Läbipõlemine kui tänapäeva kaasaskäiv sündroom?

Läbipõlemine on miskit, mis viitab tugevale tasakaalutusele inimese kehas, hinges ja ümbritsevas. Läbi saab põleda töös, lapsevanemluses, igapäevaelu ülesannetes. Läbipõlemine tekib pikaajalise maandamata stressi tagajärjel ning lisaks täiskasvanutele kogevad seda järjest rohkem ka lapsed. Miks see aga nii on meie ühiskonnas? Kas oskame iseennast hoida ja näidata eeskuju ka lastele, kuidas elada tasakaalustatud elu?

Läbipõlemise kergem vorm on stressi kogemine- nt tööstress, vanemluse stress, igapäevaelu stress. Pikaajalise stressi kogedes meie immuunsus nõrgeneb, eluenergia väheneb ja hakkab kaduma vaikselt ka elurõõm. Hea uudis on see, et pikaajalisest stressist, nt tööstressist on kergem ja kiirem viis väljatulemiseks, kui kogedes totaalset läbipõlemist. Aga alustame algusest.

Läbipõlemise juured on minevikus 

Kui väike laps kasvab, siis võtab ta švammina kõik endasse, mida ta ümbritsevas maailmas kogeb. Lapse enesehinnang kujuneb vastavalt keskkonnale, kus ta üles kasvab ja mida talle keskkond õpetab. Paljud inimesed on lapsepõlves kogenud, et nad on väärtuslikud ja märgatud siis, kui saavutavad häid tulemusi koolis, võistlustel, hobides. Sellises keskkonnas kasvav laps hakkab enda armastusväärsust identifitseerima läbi head tulemuste. Seda soosib ka ühiskond, sest sellised “tublid” inimesed on ühiskonnale kasulikud.

Suureks kasvades need lapsed kalduvad tihti perfektsionismile ja kõrgele saavutusvajadusele- muster on sama, mis lapsepõlves ehk “kui ma teen selle tulemuse hästi ära, siis olen väärt tunnustust ja tähelepanu”. Mure seisneb aga selles, et soovitud tähelepanu vajadus ei kao ühegi saavutatud tulemusega ja nii pingutab inimene järjest enam ja enam, kuid soovitud lõpliku rahuldustunnet ja armastust justkui ei tulegi.

Teine suurem keskkonna mõju lastele on nende endi vanemad- kuidas nemad töötasid ja töösse suhtusid. Kui töötati palju ja see oli norm ning elu ei osatud nautida, siis salvestub see samuti lapsesse. Missugune on õige mees ja naine ühiskonnas, perekonnas? Mida laps näeb? Paljudel läbipõlemist kogevatel inimestel on suure töökoorma all olnud ka vähemalt üks vanematest. Tihti on ka nii, et kui lapsel on olnud puudulik suhe isaga, siis täiskasvanuna kompenseeritaks seda läbi töö ja tulemuste saavutamise. Alatealdikult soovitakse isale näidata, et “ma olen nüüd armastust väärt”.

Vanemate mustreid korratakse täiskasvanuna automaatselt. Muuta saab neid hakata nendest teadlikuks saades.

 

Kolme tüüpi läbipõlemist

  1. Teen valet tööd, aga ei julge teha muutust– esimene läbipõlemise ja tööstressi kogemise grupp inimesi teeb sellist tööd, mis ei pruugi sobida tema isiksuste omadustega, ei meeldi ja lihtsalt “satus kätte, sest raha on vaja”. Sellist mõtestamata tööd tehes on inimesel suurem tõenäosus kogeda tööstressi ja üks hetk ka läbipõlemist. Eriti suur oht on siis, kui inimene peab täitma tööülesandeid, mis talle absuluutselt ei sobi- nt introvertne inimene peab tegema müügikõnesid, detailidele keskendunud inimene kirjutama lahti visioone või juhtimisele mitte orienteeritud töötaja edutatakse juhi ametisse, sest ta oli hea spetsialist.
  2. Teen tööd suure kirega, aga ei oska ennast “pidurdada”– siia alla kuuluvad inimesed, kes tõesti armastavad oma tööd, kuid mingi sisemine surve paneb neid kogu aeg tegutsema. Nad ei oska puhata ja lõõgastuda, sest tunnevad, et on siis väärtusetud või saaksid nad selle ajaga midagi ära teha. Siin grupis on tihti ettevõtjad, kelle uskumus on, et nad peavadki 24/7 töötama, sest tegu on enda ettevõttega ning ka elustiili ettevõtjad, kes peavad õppima seadma iseendale töö ja puhkepause. Perfektsionistid ja kõrge saavutusvajadusega inimesed kuuluvad samuti siia gruppi.
  3. Loovad inimesed, kellel pole ette nähtud 9-17ni töötamine– siia gruppi kuuluvad inimesed, kes on oma olemuselt voolavad, loovad, tundlikud ning nende jaoks on 40h töönädalat kindlatel kellaaegadel absoluutselt mitte sobiv töötamise viis. Meie ühiskond ona paljustki üles ehitatud just sellistel tüüpilistel töösuhetel, kuid kõikidele inimestele ei pruugi see sobida. Kui siis selline inimene proovib ennast ühiskonna normidesse mahutada, siis ta teeb ennast katki ja varem või hiljem põleb läbi.

