne!

Mis on minu eluülesanne ja kust ma peaksin alustama?

Kui sa asud selle küsimusega teele, siis esimene ülesanne on leida iseennast ning alustada tuleb päris algusest. Päris algusest alustamine tähendab, et tuleb leida see väike sisemine tüdruk/poiss, kes oli rõõmus, unistas ja väljendas oma soove vabalt. Selleks tuleb õppida elu nautima ja usaldama. Sellisel viisil saad sa kontakti rõõmsa lapsega enda sees. See on kõikide inimeste esimene ülesanne- luua endale selline elu, mida sa tõeliselt naudid ja armastad. Kui see on tehtud, siis ja alles siis hakka mõtlema, mida sa peaksid jagama teistele. Tihti inimesed tahavad kõigepealt aidata teisi ja oma vajadused panevad kõrvale. See on aga vale järjekord.

Eluülesande avastamise puhul pole mingit pistmist õpikutarkusega. See pole ka mingi konkreetne südmus või tegevus. See on loov protsess, kus sa tugined oma sisetundel, mis võib pikalt sosistada sulle, kuid mille vastuseks võid sa olla valmis alles aastaid hiljem. Sellepärast, et elu nautimiseks ja eluülesande avastamiseks peab olema sisemiselt valmis, küps.

Alati on hea alustada hetkeolukorra kaardistamisest ja varjupoole tunnistamisest. Tähtis on vastutuse võtmine ja kindel sisemine soov oma elu muuta. Muutmise teekonnal kohtud sa nii avardavate taipamistega, valusate mälestustega, kehaliste protsessidega tervenemise jooksul, unistuste täitumistega ning ka sisemise tasakaaluga.

Rõõmus vs kurb laps sinu sees

Kui su sisemine laps on kurb, ei saa sa kasutada oma täit potentsiaali. Sellist last enda sees tuleb märgata ja temaga tegeleda (selleks sobivad hästi erinevad teraapia liigid). Kui sa päriselt tahad avastada oma elu ülesannet, pead sa leidma enda seest ka selle rõõmsa ja loova lapse- selline laps on igaühe sees olemas, lihtsalt osadel rohkem peidus, teistel vähem. Rõõmsa lapsega saab hästi kontakti, kui õpid nautima oma elu. Teed kõike seda, mida sulle meeldib teha ja naudid see juures neid tegevusi. Kui sa julged olla õnnelik, südamest ja mitte mõistusest. Kui õpid olema tänulik ilusate asjade eest enda elus.

Kui kurb laps on hoitud ja rõõmus laps oma igapäevaellu integreeritud, siis hakkad sa aru saama, mis on see, mida elu soovib, et sa ühiskonnale ja teistele tagasi annaksid. Sa hakkad selgemalt nägema, missugune laps sa tegelikult olid, missuguse potentsiaali ja tugevustega. Nagu ma eelnevalt juba kirjutasin- kõigepealt tuleb teha oma elu õnnelikuks ja siis hakata panustama oma eluülesande peale.

“Armastage ennast, panustage oma perekonda ja andke ühiskonnale tagasi seda, milles olete head” Ja just täpselt sellises järjekorras.

+10 aastat hiljem on tüdruk õppinud nautima elu, täitnud oma mitmed unistused, loonud endale perekonna, on teinud sügava kohtumise oma loova ja intuitiivse poolega. Ta on saanud tuttavaks oma tugevate joontega, millele rajada oma elu kutset. Nüüd hakkab ta aru saama, mis on see, mida ta peab ühiskonnale tagasi andma ja koitma hakkab ka kõige tähtsam küsimus- “Miks ma seda kõike teen?”

 

Kuidas taastada kontakt loodusega

Kevad on kohe käes ja päevad pikenevad. Praeguses olukorras on loodus üks koht, kuhu saab minna ennast laadima. Loodus on kogu aeg meie eludes olemas, kuid kiirustava elurütmi juures me tihti ei märka teda. Ta on, et meid igal meile sobival ajahetkel vastu võtta. Ta on, et meid tasakaalustada ja tuua tagasi iseenda juurde. Ta on, et meid rasketel hetkedel lohutada.

Jagan teiega mõtteid ja ka enda praktikaid, kuidas loodusega kontakti astuda.

