Looja arhetüübi äratamine Sinu elus

Carol S. Pearsoni järgi on inimeses 12 arhetüüpi, mida mööda toimub  inimese areng. Täna tahaksin teile kirjutada looja arhetüübist, mis aitab meil luua teadlikult oma elu.

Looja arhetüüp siseneb meie ellu siis, kui avastame oma tõelise Mina või laseme sellel sündida. Mulle meeldis äsjaloetud Meelike Saarna kirjutatud unistuse artikkel (tasuliselt saad lugeda siin), et meie praegune elu on eelmiste unistuste summa. Mina tegin tutvustust oma Looja arhetüübiga ligikaudu kuus aastat tagasi, kui otsustasin, et nüüd hakkan väga teadlikult looma oma unistuse päris elu. Aasta algus on hea aeg, et tuletada endale meelde, kuidas endas ära tunda Looja arhetüüpi ning seda teadlikult kasutada.

Looja arhetüübi eesmärk on mingi uue reaalsuse loomine.

Loomise juures on 3 staadiumi:

  1. Alguses me loome teadvustamatult ega teadvusta, et me ise loome seda, mis meiega toimub. Meil on raske ette kujutada, et me saame endale teadlikult luua oma elu, sest raskuste puhul tundub, et süüdi on ümbritsevad olud ja head asjad, mis meiega juhtivad on justkui juhused, mida me ise ei kontrolli.
  2. Järgmiseks otsustame haarata juhtohjad enda kätte ja teadlikult hakata looma oma elu. Märkame, kuidas nii hea ja halb meie elus tuleb meie mõtteviisist ja uskumustest. Vahepeal tundub, et võitleme tuuleveskitega, kui peame silmitsi seisma sisemiste hirmude ja vastutusega, mis kaasneb loomisega. Siiski üks hetk tajume tulemust, mis annab edaspidiseks loomiseks jõudu juurde. Siin staadiumis toimub ka kontrollist loobumine. Võime unistada ja teadlikult oma elu luua, kuid viisi, kuidas asjad meieni jõuavad, peame andma vabaks. Selles punktis võime tajuda ka ego ja südame vastuolu- ego tahab üht ja süda teist. Fakt on see, et üks ega teine üksinda ei suuda luua meile rahulduspakkuvat elu. Tähtis on ego ja südame omavaheline koostöö.
  3. Selles staadiumis jõuame ego ja südame koostööni, kus oskame luua oma ellu kõike vajaliku, et olla tasakaalus elu igal tasandil. Igapäevaelu loomine toimub mänguliselt ja kergelt. Ettetulevad takistused ületame samuti kergemalt kui teises staadiumis, sest meie vastupanu langeb ja me hakkame järjest enam märkama elu seaduspärasusi ja neid ka aktsepteerima.

Looja arhetüüp meie ühiskonnas

Kui Looja arhetüüp meie elus aktiivseks muutub, tunneme sageli vaheldumisi ülevat rõõmu ja halvavat hirmu. Minu jaoks on see rõõm selle uue ees, mida ma tajun, kui hakkan oma unistustes looma, kuid sellega kaasneb ka hirm, sest vanast elust peab hakkama lahti laskma ning ees on midagi uut ja tundmatut.

Selleks, et olla oma Loojaga kontaktis on vaja olla kontaktis oma Minaga ja sellega, mida see Mina soovib (artkli “Kes ma olen?” saad lugeda siin). Huvitaval kombel on meie kultuuriruumis raske tunda seda, mida sa tunned ja mõelda seda, mida sa mõtled, muretsemata seejuures selle pärast, mida sa “peaksid” tundma ja mõtlema. Väheseid väikseid lapsi julgustatakse tundma ja mõtlema omamoodi. Meie ühiskonnas võib inimesele tunduda, et olles lihtsalt tema ise, rikub ta kõiki reegleid ja norme ning sellega kaasneb ühelt poolt sisemine vabanemine (olen mina ise) kui ka ähmane karistushirm (äkki mind tõrjutakse ja ei aktsepteerita).

Julgustan teid säilitama siiski oma autentsuse- julguse olla mina ise, avatud, vajadusel haavatav ja relvitu. Kõrvale jäävad need inimesed ja olukorrad, kes peavad jääma ja lahkuvad need, kellega olid mingid muud sidemes kui südamest-südamesse.

Loomiseks on vaja loovust

Avatud kujutlusvõimega iseenda kuulamine eesmärgiga avastada, mida peaksin järgmiseks tegema, on üks tähtsamaid oskusi elus. Loovuse äratundmiseks on palju erinevaid viise, millest olen kirjutanud ka eraldi artikli, mida saad lugeda siin.

Inimesed, kes mõtlevad, et nad ei ole loovad või ei oska sisemisi intuitiivseid teadmisi ära kasutada, ei ole veel õppinud oma olemust kuulama. Õigemini, nad on seda kunagi osanud teha, sest kõik unistavad ja fantaseerivad, kuid neid on õpetatud varajases eas oma kujutlusvõime teadmisi ignoreerima.

Mind on aidanud siinkohal kõigepealt küsimus: “Mina mina tegelikult tahan?” ning see järel on vaja igapäevaelus teha ruumi loovusele, et vastused hakaksid tulema. Mind on aidanud pikad jalutuskäigud looduses ja lihtsalt vaikuses olemine. Kui loovuse rakendamine on igapäevaellu integreeritud, siis tuleviku kujutluspildid jõuavad sinuni märksa kiiremini ja spontaansemalt. Siis oskad sa juba sisetundest lähtudes päris kiiresti vastata küsimusele “Mis järgmiseks?” Ja selline loomine on juba põnev ja mänguline.

Siiski ei piirdu Looja arhetüübi rakendamine ainult oma isikliku elu täiustamisena. Looja arhetüübi jaoks on eluliselt tähtis tunnetada, et mingi tegemist ootav asi on sinusse lausa rakutasandil programmeeritud ja see puudutab rohkemaid inimesi, kuid vaid sinu isiklik elu. See võib olla mingi kindel elukutse, ühiskondlik panus, inimene või inimesed, keda sa armastad, teataval moel tervenemine või veenva õppetunni saamine, aga see on ühtlasi seotud sinu isikliku evolutsiooniga. Selle tegevuse tunneme selle järgi ära, et see tegevus ei tundu meile mitte üksnes tuttavlik, vaid ka sügavalt tõene ja õige. See roll tekitab meis sügavat rahuldust ja seda tehes kogeme kergust ja rahulolu.

Looja arhetüüpi äratamine oma elus on sügavalt vajalik, et elada õnneliku ja tähendusrikast elu. Enne looja arhetüüpi äratamist võib juhtuda, et pead äratama ja tasakaalustama ka teised arhetüübid, kellest Carol P. Pearson kirjutab lähemalt raamatus  “Sisemise kangelase äratamine. Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja oma maailma muuta.” Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, keda huvitab iseenda sügavam tundmine ja isiksuse arengu teekond igapäevaelus.

 

Mõtisklus Looja arhetüübi äratamiseks

Kujutle täiuslikku päeva, tundi või nädalat millalgi tulevikus, mil sa saad tegeleda kõige sellega, mida sa armastad teha. Kujutle keskkonda, seltskonda ja oma tegevusi. Kujutle, milline sa välja näed, kuidas sa riides oled ja kuidas sa ennast tunned. Ole võimalikult üksikasjalik ja kasuta võimalikult palju sensoorseid omadusi (kuidas asjad välja paistavad, tunduvad, maitsevad, lõhnavad ja kostavad).

*Arhetüüp on sarnaste isikute, objektide ja kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund.

MindsetReset ehk ülevaade mööduvast aastast

Iga aasta lõpus olen mööduvat aastat kokku võtnud ning uue aasta osas plaanid ja unistused kirja pannud. Jagan teiega ühte võimaliku viisi, kuidas teha ülevaadet jooksvast aastast ja natukene ka seda, mis minu enda elus toimunud. Inspiratsiooni sain päriselus.ee lehelt. Aitäh, Grete!

  1. Keha

Kui mul muidu pole keha/tervisega üldiselt probleeme olnud, siis just viimasel aastal on ta hakkanud mulle õppetunde ette näitama. Olen suutnud oma keha üle kurnata, armastusega taastada ning igapäeva stressi eest hoida, kuid alati pole sellest piisanud. Olen just eelmisel sügis-talvisel perioodil jätnud keha ilma piisava liikumiseta ja päevavalguseta. Sellest sügisest andsin endale lubaduse, et hakkan regulaarselt trennis käima, 1-2x nädalas ja olen uhke enda üle, et olen suutnud seda lubadust hoida. Enesetunne on tublisti paranenud ja trenni tegemine on mõjunud kehale nii hästi, et kuulen kui keha tahab ennast liigutada ning kodus teen vahepeal päikesetervituse ringe ja siis kohe tunnen, kui hea on kehal olla 🙂 Tubli olen ka selles olnud, et toitun veelgi tervislikumalt. Olen jõudnud nisu- ja piimavaba toitumiseni, E-d ja säilitusained on meie peres juba mõnda aega mitte-lemmikute nimekirjas.

Mida soovin juurde? Päevavalguse kättesaamine talvisel perioodil. Soovin, et seda oleks minu keha jaoks igapäevaelus rohkem.