Kuhu gruppi kuulud sina? Vastavalt sellele saad sa hakata tegema oma elus muudatusi.

Märgid läbipõlemisest: tervisehäired või liiga tihti haigestumised nt viirushaigustesse, liigsed emotsioonide kõikumised, pidev väsimus, tunne, et “kõike on liiga palju”, probleemid peresuhetes/suhetes lastega ning kui need tunded ja tundmused kestavad mõnda aega.

  1. GRUPI SOOVITUSED – vaata üle, kas tööülesanded sobivad sinu isiksuse omadustega, meeldivad sulle või mõni tööülesanne tekitab tugevat igapäeva stressi. Ole aus seda väljendama oma tööandjale. Kui töö või kollektiiv üldse ei sobi, siis ole julge ning võta vastutust oma tööõnne eest ning asu otsima tööd, mis sulle päriselt sobib.
  2. GRUPI SOOVITUSED- hakka ennast analüüsima, mida koged, kui sa tööd ei tee? Õpi seadma endale piire ning tegema prioriteetide liste. Tõsta ennast prioriteetide listis kõige kõrgemale. Sinu heaolu on kõige olulisem. Keha on hea näidik, mille järgi aru saada, kui teed midagi liiga palju. Kui sulle maitseb šokolaad, kuid sa sööd seda liiga palju, siis hakkabki paha. Armastatud tööga on samamoodi. Õpi tegema puhkepause ja vahepeal lülita ennast tööst välja. Õpi ka aru saama, mis on sinu sisemised trigerid, MIKS sa soovid seda tööd teha?
  3. GRUPI SOOVITUSED- kui sa oled tajunud, et sa ei sobitu tavatööle ning see väsitab sind, siis esimene asi on tunnista seda endale. Sul ei ole midagi viga ega sinuga ei ole midagi valesti. Sa lihtsalt oled teistmoodi ja see on okei. Hakka otsima viise, kuidas vähemaga saavutada rohkem ehk teha vähem töötunde, kuid sarnsast tulemust. Samuti sobib sellele grupile freelanceri töö, läbi oma ettevõte töötamine ja projektipõhised tööd.

 

Läbipõlemise ennetamine ja enesehoid:

  • realistlike ootuste seadmine iseendale
  • enda vajaduste esikohale tõstmine
  • julgus küsida, seda mida vajad ja öelda “ei” (nii tööandja juures kui perekonnas, sõpradega jne)
  • julgus küsida abi- kõike ei pea suutma ega oskama teha üksi
  • prioriteetide seadmine- neid tuleb seada ka siis, kui armastad kõiki oma tegevusi, kuid lihtsalt ei jõua neid ära teha. Pane kirja kõik kohustused ja ülesanded, mis sul praeguses elus on; pane need tegevused kirja tähtsuse järjekorras ja siis ole enda vastu aus ja tunnista mitmega nendest sa päriselt jõuad igapäevaselt tegeleda nii, et sa ei koorma ennast liigselt. Tõmba joon sinna vahele, mis tegevusi sa lihtsalt ei jõua praegu teha ning lükka need tuleviku. Ole enda vastu leebe!
  • vajadusel tuleb ka lahkuda sobimatust töökohast (sa ei ole siis läbikukkuja!)
  • metoodikad: kohalolu praktikad (mindfullness nt), regulaarne füüsiline liikumine (teeb imesid!), julgus vaadata sügavale enda sisse põhjustele, miks sa ennast läbi põletad- seal taga on alati mingi põhjus, mida sa selle läbipõlemisega alateadlikult kompenseerid.