  1. Kõndimine. Me kõnnime igapäevaelus liiga vähe. Ja kui kõnnime, siis betooni peal (nt kontoris). Tegelikult vajab inimene enda mahalaadimist ja kiire elutempo juures elu aeglustamist. Paljud meist teevad vaimset tööd ja kui ennast unustada maha laadida, siis kaob kontakt reaalsusega ning tekivad lihtsamini ärevad mõtted, hirmud, väsinud olek. Üks hea võimalus ennast maandada on kõndimine. Hea on, kui kõndimise ajal on ümberringi toetav keskkond, mitte nt suured maanteed, vaid vaiksed metsateed ja terviserajad. Kõndimise juures saad sa ühendust Maaga läbi oma jalataldade. Kui sul on muremõtteid või hirme, siis lase kõik need läbi jalatalla otse Maa sisse. Emakene Maa võtab need hea meelega vastu ja sina vabaned üleliigsest. Kõndida võiks korraga vähemalt 30 minutit ja veel parem, kui see aeg on tund või üle selle. Piisava kõnnaku juures võid saada juurde uut inspiratsiooni, mida oma elus muuta ja kuidas seda teha. Selles osas on mul endal kogemus olemas, kus peale lapse sündi kõndisin pea iga päeva 8-10km ja väga palju elulisi transformeerivaid mõtteid tuli just siis. Ka praegusel ajal proovin käia palju kõndimas, see laeb mu üleliigsed mõtted maha ja tasakaalustab suurepäraselt.
  2. Loodusmustrite ja energiate vaatlemine. Proovi looduses maha võtta oma tempo ja hakka märkama, mis ümberringi toimub. Tihti me proovime värskes õhus teha tervisesporti ja võib juhtuda, et spurdime loodusest läbi ilma, et see jõuaks meid laadida. Laadimiseks on vaja taastada loodusega kontakt. Aegluses ja kohal olles saab seda teha kõige paremini. Mulle meeldib jälgida looduses erinevaid hääli, lindude asukohti puudel, puude õitsemise seisu, päikese või pilvede asukohta, lõhnu ja energiat, mida üks või teine metsatukk endas kannab. Olen märganud, et raiutud metsas on energia habras ning puutumata metsatukas on küpsust ja tuge. Need metsatukad võivad vahelduda juba 5 minutilise jalutuskäiguga ehk olla suhteliselt kõrvuti. Oleksin ma näiteks täna hommikul olnud veel aeglasem looduses, siis oleksin märganud lähedalt ka kitse, kes minu sammude peale plehku pani 🙂
  3. Oja meditatsioon. Selle tarkuse ammutasin Pedram Shojai raamatust “Idamaised tartkused lääne inimesele” ja katsetasin ka enda peal järgi. Leia loodusest üks jõgi või oja. Istu/seisa sinna kaldale või väikese oja puhul äkki õnnestub minna täitsa oja keskele (nt kivi peale). Ole näoga vastuvoolu ehk tekib pilt, kus oja või jõgi voolab sinust läbi. Pane võimalusel silmad kinni ja tunneta, kuidas voolav vesi viib sinust ära kõik muremõtted, hirmu ja ärevuse. Järgmine hetk lase voolaval veel ära viia kõik su hetkemõtted nii, et sa oled hetkes nii kohal, et tekib tunne, et sa oled ise see voolav vesi. Proovisin selle ise järgi ühe oja ääres ning juba 10 minutiga oli puhastunud tunne. Mitte-teadlik kogemus oli ka Norras ühe kõrge kose ääres, kus kaotasime abikaasaga täiesti ajataju ja oleksime võinudki sinna jääda. Tutvudes selle meditatsiooniga sain aru, et kogesime seal puhastumist ja täieliku kohalolu looduse keskel.
  4. Kontakt puude ja taimedega. Minu jaoks kannavad puud ja taimed teatud sorti energiaid. Näiteks väga vanade ja suurte puude puhul tunnetan nende stabiilsust, püsivus ja väge. Kui mul on neid omadusi vaja, siis lähen mõne sellise puu lähedusse ning lasen piltlikult öeldes endale juured alla kasvatada ja tunnetan selle puu väge nii et tajun seda iseenda peal. See aitab mind olukordades, kus vajan oma otsustustes jõudu juurde ja tuge, et olen õigel teel. Sellist kontakti on hea hoida ka oma koduaias, istutades taimi ja hoolitsedes nende eest.
  5. Lemmikloom. Kui sul on kodus lemmikloom, siis ka see on hea võimalus taastada kontakti loodusega. Nemad on meist ürgsemad ja elavad oma instinktide järgi. Kui õppida looma oma lemmikuga tugevat kontakti, siis see avab ka sinus kohaloleku tunde, sest loom on kohal igal hetkel. Mina  käin jalutamas oma koeraga ning kõige rohkem naudin neid pikki jalutuskäike, kus koer on rihmata kaasas, on minuga täielikus kontaktis ja saab minust aru poole sõna pealt. Tunnen, et see kontakt on midagi muud kui inimestel omavaheline.

Kokkuvõteks võiksin soovitada, et mine õue ja lihtsalt märka kõike, mis ümberringi on. Igat detaili. Ära vuhise läbi sellest terviserajast, vaid võta hoog maha ja märka, mis ümberringi toimub. Kui soovid sammukese edasi teha, siis katseta vee, puude ja metsatukade energiate tunnetamist. Edasijõudnud vist lähevad üldse päevaks või pooleks sügavale metsa ära- ja see on minu jaoks järjest ahvatlevam 🙂

Hoidke tervis ja ammutage jõudu loodusest!