2. Töö/kool/eneseteostus

Olen saanud suure ettevõte värbamiskogemuse võrra rikkamaks ja edukalt läbinud sisseelamise perioodi. Olen loonud uusi ideid ja lähenemisi- karjäärinõustamist ettevõte siseselt, mida praegu ka aktiivselt praktiseerin. Olen jätkanud ka holistiliste karjäärinõustamistega, kust olen saanud palju positiivset tagasisidet, kui näen, kuidas see inimesi puudutab ja õigele teele suunab. Olen saanud sisemise tunnetuse, mis on minu suurem eneseteostus järmistel aastatel ja olen väga põnevil kõige selle ees.

Mida juurde soovin? Edaspidi soovin veelgi praktiseerida oma isikliku/iseloomu kasvu ning igapäeva tasakaalu loomist iseenda sees ja siis kõikide eluaspektide vahel.

3. Raha

Raha meeldib mulle ja mulle meeldib, kui seda on piisavalt, et nautida kõike, mis minu jaoks tähtis. Hetkel on mul tunne, et raha on üldjoones piisavalt. Saime soetatud endale Tallinna lähistele uue kodu ning ammu unistatud auto jõudis samuti minuni. Olen saanud sel aastal ka piisavalt reisida.

Mida juurde soovin? Kui sooviks rohkem raha, siis eelkõige, et saaks veel rohkem/pikemalt reisida.

4. Suhe/armuelu

Mulle meeldib meie suhte puhul, et tunne on nagu liiguksime iga natukese aja tagant mingile uuele tasandile ja läbi vahepealsete elulainete ka üksteisele lähemale. Oleme olnud koos üle kolme aasta ja see aasta ka abiellusime. Oleme kindlasti palju etappe intensiivselt läbi teinud, samas on see kõik tulnud väga loomulikult. Olen õnnelik meie pere üle. Tunnen, et meid liidavad seiklused ja avastamised, samuti ühised väärtushinnangud elu ja pere osas.

Mida juurde soovin? Soovin, et oleks meeles teadlikumalt võtta aega ka täiesti kahekesi olla. Et tulla igapäevaelu virr-varrist välja ja lihtsalt üksteist nautida. Töö ja pere elu kontekstis vahepeal ununeb ära, et just suhte heas kvaliteedis on peidus hoopis teistsugused naudingud, kui seda saavad pakkuda töö või pereelu.

5. Sõprussuhted

Mul on üks parim sõbranna, kes on olnud pikalt minuga koos minu enesearengu teel. Viimasel aastal on olnud meie mõlema elus muutused, tema sai emaks ja mina läksin täiskohaga tööle, kuid olen tänulik, et leiame siiski seda aega, et kohtuda ja naistejutte rääkida. Lisaks alati on meie kohtumised põimitud sügavate enesearengu teemadega, mille osas mõistame teineteist väga hästi ning avastame ikka ja jälle kui ühtemoodi me oleme.

Mida juurde soovin? Vahepeal tunnen, et ka muud suhtlust sõpradega võiks kohati rohkem olla, samas mitte ülepaisutatud. Olen pigem kvaliteetsete sõprussuhete poolt.

6. Eneseväärtustamine

Usun, et olen olnud tubli selles. Kuigi olen maadelnud viimasel aastal igapäeva stressi, kiiruse ja kohustustega, siis siiski olen saanud järjest rohkem ennast kehtestada ja kui kohe ei oska, siis suudan teadvustada, mis on mulle sobilik ja mis mitte.

Mida juurde sooviks? Julgus seista oma väärtuste eest, missugused need ka teiste silmis poleks on see, mille osas tunnen, et pean seda õppima ja praktiseerima. Samuti pean õppima julgust ennast väljendama ja kehtestama, sest osades valdkondades on mul seda oskust/julgust liiga palju (nt isiklik elu) ja jällegi mujal (nt töö) võiks olla rohkem.

7. Selle aasta raamat

“Südikus” on see raamat, mis mind väga kõnetas ja näitas mulle endale kätte, et järjepidevus on see, mis viib eduni (ja mitte alla admine). Samuti lapsevanemana andis häid juhiseid, kuidas ja millal suunata oma last teele, mis talle võiks meeldida. Sellest kirjutasin ka artikli, mida saad lugeda siin.

Teine raamat, mis mind kõnetas ja mille lugemise üle olen väga uhke (sest see on esimene inglise keelne raamat, mida ma loen!) on “When “Perfect Isnt Good Enought!” Raamat räägib sellest, kuidas perfektsionist inimeses võib avalduda mitmeil erineval moel (ja ühes valdkonnas võid sa üldse mitte olla perfektsionist ja mõnes teises, sajaga! nagu mina) ning kuidas seda järjest teadvustada ja vaikselt lahti saada. Loodan, et raamat annab uusi taipamisi ja lahendusi mingitele korduvatele mustritele.

8. Muusika

Minu selle aasta muusikaline elamus oli Ed Sheerani kontsert. Tema hääles on minu jaoks midagi, mis paneb südame sulama. Samuti meeldib mulle väga Coldplayd ning tahaks minna kunagi nende kontsert-turneele kuskil välismaal. Siiski valin ma pea alati (loodusliku) vaikuse. Võin kodus olla terve päeva nii, et olen vaikuses ja telekas ega muusika ei mängi. Vaikuses saan kõige paremini endaga ja oma mõtetega kontakti.

9. Aasta reis

Romantiline kahekesi olemine kindlasti meie pulmareis (lõuna)Portugali ning samuti olen vaimustuses meie talvisest perereisist Tenerfele, kust me alles saabusime. Portugalis sain ennast kohustustest täiesti välja lülitada ja nautida kahekesi aega abikaasaga, peale kogu kiiret pulmakorralduse perioodi. Detsembri pimedusest sõitsime päikest püüdma perega Tenerifele. Samuti oli see lapse esimene nö soojamaa reis ja meile kõigile Tenerife väga meeldis. Eriti üllatav oli sealne loodus ja üleüldine puhtus ja mitte ülerahvastatus. Kindlasti soovime sinna ka tagasi minna, sest see tundub ideaalne võimalus enda akusid talvel Euroopa sees laadida.

10. Avastused/kogemused

  • Olen avastanud, kui tähtis on inimkeha jaoks liikumine, liigutamine (eriti kontoritöö puhul). Kohe kui liigun vähem ja harrastan nö istuvat eluviisi kontoris, autos ja siis halva ilmaga kodus, siis läheb keha tasakaalust välja. Liikuma peab!
  • Piiridest olen avastanud jälle enda jaoks uued piirid, mis sobib ja mis mitte ja kuidas on minu jaoks tähtis. Sama tähtis on neid piire teistele teatavaks teha ja paluda neist kinni pidada. Mingid piiride kehtestamised on õnnestunud päris hästi, mida ma alles õpin ja mul on hea meel, et need piirid on minu jaoks nähtavad.
  • Olen õppinud veelgi sügavamalt aru saama, kuidas valusad või ebameeldivad hetkeolukorrad võivad olla peegelduseks meie enda sisemistele lahendamata mustritele. Kaevun järjest sügavamalt, kuigi vahepeal ei tahaks üldse seda teha. See on üldjuhul ebameeldiv, aga olen lootuses, et see viib uuele tasandile, et olla iseendaga veel rohkem kontaktis.
  • Minu viimaste nädalate avastus on lahti laskmine ja elu usaldamine. Ma kipub pigem olukordi kontrollima ja juhtima, kuid iga kord jõuga ei õnnestu saavutada seda, mida saab saavutada lahtilaskmisega ja leppimisega, et nii on. Ja siis hakkavad tulema imelised muutused minus endas ja ümbritsevas maailmas.

Kolm head asja, mis minuga selle aasta jooksul juhtus ja kuidas ma ennast nendes olukorades tundsin.

  1. Pulmad- korraldasime pulmad abikaasaga põhimõtteliselt kahekesi, kuigi aasta enne korraldusliku poolega alustades tundus see liigselt suurt ja stressitekitav ettevõtmine. Pulmapäeval aga saime nautida 100%-ga, sest tundus, et korraldus oli hästi õnnestunud 🙂 Pulmad ja abiellumine ise on nii eriline, et minu meelest ongi kõige tähtsam see, et sa abiellud ja ütled oma “jah” sõna, kui see, mis pidu pärast seda tuleb. Eriline osa oli ikka just see päeva algus ehk tseremoonia. Meie pulmad olid laiendatud pereringis ca 40 inimesega.
  2. Eneseareng- olen paljud asjad enda sees nö paika loksutanud. Saanud üle hirmudest ja suurest tasakaalutusest, mis kaasnes tööle minekuga. Olen andnud endale lubadusi ja nendest ka kinni pidanud (trenn ja liikumine). Olen tänulik iseendale, et olen selline inimene, kes ei suuda nö maha matta enda halvad emotsioonid. Pisikesest peale need emotsioonid/tunded lihtsalt tulevad minus ülesse ja mul ei jää muud üle, kui neid hakata uurima ja paika loksutama, mis kuhu käib.
  3. Töövõidud- tunnen, et olen nõustajana järjest rohkem edasi arenenud. Mõnikord tunnen, et mul on tekkinud julgus minna inimese hinge osas kohtadesse, kus ma pole julgenud minna. Samas võivad just seal olla peidetud uskumused või saladused, mis ei lase inimesel oma (töö)elus muudatusi algatada. Olen jõudnud järjest rohkemate inimestena, läbi viinud kahte ettevõtesisest karjääripäeva, kus koolitasin kokku ca 80 inimest ning alustanud ettevõtesiseste karjäärinõustamistega. Tunnen, et olen õigel teel ja see on see valdkond, kuhu pean oma oskusi ja energiat panustama.