Läbipõlemisest ja tööstressist väljumiseks oled kõige tähtsam sina ise. Ära võrdle ennast kaastöötajatega (kuidas nemad jaksavad), ühiskonnaga või oma lähedastega. Sina oled sina ja kui sul juba on läbipõlemise ja tööstressi märgid, siis see on kutse vaadata sügavamale iseenda sisse- õppida uutmoodi elama oma igapäevaelu. Tööd saab teha ka rõõmu ja naudinguga ning nii, et see ei võta suure tüki igapäevaelus ära. Rõõmuga tehtud töö on väärtuslik sulle, ühiskonnale ja järgmistele põlvkondadele, sest nad õpivad, kuidas kogeda elu tasakaalukalt.

Järgmisel nädalal alustab tööstressi ja läbipõlemise holistline grupp. Lisainfot leiad: https://www.sammedasi.ee/toostress-ja-labipolemine-talve-holistiline-grupp-2/

Mida ma olen õppinud läbipõlemisest ja tööstressist?

Meie kiiresti toimivas ühiskonnas on “läbipõlemine” ja “tööstress” väga levinud sõnad. Ka mina olen neid mõlemaid kogenud. Tol korral ma otsisin infot ja leidsin peamiselt viiteid tervislikule unele, toitumisele, füüsilisele trennile ja võib olla ka piiride seadmisele. Kuid kõiki neid asju rakendades olin ma ikka tööstressis, sest töökoormus oli suur, tahtsin kõigega edukalt hakkama saada, sest armastasin oma tööd ning kolleegid näitasid ka justkui eeskuju, et sellises tempos töötamine on normaalne ja võimalik. Tundsin pidevalt, et kas minul on siis midagi viga?

Vahepeal tuli koroona aeg ja minul teine laps. See aitas kiirrongilt maha tulla ja tagant järgi vaadata, mis siis ikkagi juhtus ja mida peaksin tegema, et mitte enam samasse kohta iseenda sees sattuda?

PÕHJUSED MINEVIKUS

Inimesed, kes kogevad korduvalt tööstressi ja võib olla ka läbipõlemist on teatud tüpaažiga- neil on kõrgenenud vajadus sooritada oma tööd väga hästi, meeldida teistele ning tunda oma väärtust läbi tehtud töö. Siin on mitmeid variatsioone, mis on ühel või teisel inimesel põhipõhjuseks ja mis täpselt stressi põhjustab. Kuid nimetaja on ühine- kinnitust, et ma olen piisav otsitakse väljaspoolt.

Nii on ka nendel inimestel kõrgenenud vajadus kuuluda organisatsiooni, töökollektiivi, ühingutesse. Tööd tehakse palju ja loodetakse üks hetk saada ka oodatud tasu- mitte rahalist, vaid emotsionaalset tasu ehk tunde, et ma olen piisav.

Kõik need omadused on välja kujunenud lapsepõlves. Igaühe sisse peab vaatama individuaalselt. Kuid ühiskond, milles mina kasvasin toetus väga palju sooritusele ning veel parem, kui see sooritus oli perfektne. Ma olin oma isa poolt märgatud ja tunnustatud eriti siis, kui tunnistused olid üdini eeskujulikud. Ta oli uhke minu üle. Kuidas ma saingi tema ootust lõhkuda? Ma küll proovisin seda teha teismelisena, kuid kiiresti sain aru, et pean siiski väga hästi õppima. Muster läks sujuvalt üle täiskasvanud ellu, aitas mul teha väga noorelt karjääri, olla edukas ja majanduslikult iseseisev. Imeline, kas pole! Kuid, juba 25 aastasena istusin ma perearsti kabinetis, kes ütles, et ma kogen ärevushäireid, mitte südame haigust. Ma töötasin pangas suurettevõtetega, tegin tööd kella 20ni, käisin täiskoormusega magistris, vedasin oma tantsukooli ja tegin professionaalsel tasemel tantsutrenni + nädalavahetustel esinemised. Kõike liiga palju ja liiga intentsiivselt. Kuigi armastasin kõike, mida tegin, siis pidin tõmbama joone tegevuste vahel, millega jätkan ja mis lähevad ootele. Nii läks ootele minu magister, nädalavahetuse esinemised ja tantsukool. Samuti lahkusin töökohast ning valisin rahuliku tempoga töökoha (mis osutus küll liiga rahulikuks, kuid andis mulle võimaluse nö välja puhata).

Tagant järgi vaadates seda olukorda saan ilmselgelt aru, et ma polnud iseendaga üldse kontaktis. Kogu mu tähelepanu oli väljapoole, otsides justkui sealt “midagi”.