Kolm väljakutsuvat olukorda ja kuidas ma ennast tundsin:

  1. Uuel töökohal sisseelamine, mis võttis aega ca pool aastat. Kuna organistasioon on suur ja asju, mida seal ära teha palju, siis olen pidanud otsima tasakaalu iseenda- pere-põnevate tööalaste väljakutsete vahel, et kuidas ennast mitte ära kaotada. Samuti tundsin, kuidas liigne tormamine võtab maha loovuse, mille peale ma tegelikult kogu oma töö ja tulemuse üles ehitan. Seepärast õppisin veelgi paremini seadma piire ja nüüd aasta lõpus on tasakaal võrreldes aasta taguse ajaga päris hea.
  2. Lapse pärast mitte muretsemine, vaid õppimine muremõtted (kas hommikul sai lasteaeda õige sall kaasa pandud) muuta positiivseteks mõteteks ehk kujutades ette, kuidas laps õhtul koju tuleb ja räägib, kui tore tal oli lasteaias õues mängida (et ei olnud külm/palav ega saanud kuskilt nohu). See töötab mu meelest päris hästi! Kuna olin üks hetk päris väsinud nendest ülemõtlemistest, kui laps sai lasteaias üle antud ja tööle sõitsin, siis olin päris aldis kasutama positiivseid sisendusi, et laps on rõõmus ja tal on seal kõik hästi. Ja nii olgi.
  3. Oma hirmudega tegelemine. Olen suur analüüsija ja võin lihtsalt minna ülemõtlemise voolu. Olen õpinud märkama, et kui stressitase on kõrgem, siis kipuvad ka hirmud ja ülemõtlemised tugevamini esile tulema. Olen pidanud endaga kõvasti tööd tegema, et aru saada, kust mis tuleb ja kuidas ennast nö maa peale tuua. Kui enne suutsin ülemõtlemise laines olla nädal-kaks, siis nüüd suudan tasakaalu endasse tuua juba paari-päevaga, mis on minu jaoks suur saavutus.

11. Suurim õppetund

Enda keha eest saan hoolitseda ainult mina. Keha vajab tasakaalustatud eluviisi, liikumist ja tervisliku toitu. Kui mina seda ei tee, siis keegi teine ka ei tee ja siis läheb keha energeetiliselt tasakaalust välja.

12. Suurim saavutus, mille üle olen eriti uhke

Eesti ühes suurimas ettevõtes ettevõtesisese karjäärinõustamise (taas)algatamine. Olen suur fänn sellele, et inimesed peaksid tegema seda tööd, mis on kooskõlas nende endiga ning ka ettevõtes sees saab inimesi aidata nö õigele tööle. Olen väga uhke selle üle!

Unistused ja soovid järgnevaks aastaks

Olen saanud selle aasta lõpuks päris hästi aru, kuhu olen järgmistel aastatel liikumas. Minu ülesanne on luua see visioon enda sees hästi tugevalt ning tean, et siis tuleb elu ka järgi, malbelt ja voolavalt. Kindlasti jätkan oma suurima saavutusega ja holistilise karjäärinõustamisega ka uuel aastal. Väga praktiline soov ja peaaegu eesmärk on hakata jälle pildistama (loodust). Hoian kindlasti jätkuvalt iseennast, oma suhet ja peret. Jätan ruumi loovusele ja õnnele.

Unistage julgelt ka teie oma elu visiooni osas!

 

Ilusat aasta lõppu soovides

Natalja Prümmel

 

 

 

 

Kuidas minimalism minu elus kanda kinnitab

Kas minimalism on ainult asjadest loobumine ja vähemate asjade omamine? Kunagi arvasin, et minimalistid on need, kelle kodus on nii vähe asju, et seal ei ole hubane olla. Kus kõik on lage ja külm. Nüüd räägitakse minimalismist järjest enam ja mulle tundub, et ka mina olen liikumas järjest enam minimalistliku elustiili suunas. Kuidagi iseenesest ja mitte üldse ennast sundides.

Selles artiklis ei tahaks pikalt kirjutada asjade minimalismist. Sellest on palju räägitud. Küll aga lugedes viimati ühte minimalismi ja korrastamise raamatut “Õnn vähesest” sain pihta, et minimalism ongi midagi palju laiemat, kui “mul on vähe asju”.

Mis asi see minimalism siis on?

Meie üleküllastunud planeedil on liiga palju asju, valikuid, infot. Selle kõige sees on vaja ellu jääda. Ellu jääda nii, et enda sisemaailm jääks tasakaalu ja orienteeruks, mida üldse elult tahta. Minu arusaamist mööda on minimalistlik elustiil järjest oma elus asjade, valikute ja infovoo vähendamine ning teiselt poolt tähelepanu pööramine nendele vähestele ja tähtsatele tegevustele, inimestele, olukordadele, mis on tõesti hingele vajalikud.

Mõelge näiteks, kui lähete poodi valima leiba-saia. Kui olete keskmisest teadlikum ostja, siis tahate võimalikult tervisliku täistera toodet, võib olla veel parem, kui see oleks nisuvaba toode. Kui palju valikuid ees on ja kui palju silte peab läbi vaatama! Teadlased väidavad, et kui valikus on rohkem kui 5 toodet, siis ei suuda me enam ratsionaalselt valida ning valime suurema tõenäosusega “huupi”.

Aga kui sellised “huupi” valikud juhtuvad suuremate ja elulisemate otsustega? Näiteks kuhu kooli laps panna või kuhu kolida või mis võiks olla järgmine karjäärialane samm? Selleks, et sellised suured ja elulised otsused oleksid võimalikult kooskõlas inimese endaga, on minu meelest ülitähtis minimaliseerida oma elu paljusid tahke. Mis tahud need on ja mida olen mina juba teinud?

Minu tagasihoidlik lähenemine minimalistlikule eluviisile:

  1. Asjad- siin all ma käsitlen kõiki kodus olevaid asju alates riietest lõpetades laste mänguasjadega. Meie peres on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt 1x kvartalis käime üle riidekapid ja mänguasja kastid ning loobume nendest asjadest, mida enam ei vaja. Asjad viime Taaskasutuskeskusesse (Tallinnas viime meie Tatari tn keskusesse) ning tunneme alati head tunnet, et kodus saab ruumi juurde ning asju ei pea ära viskama. Samuti näen, kuidas see õpetab lapsele oma asjade annetamist- mu poeg suudab kiiresti kindlalt öelda, kas tal on seda asja edaspidi vaja või loovutame mõnele lapsele, kes sellest rohkem rõõmu tunneb.
  2. Üritused ja muud käimised- kunagi ma tahtsin jõuda paljudele põnevatele üritustele (eriti kui jutt käis suvest), tihti käia kinos, kontsertitel jne. Ma käisin palju ringi, aga sügavuti ei pruukinud see paljujus mulle rõõmustavalt mõjuda. Ma lihtsalt olin ära hõivanud kogu oma vaba aja. Nüüd on see asendunud korraliku eelvalikuga, kuhu tasub minna ja mida tasub teha. Ma käin ringi pigem vähem, aga olen selle eest tänulik, et need käimised on sügavamalt mõtestatud.
  3. Infovoog ja telekas- kui palju risustab pidev infovoog meie aju ja mõtlemist. Olen suuresti loobunud uudiste igapäevasest jälgimisest ja vaatamisest. Telekast paneme käima vaid teatud meie pere mõistes kvaliteetsaateid ja seda ka pigem sügis-talvisel perioodil. Suvel ei lähe meil telekas tihti mitu päeva käima. Interneti artiklite asemel olen pigem raamatute austaja. Olen tähele pannud, et vajalik uudis, mis peab minuni jõudma, jõuab niikuinii, isegi kui ma uudiseid ei jälgi. Suund, millega pean veel tegelema on sotsiaalmeedia vähendamine igapäevaelus.
  4. Tutvusringkond- kellega, kui palju ja mis teemadel ma suhtlen on ajaga kindlasti muutnud. Mulle ei anna small-talkid midagi ning proovin neid igati vältida. Minu kohtumised sõbrannadega on pigem sügavad jutuajamised elust ja inimeseks olemisest. Need aitavad analüüsida iseennast ja oma elu. Need annavad midagi juurde, mitte ei võta ära (nt aega).
  5. Autoga liiklmine- meie peres on praegu kaks autot, kuid järjest tugevamalt tunnen iseenda seest tungi, et seda on liiga palju. Liiga palju nii rahaliselt, kuid eelkõige mitte mõistlik järjekordse “asjade” omamise poole pealt. Siit samm sügavamale minnes- seda on liiga palju loodusele ja keskkonnale. Iga hommik, kui ma istun Tammsaare tee ummikus tunnetan, et see on nii vale, mis ümberringi toimub. Kõik need inimesed oma autodes sõitmas kuhugi, et siis päev läbi auto seisaks parklas, et saaks õhtul tagasi koju sõita. Nädalavahetusel proovin üldse võimalikult vähe autoga sinna-tagasi linna vahel sõita, kui siis linnast välja. Suvel aga võimalusel üldse ainult jala või rattaga. Loodus oleks nii palju tänulikum, kui pered saaksid oma logistika paika panna nii, et oleks vajadusel ainult üks auto ja veel ideaalsem, kui see auto oleks hübriid või elektri auto 🙂 Meie vaikselt teeme plaani, kuidas nii korraldada.
  6. Võimalikult TÜHI nädalaplaan- kuidas nii? Minu arvates on “moest läinud” olla hõivatud ja teha väga palju asju. Tähtis on teha nädalas enda jaoks tähtsaid asju, mis toidavad hinge ja eneseteostust ning ülejäänud aeg lihtsal olla (kohe kirjutan ka, miks lihtsalt olemine hea on). Kunagi, kui olin 23 aastaselt oma suurte kohustuste pagasiga omadega kokku jooksnud tegin endale nimekirja, kus panin kirja kõik oma tolle hetke tegevused ja kohustused. Vaatasin sellele nimekirjale ausalt otsa ning tegin vahele, umbes poole peale, paksu joone. Kõik, mis jäi joonest ülespoole, nende tegevustega ma jätkasin ja kõik, mis jäi allapoole ma lõpetasin põhimõtteliselt päeva pealt (kuigi seal oli palju tegevusi, mis mulle tol ajal meeldisid). Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et mul pole aega ELADA, vaid ma kogu aeg teen midagi! Mäletan, et tolle aja korrektuur pani aluse kogu järgmisele ajale, kus hakkasin seadma päris prioriteete ning hoidma oma nädala ja kohustuste graafikut minimaalsena.

Mis aitab minimalismile kaasa?

  • õppige tunnetama “see on piisav” tunnet. Paljusid asju elus saaks teha veel paremini või omada midagi veel paremat. Kui aga saada kätte tunnetus, et see on piisav, siis saab lahti lasta, lugeda ülesanne tehtuks või mitte osta järjekordset vidinat ning selle asemel jällegi lihtsalt elada ja nautida.
  • ootuste kahandamine- meie pettumused ei sünni mitte sellest, et maailm on halb või teised inimesed mitte piisavad, vaid meie ootustest teiste või olukordade suhtes. Kui meie ootused on madalamad või me ei ootagi midagi, vaid uudishimulikult lähme asjadega kaasa, siis on palju lihtsam ootusi ületada ja tõeliselt nautida seda, mida pakutakse.
  • prioriteetide seadmine- seda pole vaja selleks, et rohkem jõuda teha, vaid selleks, et rohkem saada aega juurde. Muud ma ei tahakski siinkohal lisada.
  • õppige lihtsalt OLEMA- kui me teeme paljusid tegevusi, meil on palju kohustusi ning palju füüsilisi asju, siis me hakkame ennast identifitseerima läbi oma töö positsiooni, läbi elukoha, läbi omandatud asjade. Me niivõrd samastume, et unustame hinges ära, kes me tegelikult oleme. Ja see on kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kui ta kaotab kontakti iseendaga..

Elu parim Kingitus, mida minimalistliku elustiiliga kaasa saad

Kõik ülaltoodud puntkid jõuavad minu elus siia, selle kõige tähtsama põhjuseni, miks minimalism kinnitab mu elus järjest rohkem kanda. See on AEG. Aeg, kus saab olla endaga tõeliselt kontaktis, tunnetada, mida elult tahad ning julgeda elada peavoolust teistmoodi. Millal sa viimati vaatasid pikemalt aknast välja ja jälgisid puude liikumist? Millal sa viimati jõid teed vaikuses ning tunnetasid selle igat maitset ja lõhna? Millal sa lihtsalt lebasid voodis või diivanil ja vaatasid lakke, lihtsalt unistades? Need on need hetked, mille nimel mina loobun järjest rohkematest asjadest selle kõige üldisemas mõttes. Tänu sellele ma tean, et ma teen iseenda ja oma pere vaates palju paremaid valikuid ning liigun elus selles suunas, mis mind tõeliselt rahuldab. Sest võidetud aeg annab mulle võimaluse olla iseendaga kontaktis ja see paneb elus iseenesest kõik õigetele kohtadele.

Ja mis on minu meelest imeline boonus- KESKKONNA JA LOODUSE säästmine. Mida vähem ma oman, mida vähem ma sõidan, mida vähem ma tarbin, seda rohkem ma toetan Maad, et ta saaks terveneda.

Namaste! Aitäh, et lugesid lõpuni.

 

Minu karjäärinõustajaks kasvamise teekond

Oli aasta 2014. Olin saanud aasta tagasi emaks. Enne lapsehoolduspuhkusele jäämist töötasin 10 aastat panganduses ning teadsin, et isegi, kui töö kollektiiv ja tööandja olid ülimalt vahvad, tagasi sellele tööle minna ei taha. Olin alustanud kolm aastat tagasi holistilise terapeudi õpinguid ja olin saanud endale kinnituse, et inimeste nõustamine/coachimine sobib mulle. Küll aga tunnetasin, et ei soovi nii palju käia inimeste mineviku aegades kui suunata pilk tulevikku. Nii juhtuski mu teele Fontese career coachingu väljaõpe, mis oli tol ajal veel üks esimesi gruppe. Panin ennast kirja ja olin särasilmselt valmis ennast täiendama kodus oldud aasta järel.

Career coachingu väljaõpe kestis 5 kuud, millest vahepeal toimus palju praktilist tööd. Ehk sisuliselt hakkasin ma juba õpingute ajal praktika käigus inimesi karjääri alal nõustama. Olin ambitsioonikas ja võtsin endale kohe 5 nõustatavat praktikaks 🙂 Ma tõesti nautisin seda! Sain kasutada oma nõustamise oskust holistilisest vaatest ning sain juurde palju loovaid ja praktilisi harjutusi, mis aitasid inimestel kontakti oma sügavate soovidega.

Peale diplomi omandamist career coachingu vallas sai mulle päris kiiresti selgeks, et hakkan sellega edasi tegelema. Nii lõingi ma oma erapraksise, kus hakkasin tasapisi tegema nii eranõustamisi kui ka karjäärialaseid töötube. Nüüdseks olen ma nõustanud kokku ligikaudu 70 inimest ja koolitanud vähemalt sama palju inimesi, seda suuresti värbaja põhitöö kõrvalt ning viimane aasta on tulnud juurde minu töösse põnevat ettevõtesisest karjäärinõustamist. Ettevõtesisese karjäärinõustamise kohta saad lähemalt lugeda siin

Mis minul oma töö juures silmad särama paneb?

  • See, et ma näen, kuidas inimesed leiavad enda sees jõudu ja vastused, mis olid nende sisse magama jäänud
  • Nõustatavate sammud, kus nad astuvad lähemale oma unistuste (töö)elule
  • Võimalus aktsepteerida igat inimest sellisena nagu ta on ning toetada teda tema enda teekonnal

Mis olid väljakutsed sellel teekonnal?

  • pidin silmitsi seisma esinemishirmuga, mis oli minuga kaasas kooli ajast. Tundsin, et tahan teha töötubasid, aga ei julgenud inimeste ees esineda. Ei jäänud muud üle, kui hirmule vastu astuda. Mitmeid koolitusi hiljem võin öelda, et nüüdseks naudin inimeste ees olemist ja töötubade juhendamist.
  • õppisin määrama piire enda ja nõustatava vahel- kust läheb minu vastutus ja kust inimese enda vastutus oma elu eest. Algaja nõustajana tahtsin kõiki kohe aidata ja nende tööelu õnnelikumaks teha. Sain aga aru, et minu suurest soovist ei piisa, seda peab tahtma ka nõustatav ise ning olema valmis muudatusteks ja oma esimeseks sammuks.
  • enda töö ja eraelu ühildamine on pidev protsess, eriti väikeste lastega peredes. Kuidas hoida oma elu tasakaalus nii, et seal on nii aega endale, perele, lastega koosolemine kui ka eneseteostus. Selleks on head märksõnad prioriteetide seadmine ja oma keha tasakaalus hoidmine.

Keegi ei pea meile ette ütlema, mida me peaksime tegema või kes me oleme. Need vastused on igaühe sees olemas. Mina, karjäärinõustajana saan need tugevused ja soovid nähtavale tuua nii, et inimesel päriselt tekib arusaam ja sisemine tunnetus, mida ta võiks tööalaselt edasi teha. Sellises äratundmises tekib inimese sisse suur jõud, mis annab talle võimaluse luua oma edaspidist õnneliku (töö)elu.

Kui sina veel otsid oma teekonda, siis ootan sind oma nõustamiskabineti, et tuua sinust välja parimat!

 

Hea puhkus- missugune see on?

Suvi on käes ja tulemas on suur puhkuste aeg. Eesti seaduse järgi peab töötaja puhkama aastas vähemalt 2 nädalat järjest. See seadus võetis vastu mõned aastad tagasi, et ka kõige tragimad töötajad läheksid “pikemalt” puhkama, selleks, et ennetada töötajate läbipõlemist ja rahas puhkuste välja võtmist.

Puhata tuleb osata. Võib minna kohustuslikuks kaheks nädalaks puhkusele, kuid päevast-päeva lugeda oma e-maile. Töö energiast ei saagi niimodi välja.

Mina õppisin puhkama ca viis aastat tagasi, kui jäin lapsehoolduspuhkusele. Sellest kujunes mu elu pikim puhkus ehk kokku 3 aastat. Ütlen selle aja kohta “puhkus”, sest olin siiski töö teemadest täiesti eemal ning tegelesin põhimõtteliselt igapäevaselt unistamise ja tuleviku loomisega. See kogemus õpetas mind tundma ja tunnetama seda maailma, mis on väljaspool kontorielu.

Missugused on hea puhkuse tunnused?

  • Sa korraldad puhkuse eel asjad niimodi, et sa ei pea oma puhkuse ajal tegelema ühegi jooksva töö asjaga. Sa lubad endal ennast täiesti välja lülitada kõikidest jooksvatest töö kohustustest, mis su mailboksis on. Selleks soovitan vähemalt puhkuse ajaks telefonist välja jätta töö e-mail, kalender jms
  • Puhkuse ajal sa keskendud eelkõige kõikidele muudele valdkondadele kui su igapäevane töö. Sina ise, sinu lapsed, mees ja pere, sõbrad, reisimine, kontserdid, hommikuti pikalt magamine, jalutuskäigud, lihtsalt logelemine, raamatu lugemine. Sa teed kõike seda, mida sa igapäevaselt teha ei jõua, aga sa sisimas tahaksid.
  • Su puhkus on tasakaalus aktiivse puhkuse ja lihtsalt olemisega. Kui sa kogu puhkuse tihedalt ära sisustad, siis võid olla puhkuse lõpus väsinud ringi-tiirutamisest ja uutest muljetest. Jäta endale vähemalt suvel seda aega lihtsalt olla ja tunnetada kogu oma muud elu, mis pole töö.
  • Sa oled puhkamise staadiumis, kui sul hakkavad tulema loovad, ägedad ideed, mida kõike saaks ära teha oma eluga, oma tööalaste väljakutsetega (vaatame siin laiemat pilti, mitte jooksvaid ülesandeid). Sa hakkad tunnetama, mida sa tegelikult oma puhkuse ajaga tahaksid ette võtta ja mida teha, kui puhkus on läbi.
  • Puhkuse periood võiks olla produktiivne  ja viljakas su edasise elu jaoks. See võiks olla aeg, kus sa võtad igapäeva virr-varrist aja maha ja hindad, kuidas sulle sobib see, mida sa igapäevaselt teed. Kui see hästi ei sobi, siis mis lahendused võiksid olla? Kuhu suunas sind kisub?
  • Vajadusel viid sa peale puhkust sisse vajalikud korrektuurid kas oma töö elus, ajas endale või perele, oma hobides. Sa teed seda selleks, et oma sisulist elu kvaliteeti parandada.

Selliseid aja mahavõtmisi võiks inimestel olla ikka tihedamini kui 1-2 korda aastas. Olen õpinud sinna puhkuse staadiumisse minemist paari-kolme päevaga. Kindlasti aitab hästi kaasa keskkonna vahetus, reisimine, asjade teistmoodi tegemine.

Soovin sulle südamest viljakat puhkust! Et puhkus annaks sulle vastuseid ja et sa julgeksid neid vastuseid oma puhkuse ajal otsida. Me märkame ennast igapäeva rutiinis liiga vähe. Puhkuse ajal unistage suurelt ja vaadake maailma laia pilguga- mis kõik on võimalik! 🙂

Võid puhkuse aja ka mõtiskleda küsimuse üle “Kes ma olen?”, millest kirjutasin siin.

Prioriteedid- võimalus tänapäeva ühiskonnas ellu jääda

Meie ümber on juba ammu valikuid rohkem kui me suudame hoomata. Kirjandust, filme, teatrit, meelelahutust, kaubanduskeskusi, tooteid, aga ka tegevusi, kohustusi, tööüelsandeid ja unistusi, mida kõike saaks ära teha kui vaid jõuaks.

Tööelulisel maastikul mida aeg edasi, seda rohkem kohtan enda ümber tõsiasja, et tööd on ümberiringi rohkem, kui inimene suudab 40 tunniga nädalas ära teha. See tähendab seda, et inimesed proovivad erinevaid ajajuhtimise ja planeerimise nippe, et ühes tööpäevas veelgi rohkem asju ära teha. Kuhu see viib- selleni, et uusi ülesandeid tuleb veelgi kiiremini lauale ja inimene on ülekoormatud.

Stress ja läbipõlemine on märksõnad, millest ühiskonnast räägitakse järjest rohkem. Jah, tähtis see on, et inimesed ise märkaksid, kui midagi hakkab kiiva kiskuma. Et inimesed märkaksid, et veel rohkem ja kiiremini tegemine ei vii unistuste maanteele, vaid hoopis isikliku upikusse. Ja siis ei ole õnnelik ei töötaja ega tööandja. Tihti ei osata aga muud teha kui kiiremini töötada. Mis võiks olla lahendus?

 

Prioriteetide seadmine kui päästerõngas

Stephen R. Covey oma menukas raamatus “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” kirjutab ühe osana prioriteetidest, mis on seatud inimese sisemise missiooni alusel.

Kuldvõtmeke peitub II kvadrandis (mittepakiline-oluline), mille tegevused on kirja pandud sisemiste (kaugemate) eesmärkide järgi. Teise kvadrandi alla lähevad ka unistused ja pikaajalised plaanid. Kõik, mis tuleb südamest. Tööga seotud tegevustest läheb minul sinna tegevused, mida ma tunnen, et teen sellepärast, et loon nende ülesannetega väärtust. Siin punkti all on ka sinu isiklikud unistused. Ja siia alla läheb kindlasti ka puhkus ja aeg endale, et taastuda ja ennast laadida.

Esimese kvadrandi (pakiline-oluline) ülesannete puhul ütleb Covey, et need on sellised tegevused, mida rohkem neid teed, seda rohkem neid tuleb asemele. Samuti suure tõenäosusega on need kellegi teise prioriteedid, mitte sinu omad. III kvadrandi (pakiline-ebaoluline) tegevused on sellised, mis on pigem lihtsamad ja mida saab kiiresti ära teha- seeepärast inimesed eelistavad just selle kvadrandi tegevusi, kuidi need ei vii kunagi soovitud eesmärkideni. Ja siis on jäänud IV kvadrant (mittepakiline-ebaoluline), mille tegevused võiksime suuresti üldse mitte teha.

Nii, aga kuidas seda teadmist siduda igapäeva eluga?

Nipid igapäevaellu

Tähtis on aru saada, mis on need II kvadrandi kõige suuremad prioriteedid, isegi kui nendega justkui ei ole kiiret. Kui need on paigas, siis soovitab Covey planeerida oma tegevusi selle järgi. Ja planeerida mitte päeva järgi (to-do list, mida kõike vaja ära teha), vaid võttes fookusesse nädala ning pannes kirja, mida soovid saavutada (pidades silmas eelkõige II kvadranti, aga ka I kvadrandi tegevusi) ning vastavalt sellele jaotada iga päeva peale mingid tegevused.

Mina nt olen teinud nädala eesmärgi 8-10 kõige tähtsama eesmärgiga ning sinna sisse kindlasti võtnud selliseid tegevusi, mis ei “põle”, kuid mis on minu II kvadrandis. Seejärel olen jaotanud need eesmärgid 5 tööpäeva peale nii, et igas tööpäevas oleks max 3 suuremat eesmärki ning jääks ka aega I kvadrandi ülesanneteks.

Sellisel viisil oma prioriteete paika pannes tunnen, et kui mul on paigas sisemised prioriteedid, siis on mul palju lihtsam orienteeruda infovoos, mida kõike oleks vaja “kohe” ära teha. Samuti, kui ma tean, mis on mu päeva 3 tähtsamat eesmärki ja neid ära täites ei ole mul õhtul tunnet, et miski jäi tegemata. Eelnevalt see tunne on tihti sisse jäänud, sest nagu eelnevalt mainisin, tänapäeva ühiskonnas ei saa vist paljudel töö kunagi otsa.

Sellist jaotust saab ja peaks kindlasti tegema mitte ainult tööalaselt vaid ka eraelulises plaanis. Kui sa ei võta teadlikult aega perega või kaaslasega, siis on need tegevused kuskil mujal kvadrandis kui II (kus nad ju võiksid olla) ja siis võid tunda ennast tihti halvasti, et mingid asjad eraeluliselt ei suju. Prioritiseerimine päästab meid selles kiires maailmas, kus peab päriselt aru saama, mis on just sinu praeguses elus tähtis ja mis mitte nii väga. Kas sa täidad igapäevaselt kellegi teise unistusi ja prioriteete või tegeled enda unistuste ja eesmärkide täitmisega?

Autentsete prioriteetide seadmise oskus aga algab sellest, kui hästi sa tunned iseennast. Kui hästi oled sa endaga kontaktis. Ilma ennast tundmata ei pruugi sa seada endast lähtuvaid prioriteete, vaid ikka kellegi teise pärast (olles ise pärast õnnetu). Soovitan endalt küsida: Mis on päriselt mu jaoks tähtis? Miks ma teen seda tööd? Mis väärtust ma oma tööga loon ja mis on need tegevused, mis kajastavad seda väärtust? Ja minu unistused? Minu aeg perega ja iseendaga- kas ma võtan selle jaoks aega?

Olles aus iseenda vastu avastad, et maailma toetab sind.

 

Kuidas hoida oma energiataset ja asju päriselt ära teha!

Tänapäeva kasvava majanduse keskkonnas on inimestele tuttav olukord, kus tööd on rohkem kui jõuab ära teha. Inimesed on kohati väsinud ja segaduses, kuidas päriselt oma töölauda reguleerida nii, et tähtsad asjad saaksid tehtud ja endalgi jääks energiat, et õhtul midagi enda või pere jaoks teha.

Olen sügisest samuti töölainel ja kuigi ma armastan nii oma karjäärinõustaja kui värbaja tööd, siis asju, mida võiks ära teha on palju. Olen võtnud endale eesmärgiks õppida ennast reguleerima sellisel viisil, et tähtsamad asjad saaksid väga hästi tehtud ning sära silmis jääks samuti püsima.

Enda energiatasemel reguleerimine on tähtis selleks, et nende tegevustega, mida valid teha, jõuaksid kuhugi. Tänapäeval on palju siblimist ja rööprahklemist ning päeva lõpuks võib olla tunne, et tegelikult ei saanud midagi tehtud. Veel tähtsam on hoida enda tasakaalu, et mitte ennast läbi põletada.

Olen oma tööalases elus kogenud nii liiga rahuliku kulgemist kui ka suurt ületöötamist. Kumbi äärmus ei ole hea. Eriti kui ületöötamine hakkab tervisele. Iga kord ei pruugi õnnestuda hoida soovitud tasakaalu töö ja eraelu vahel, kuid tähtis on õppida märkama, kui see tasakaal hakkab kaduma ning siis midagi ette võtta.

Jagan siinkohal 6 näpunäidet, kuidas hoida enda energiataset ja asju päriselt ära teha:

  1. Unusta rööprahlkemine. Teadlased on juba tõestanud, et mitmele asjale korraga keskendumine ei too soovitud tulemust. Inimene kulutab 10-20 sekundid, et süveneda mingisse konkreetsesse tegevusse. Kui sa rööprahkled, siis sa pead kogu aeg süvenema uuesti, mis kokkuvõtes kulutab rohkem su aeg ülesandeid täites. Ja iga kord kui me võtame ette uue ülesande võu tegevuse kulub meie päevaenergia. Mida mina olen teinud? Olen õppinud oma ülesandeid sättima nii, et võimalikult palju oleks üks-asi-korraga tegutsemist. Teen päeva ja max nädala plaani. Võimalusel planeerin mis aegadel ja millega tegelen ja katsun nii palju kui võimalik päevaplaanist ka kinni hoida. Sissetulevad e-mailid võivad vastamisega ka 30 minutit oodata, kui mul on konkreetne ülesanne käsil.
  2. Väga kiirete perioodide puhul on tähtis oskuslik prioriteetide seadmine. Stephen R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” raamatus on välja toodud, et edukad inimesed keskenduvad tulekahjude kustutamise asemel päriselt tähtsate asjade ära tegemisele. Selleks, et tähtsaid asju päriselt ära teha on vaja kõigepeal teada, kus on sinu prioriteedid. Mis on need tegevused, mis toetavad sinu tänase päeva eesmärki või pikemat eesmärki. Kui mul on tulemas hullupööra kiire päev, siis ma võtan paberi ja pliiatsi ning kirjutan sinna 3-5 kõige tähtsamat tegevust, mida ma pean täna kindlasti ära tegema, et päeva oleks edukas ja viiks mind edasi. Iga tehtud asja ma kriipsutan maha ning päeva lõpus olen ma uhke esiteks selle üle, et kõik tähtsad asjad said tehtud ning teiseks ma ei kaldunud kõrvale ebaolulistesse asjadesse, mis oleks mul võtnud tähelepanu ja poleks mind edasi viinud. Ebaolulisi asju saab ka hiljem teha. Ja kõike ei peagi tegema. See on ka oskus.
  3. Enda energia hoidmine. Jälgi üks päev, kui palju sa raiskad tööl oma energiat emotsioonidele nagu “miks küll selline otsus”, “kuidas ta võis nii teha”, “ettevõte ei tee minu jaoks …”, “juht ei saa minust aru” jms. Need mõtted ja eriti kui nad on valjusti välja öeldud kulutavad sinu energiataset ja sa vabatahtlikult annad endast ära seda energiat, millega saaks ära teha midagi tähtsat, nt mõne prioriteetsema tööülesande. Huvitav avastus oli minu jaoks ka see, et kui sa teed tööd, mida sa tõeliselt armastad, siis sa võid liigselt kulutada oma energiat ka läbi selle, kui sa liigselt elad sisse mingitesse ülesannetesse või tegevustesse. Nõustaja ja värbajana puutun ma väga palju kokku inimestega, kes mind inspireerivad oma lugude, mõttemaailma ja valikutega. See on väga kaasahaarav, aga kui ma hommikust õhtuni olen selles positiivses emotsioonide pöörises, siis see kurnab. Tuleb osata hoida tasakaalu, et jääda enda keskmesse.
  4. Puhkepauside planeerimine. Selleks, et asju päriselt ära teha on ülimalt tähtis osata ka puhata. Kui inimene ei puhka, siis ta töötab üks hetk automaatpiloodi peal süvenemata sisusse, mida ta loob. Kiire perioodi järel peab võtma endale puhkepause. Mina olen proovinud planeerida teadlikult nt kord kuu-kahe jooksul puhkusemomente, kalendrisse kodukontori päevi kuni selleni välja, et kui ikka päriselt töötempo niidab maha, siis tuleb võtta paar päeva, et välja puhata. Usun, et ennast väärtustav inimene suudab ja tahab seista enda tasakaalu eest, et lisaks tööle leiab aega, et keha ja vaimu taastada.
  5. Tööelu vastand. Lisaks tööle on olemas palju muidu tähtsaid valdkondi, mis ootavad tähelepanu. Mina armastan oma tööd väga, aga ma ei oleks terav ja produktiivne, kui ma kogu aeg seda teeksin. Aju tahab vahepeal inspiratsiooni ja muudel sagedustel toimetamist. Lase ajul seda teha.
  6. Austa inimesi ja organisatsiooni enda ümber. Mulle meeldis ühe juhi tähelepanek, et kui inimene läheb kuhugi organisatsiooni tööle, siis võiks ta hinnata organisatsiooni väärtusi vastu enda väärtusi. Kuidas need klapivad hetkel? Ja kui üks hetk töötades ettevõtes, millega sul väärtused enam mingil põhjusel ei klapi, siis tuleb jääda endale ausaks ja sellest organisatsioonist välja astuda. See oleks aus mõlemale poole. Paraku paljud inimesed jäävad vinduma kulutades oma energiat süüdistamise ja rahulolematuse peale. Minu kogemus näitab, et nii nagu pole ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid organisatsioone. Tuleb leida see ühisosa, mis on selles ettevõttes, kus sa töötad, sinu jaoks head ja positiivset? Keskendudes positiivsele on sul oluliselt edukuma stardiplatrvom, et olla produktiivne ja saavutada oma eesmärke.

 

Tööotsijana Eesti tööturul- kogemuslugu

Astuda samm edasi olemasolevast töökohast on paljudele suur väljakutse. Eriti kui see samm on mitte otse uude töökohta, vaid alles otsingufaasi.. Selline samm tuli mul astuda selle aasta kevadel, sest minu aeg ühes värbamisettevõttes hakkas läbi saama.

Esimesed emotsioonid

Inimene on loodud kuuluma, kuuluma perekonda, sõprusringkonda ja ka töökollektiivi. Kui töökollektiiv ära võtta võib jääda tunne, et üks sotsiaalne pool on rahuldamata ja oled justkui teistmoodi kui teised; teised, kes käivad tööl. Sul on aga teadmata ajaks puhkus.

Kuigi otsus lahkuda oli vastastikune, kogesin siiski alguses segaseid emotsioone. Südames teades, et tehtud on kõige õigem otsus, oli raske kohaneda mõttega, et ma ei käi tööl. Mul oli kindel plaan puhata, kohe mitu kuud enne kui uude töökohta lähen. Siiski hakkasin ma kohe kandideerima, sest vajasin välist kinnitust, et mind vajatakse tööturul. Kogesin, kuidas sisemine enesekindlus on üks, kuid vajame ka sotsiaalset tagasisidet, et meie oskused ja kogemused on kellelegi vajalikud.

Rahaline kindlustatus

Kuna mul oli kindel plaan puhata ja ennast taastada, siis seadsin eesmärgiks, et tahan teha seda nii, et ma ei peaks liigselt rahaasjadele mõtlema. Kuna eelmise tööandjaga leppisime kokku koondamises, siis nii tuli mul ette võtta oma 13 tööaasta jooksul sammud Töötukassa poole, et saada määratud hüvitis. See omakorda tõstatas segaseid emotsioone, et kas see on ikka okei magistrikraadiga spetsialistina olla arvel Töötukassas- milline kuvand on ühiskonnas küll sellest asutusest loodud!

Juba esimesel kohtumisel sain aru, et muretsen asjata. Minu ees oli jutul keegi väga sümpaatne juht ja kogu protsessi vältel suhtus Töötukassa minusse lugupidamisega saades aru, et see on lihtsalt üks vaheetapp minu karjääris.

Tööandjate suhtumine ja tase

Poole aasta vältel kandideerisin kokku 15-20 positsioonile, kas personali-, värbamisspetsialisti või personalijuhi ametikohtadele. Värbajana oli seda väga põnev läbi teha. Hindasin ka ise omalt poolt vastaspoole pädevust intervjueeritavana kuni selleni välja, kuidas koheldakse kandidaate. Minu tähelepanekud Eesti tööandjate kohta on järgmised:

  • sisukad ja kandidaati avavad vestlused on olnud kas värbamisettevõtetes või suurorganisatsioonides. Keskmise suurusega ja väiksemates ettevõtetes on tihti vestlused jäänud pinnapealseks ja mina kui värbaja märganud, et ei osata küsida õigeid küsimusi. On olnud olukordi, kus olen tundud, et peaksin justkui ise hakkama vestlust juhtima.
  • kandidaatide hoidmine ja nendesse suhtuminne on Eesti tööandjate poolt suhteliselt kaootiline. On neid ettevõtteid, kuhu kandideerid ja ei saa mitte mingit tagasisidet; on neid, kus tuleb vastust oodata väga kaua, kuid üle poolte oli kindlasti ka neid, kes kontakteerusid kiiresti, et kutsuda vestlusele (siinkohal tunnetasin erinevust, et tööandjad suhtuvad potentsiaalsetesse kandidaatidesse tähelepanelikumalt kui nendesse, keda pigem ei nähta oma töötajate seas- siiski võiks see suhtumine olla austav kõikide kandidaatide suhtes). Kõige raskem kandidaadina oli aru saada, mis on tähtajad, millal tagasisidet antakse.
  • Äraütlemised– mulle meeldis kogeda, kuidas kandideerimise protsessi vältel saan ka ise ära öelda poole pealt, kui tundub, et koht ja töösisu pole ikkagi minu ootustele vastavad. Kaks konkurssi olid ka emotsionaalselt keerulised, kus olin lõppvoorus, oma mõtetes juba töötasin kaasa, mida saaks kõik ära teha ning siis tuli ikka äraütlev vastus. Üks ettevõte tegi seda kiiresti ja telefoni teel, mis oli ülimalt viisakas minu meelest. Teine tööandja tegi seda nädalaid hiljem peale viimast vooru ja e-maili teel. Tean omast kogemusest, et telefoni teel äraütlemine on värbajale raske, kuid ülivajalik, et kandidaat jääks tundma, et teda austatakse.
  • Tööpakkumised– kogu protsessi vältel sain 3 tööpakkumist. Kaks nendest olid suusõnalised ja väga ootamatult tehtud. Intervjuu ja teisel kohtumisel juba teatati, et tahetakse mind tööle palgata. Eeldasin kandidaadina rohkemat võimalust ka ise juurde küsida ning kirjalikku tööpakkumist, mis oleks minu jaoks justkui ametlik. Võib olla oli asi siiski minu mitte valmisolekust nendele töökohtadele asuda. Üks tööpakkumine oli ametlikult vormistatud, sain oma küsimustele vastused ja selle tööpakkumise ma ka võtsin vastu.
  • Erinevad hindamismeetodid– tüüpiline hindamismeetod, mida kasutatakse on intervjuu. Sellest, mis tasemel Eestis intervjueeritakse kirjutasin esimeses punktis. Huvitav kogemus oli intervjuu, kus lisaks minule istus kõrval ka teine kandideerija samale ametikohale. Õnneks olime sellest teadlikud, kuid natukene veider see tundus ikka. Samas hea kogemus endale. Tegin kahe konkursi raames isiksuse- ja vaimse võimekuse teste. Isikusetestidest saan veel aru, kuid kohati tundsin, et teatud tööandjad testivad inimesi üle selleks reaalset vajadust omamata. Kodutöid ei pidanud tegema. Kandidaadina tundsin mõne konkurssi raames, et minu aega ei väärtustata ja pigem kutsutakse igaks juhuks erinevaid voore läbi tegema. Usun, et oma “lemmikud” kujunevad juba suhteliselt protsessi alguses ning ei tohiks “igaks juhuks” kandidaate koormata koduste tööde ja testidega. See on nende jaoks aeg ja energiakulu, ikkagi suur panus. Kodutöid ja testimisi tuleb kasutada täpselt nii palju kui tegelikult on vajalik!
  • Motivatsioonikiri- kas iganenud nõue? Pea iga konkurssi juurde võtsin aja ja kirjutasin põhjaliku motivatsioonikirja. Kui olid neid 10+ kirjutanud, siis hakkasin väsima. Hakkasin väsima sellest, kuidas ma elan igasse ettevõtesse sisse juba enne seda, kui mind vestlusele kutsutakse. Pean oma peas läbi mõtlema, kuidas ma saaksin oma omadustega neile kasulik olla. Intervjuudel aga tihti polnudki juures mu motivatsioonikirja vaid lihtsalt CV. Usun, et motivatsioonikirja on mõistlik kirjutada kandideerijal siis, kui tal on midagi CV-le lisada (nt soovitakse teha valdkonnavahetus, aga otseset töökogemust pole, siis tulebki välja tuua isiksuseomadused ja suurt huvi selle valdkonna vastu). Kandideerisin lõpus ka ilma motivatsioonikirjata ja sain ühest kohast tööpakkumise ning viimase motivatsioonikirja tegin nii ebatraditsioonilise ja see aitas mind ka soovitud tööpakkumiseni.
  • Uudsed lahendused– üks telekommunikatsiooniettevõte kasutas oma värbamisprotsessis kolmele küsimusele vastamist video kaudu (spetsiaalne keskkond) ja peale seda kutsus inimesi vestlusele. Kinnisvaravaldkonnas toimetav ettevõte palus CV asemel saata 1 minutile videoklipp teemal “Millest iganes tahan rääkida”. Need kaks kogemust olid igati positiivsed ja andsid mulle endale juurde mõtteid, kuidas videopilti saaks ka oma värbamisprotsessides kasutada.

Enese hoidmine kandideerimisprotsessi jooksul

Vahet ei ole, kas sa kandideerid samal ajal tööl käies või alles otsid tööd- need tööandjad, kes ei söenda vastata või sa saad lõppvoorus äraütleva vastuse, igaljuhul on see raske. Sa võid teada täpselt, mida sa tahad. Aga sa võid ka alles otsida uusi avastamata maid. Kui sa ennast pakkud ja saad vastuseks “ei, aitäh”, siis läheb vaja suures koguses enesekindlust, et mitte pead norgu lasta. Need, kes on pikemalt tööd otsinud teavad, et mõned päevad/nädalad on sellised, kus sa lihtsalt ei jaksa enam kandideerida- see tundub emotsionaalselt nii keeruline. Kohanda CV-d, kirjuta isikupäraseid motivatsioonikirju, käi töövestlustel, looda ja oota, et sa sobid, vahepeal pettud juba ise poole protsessi jooksul ja siis alusta uue tööpakkumisega algusest peale.

Minu soovitus tööotsijatele- on jääda enesele kindlaks ja teada, mida sa täpselt tahad. Mööndusi teha pigem vähem ja mitte tormata esimese tööpakkumise peale hirmus, et äkki sind mujal ei taheta. Selleks läheb vaja usku. Usku endasse ja sellesse, et sinu jaoks õige töökoht on olemas. Samal ajal soovitan tegeleda enda tasakaalustamisega- olgu see trenn, aeg looduses, kvaliteetaeg perega. Ka plaan B on hea. Mul oli see juba olemas, kui ma poleks leidnud teatud ajaks mulle igati sobiva värbamistöö.

Tööandjatele soovitan veel rohkem pingutada, et kohelda kõiki kandidaate võrdselt. Eriti kui on näha, et inimesed on näinud vaeva motivatsioonikirjadega ja on panustanud oma aega kodutöödele/intervjuudele/testidele. Kui tööandja on südamest tänulik selle aja eest, aga siiski ei värba seda inimest, jääb inimesel alles tema usk endasse. Ja kui vähegi võimalik on väga hea, kui saab välja tuua tegelik põhjus, miks siiski ei otsustatud selle kandidaadi kasuks.

Südikuse jõud- kuidas südikust endas arendada?

Kirjutasin mõni aeg tagasi raamatusoovitusest Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”. Kuna raamat väga inspireeris mind, siis teen selle artikliga väikese kokkuvõte loetust.

Paljud inimesed soovivad oma elus leida enda tee ja ka jõuda sellel teel võimalikult kaugele. Üldiselt alustatakse ande otsimisest ja selle välja selgitamisest. Ka minu juurde nõustamistele jõuavad inimesed küsimusega- mis on minu anne? Teistel justkui on, aga minu (veel) ei ole.

Anne

Mis on anne? Kas see on midagi, mis on meisse programmeeritud sünnist saatik ja mis üks hetk avaldub meie elus? Kas on see hoopis midagi, mida pean ise kombineerima oma tuguvustest? Või on see hoopis midagi muud, midagi salapärast?

Annet hakatakse otsima juba lapsepõlves. Laps suunatakse erinevatesse trennidesse ja vaadatakse, mis talle sobib ja meeldib. Sealt edasi, kui läheb hästi, siis tegeleb laps mõne alaga mõnda aega. Siiski on täiskasvanuks saamisel ikka see küsimus, mis on see anne, mida saan rakendada täiskasvanud eas ja eriti hästi oleks, kui saaks rakendada seda ka oma töös.

Siiski alustatakse valest otsast. Paljud teaduslikud uuringud on tõestanud, et mitte anne ei vii edasi, vaid südikas pürgimine oma eesmärgi poole. Läbi südika pürgimise võib avastada ka oma peitu pugenud ande. Aga kuidas?

Südikuse arendamise 4 etappi

  1. Huvi äratamise etapp julgustab inimesi proovima erinevaid tegevusi, et aru saada, mis meeldib ja sobib. Siia alla lähevad kindlasti ka uute töödega katsetamine, kui on tunne, et vana töökoht enam ei sümpatiseeri, aga veel ei tea, mida edasi teha. Olles pidevalt paigal ühes punktis ja otsides selles punktis enda annet või ideaalset töökohta, ei jõuta väga kaugele. Hakates lihtsalt edasi astuma teadmata, mis suund see on, hakkab elu näitama, mis sobib ja mis mitte. Inimene õpib siis enda kohta ja iseennast tundma- läbi selle ka joonistub välja valdkond, millega ta võiks pikemalt hakata tegelema.
  2. Harjutamise etapp on see, mis mind praegusel eluhetkel kõige enam köidab. Nimelt kui inimene on enda jaoks välja valinud ühe valdkonna, mis võiks talle sobida ja kus ta võiks pikemalt toimetada, siis ta hakkab kindlameelselt ennast arendama selles valdkonnas (rõhutan sõna “võiks”, sest inimene ei pruugi ikka veel tunda, et 100% on see see ala, mis kõikidest võimalustest talle sobib”). Selle kohta on raamatus palju näited, kuidas teatud ala tippsportlased on selle alani jõunud. Paljudel polnud esimesest hetkest “seda” kõige õigemat tunnet, see tuli nö töö käigus.
  3. Eesmärgi etapp on see koht, kus peale sukeldumist teatud valdkonda tekib inimesel kõrgem eesmärk, miks ta selles valdkonnas tegutseb ja oma panuse sinna annab. Osadel juhtudel tekib see eesmärk enne “harjutamise etappi”. Siinkohal me räägime eesmärgist, mis on suurem kui inimene ise. Intervjuudes tipptegijatega on välja tulnud, et eranditult kõik teevad oma suunda millegi/kellegi nimel, mitte iseenda pärast. Selline eesmärgi sõnastus ja tunnetamine annab jõudu ning motivatsiooni rühkida sinnapoole ka siis, kui tulevad rasked ajad.
  4. ja need rasked ajad tulevad. Lootuse etapis õpib inimene püsti tõustma ka peale mitmeid kukkumisi ja ebaõnnestumisi. Tähtis ongi see kaugem ja tähtsaim eesmärk, millepärast ikka ja jälle tuletatab inimene endale meelde, miks ta selle tee endale valis ja miks ta seda teed peab ka edasi käima. Inimesed, kes loobuvad pigem kergekäeliselt ei pruugigi kunagi üheski valitud suunas kaugele jõuda. Sest rasketel hetkedel on ikka kergem võtta ette uus huvi või valdkond, milles hakata tegutsema. Aga sellisel juhul kõik need tegevused jäävad pinnapealseks. Just peale kukkumist ja uuesti tõusmist tekib sügavus ja mida sügavamale oma valdkonnas minna, seda rohkem õpib, et veel on palju seda, mida avastada.

Kuidas saan mina oma südikust arendada?

  • Hakka vaikselt muutma oma mõttemaailma, et kõigepealt tuleb kohale ilmuda (näidata üles huvi millegi vastu) ning siis tuleb anne, mitte vastupidi.
  • Sa võid olla mitmes asjas hea ja/või sind huvitavad mitmed valdkonnad. Üks hetk sa pead otsustama, millele sa hakkad oma aega pühendama.
  • Järjepidevus, kui suund on valitud. Tähtis, et oleks soov saada valitud valdkonnas paremaks, kui olid eile. See tähendab igapäevast eesmärgistatud harjutamist. Lihtsalt jooksmas käia parema enesetunde jaoks on mõnus küll, kuid kui soovid jooksmisel areneda, siis pead seadma endale eesmärke, nt joosta kuu aja pärast parema ajaga kui täna, pikema vahemaa vms See on okei, kui mõndasid tegevusi teeme lihtsalt parema enesetunde nimel, kuid sinu valitud suuna tegevus peab olema eesmärgistatud.
  • Vali teadlikult ülesanded, millega sa veel nii hästi toime ei tule. Inimloomus ühelt poolt tahab olla mugavustsoonis. Tipptegijad valivad teadlikult ülesandeid, mis aitavad neil arendada nende nõrku külgi. Samuti analüüsivad nad alati, kui midagi on valesti läinud. Nad õpivad vigadest ja ebaõnnestumistest.
  • Loo omale rutiin ja rituaalid. Nt teatud kellaaegadel teed kindlaid asju (mis aitavad sul ennast valitud valdkonnas arendada). See lihtsustab pihta hakkamist, sest rutiinis ei pea aju enam mõtlema ümberlülitumisele, vaid ta teab, mis hakkab tulema.
  • Muuda oma mõttemuster, et ebaõnnestumine on halb ja sea endale eesmärgiks arendada oma nõrku külgi (mida valitud valdkonnas on vaja). Imikud ja väikelapsed veedavad suure osa ajast, tehes asju, mida nad teha ei suuda- ikka uuesti ja uuesti-, ja samas ei näi nad seejuures tundvat ei piinlikkust ega ärevust. Vigadest õppimine on asi, mille vastu imikutel ja väikelastel ei ole mitte kui midagi. Suuremaks saades me õpime ära, et eksimine on halb. Tegelikult eksimus on võimalus õppida, kuidas asja õigesti ja paremini teha. 
  • Leia ülesse oma kõrgem eesmärk, miks sa seda teed, mida teed. Selle raamatu valmimise käigus intervjueeritud edukatel inimestel oli kõigil mingi kõrgem eesmärk, kelle või mille pärast nad pingutavad oma valdkonnas. 
  • Õpi minema sügavuti rasketest olukoradest läbi. Raskes olukorras vaata, mida on mul veel siit õppida? Ükski töö ega huviala pole nii pinnapealne, kui meile võib alguses paista- et õpin selle ära ja olengi tipptegija. Erinevad uuringud on tõestanud, et kulub ca 10 aastat aega, et mingis valdkonnas tipptegijaks saada ja sealt edasi saab valdkonda järjest sügavamalt uurida. Igal asjal on lõpmata palju tahke- seepärast ongi elu nii põnev ja igal valitud alal võib saada kogu aeg aina paremaks.

Miks üldse peaks südikust arendama? Kui sa tahad saada mingis valdkonnas väga heaks tegijaks, olgu see töövaldkond või hobi, peab pingutama. See pingutus ei pruugi alati olla raske. Pigem on asi meelestatuses. Ja õnneks räägitakse sellel teekonnal ka voo seisundist, sellisest tegemisest, kus kaob aeg ja ruum ning sa lihtsalt naudinguga sukeldus sellesse, mida teed. Usun, et parim ja efektiivseim viis on leida tasakaal pingutuse ja puhkuse/voo seisundi vahel. Raamat räägib ka sellest, kuidas hoida seda tasakaalu.

Kes aga tahavad kirjandust oma ande või õige suuna leidmiseks, nendele soovitan lugeda raamatut “Ikigai”. Ja ka see raamat näitab, et oma andeni saab jõuda läbi erinevate tegevuste- nendest tegevustest raamat räägibki.

Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”- https://www.apollo.ee/sudikus-kirglikkuse-ja-visaduse-joud.html

Hector Garcia & Francesc Miralles “Leia oma ikigai”- https://www.apollo.ee/leia-oma-ikigai.html

 

 

Kõik algab küsimusest: “Kes ma olen?”

Kolm aastat tagasi karjäärinõustaja väljaõppes tutvustati kolme küsimust, mille abil saab inimene ennast tööelulistes küsimustes aidata- Kes ma olen? Kuhu ma lähen? Kuidas ma sinna saan?

Kolm aastat hiljem saan ma aru, et esimeses küsimuses peitub kogu vägi.

Enda isiku definitsioon

Sellele küsimusele saab vastata mitmeti. Vastata saab nimega, elukutsega, rolliga (ema, abikaasa vms). Saab välja tuua enda isiku tugevusi ja nõrkusi, midagi, mida osatakse teha. Klassikaline karjäärinõustamine aitabki vastata sellele küsimusele läbi inimese isiku kirjelduse, tugevuste ja nõrkuste kaardistamisega (põhirõhk on tugevustel). Aga midagi on veel. Midagi komplektset, mis võttab kokku nii isiksuse, kes paistab teistele, sisemised salasoovid ja omadused ning midagi veel sinna juurde, mis on hoomamatu ja mida ei saa sõnadega kirjeldada.

Kui ma peaks ennast kirjeldama..

.. siis päris mina kirjeldamiseks ma ei oskaks sõnu ritta seada nii, et see päriselt mind peegeldaks. Päris mina on midagi, mida ma tunnetan enda sees. See on kontakt endaga. Sellel minal on nii palju erinevaid tahke, mis kõik väljenduvad erinevates olukordades omamoodi. Seepärast ei saa ma ennast kirjeldades lihtsalt öelda, et olen hea suhtleja, sest teisel hetkel pole minus jutusoont ja ma võin paista eraklikuna- näiteks. Mida rohkem ma elus kogen erinevaid olukordi, seda rohkem saan ma aru iseendast, kuidas ja miks minus avalduvad teatud küljed.

Proovi ka sina enda tundmaõppimiseks:

  1. Pöörata pilk iseenda sisse- mida ma tunnen? miks ma nii tunnen? kuidas see olukord mind mõjutab?
  2. Võtta vastutuse selle elu eest, mis su ümber praegu on- miks ma olen selles olukorras? miks see mulle vajalik on? mida ma saan siit õppida?
  3. Saada aru, et sa oled midagi enamat kui isikuomaduste ja tugevuste/nõrkuste loetelu.
  4. Proovi tunnetada enda individuaalsust- sinu hing, läbikogetu, avaldunud küljed, veel avaldumata küljed. Ja pane need tervikuks. Tunneta, mis tunne on olla isikupärane sina?
  5. Kuhu see isikupärane sina tahaks suuna võtta?

Elu liigub kogu aeg edasi

Selleks, et inimene saaks hakata oma elu suunama just sinnapoole nagu ta tahaks on vaja aru saada, mida inimene ise tahab. Elu liigub meist sõltumatult iga päev edasi. Kui me ei suuna oma isiklikku elu enda unistustega ja soovidega, siis ta lihtsalt läheb kuhugi. Pärast üllatust nii palju, kuidas ma nüüd sellises olukorras olen- aga sa ju ise ei öelnud elule, kuhupoole minna tahad!

Raske on midagi tahta, kui ei tea, kes sa oled. Sellest peabki alustama. Ja minu meelest on see väga põnev teekond! Ole kannatlik, see võtab aega. Kõik infokillukesed jooksevad üks hetk su südames paika. Enne seda aga vaatle ennast ja saa aru, et sa ise lood endale ümbritsevat elu. Ümbritsev peegeldab sulle sind ennast. Õpi sellest.

Sa oled palju rohkemat kui sinu tugevused ja nõrkused ning isiksuseomadused, mis sinuga kaasas käivad!