 

TEADLIKKUS HAKKAS TÕUSMA

Aastad läksid mööda ja mu teadlikkus ja kontakt iseendaga kasvas tublisti. Arvasin, et olen iseenda sees väga heas kohas ja teadlik. Tegin karjääripöörde, kus liikusin ammu unistatud värbaja ametikohale. Tunne oli super, et teen just seda tööd, mida ihkan, kuid mõne aasta möödudes komistasin  ma ka seda tööd tehes veel suuremasse läbipõlemise auku. Ka see kord algasid mu probleemid läbi füüsilise keha. Oli veidraid tundmused ja aistinguid, peavalusid, kippusin töö juures pingelistes olukordades nutma, jäin tihti haigeks, nädalavahetustel kogesin täieliku jõuetust, ärevust jne. Tahtsin lahkuda, kuid ei suutnud. Miskit pani mind paigale, et saaksin tõestada teistele ja iseendale, et ma saan ju hakkama. Mu teadlikkus oli justkui käega pühitud ja ma ei saanud aru, miks ma seda endale teen. Ma üritasin kogu väest realiseerida enda unistusi läbi teiste- mida nemad arvavad ja kas hindavad piisavalt heaks?

Aga tuli koroona aeg ja ma jäin lapseootele. Ja see muutis minu elu- võib öelda.

Hakkasin seadma piire (kodukontoris oli see justkui lihtsam) ja välja ütlema asju, mis mulle ei sobi. Hakkasin taas tähele panema oma vajadusi ja neid ka realiseerima. Tegutsesin igapäevaselt omas rütmis ja nii nagu mulle sobib. Sain tagasi oma enesekindluse. Peale teise lapse sündi sukeldusin veelgi sügavamale. Ja jõudsin sügava igatsuseni isa järgi. Alateadlik meel tahtis kogu aeg olla edukas ja iseseisev, sest isa oli nii õpetanud. Mu mõlemad vanemad töötasid väga palju. Kuigi keegi nendest ei sundinud mind täiskasvanuna niimodi töötama, siis tegin ma seda siiski. Mu päris olemus on miskit muud- voolav, reeglitest vaba ja sügavalt loov teiste inimeste heaks; ja siiski olin ma truu oma päritolu perele ning mul oli raske nende varjatud ootustest lahti rebida.

ISA- MU EESKUJU FIGUUR

Nii hakkasin ma märkama ka klientide peal palju lugusid ja näiteid, kus ühel või teisel viisil oli nende tööstress ja sisemine rahulolematus seotud oma vanematega. Nt isata pojad on eriti edule orienteeritud. Isa tütred võivad olla finantsiliselt edukad ja iseseisvad, aga suhetes jääb puudu naiselikku voolavust ja usaldust mehe poole.

Kui sa oled poeg, kelle isa töötas väga palju või teda ei olnud sinu elus- sa võid tunda suurt tungi saavutada elus midagi suurt ja tähtsat. Suur loomine ei ole halb, kuid alusta iseendast. Hakka tunnustama iseennast, sellisena nagu sa oled. Muuda oma triger, millepärast sa tahad edukaks saada. Muuda triger sellepärast, et kui sa saadki edukaks, et su sees ei valitseks siis ikka tühjus. Sest see juhtub, kui alateadlik meel tahab läbi tulemuste saada armastust, kuid ta ei saa. Suuna see energia millegi loomiseks iseenda pärast. Küsi, mis on sinu MIKS?

Kui sa oled tütar, kelle isa oli edukas või kellel puudus isa- hakka märkama, mis energia pealt sa tegutsed. Kas see on naiselik, loov ja voolav või mehelik, otsene ja kiire. Sa oled naine ning sa vajad ka voolavust ja hoidmist. Mis uskumusi sa endaga kaasas kannad? Kas sa proovid olla täiuslik tüdruk? Kas sa lubad endal eksida? Kas sa usaldad mehi? Oma meest? Kas sa päriselt suudad lõdvestuda usaldusse elu ja oma partneri ees?

Isa on nii poegadele kui tütardele esimene kontakt välismaailmaga. Kui ema õpetab lähedust, tundeid ja ühendust, siis isa roll on näidata lastele välismaailmas hakkamasaamist. Kas läbi oma eeskuju või läbi ootuste lapsele. Minu isa õpetas mind väga sitkeks ja ma olen talle väga tänulik selle eest! Ma lihtsalt unustasin võtta osa tema õpetustest kaasa ja osa selja taha jätta. Ja nii peaksime me kõik tegema- osa õpetustest ja uskumustest endasse integreerima ja neid kasutama ning teise osa, mis meid enam ei teeni selja taha jätma.

ARMASTUS ISEENDA VASTU

Kogu see teekond mul ja ka sul saab alguse enda armastamisest ja enda avastamisest. Sellele teekonnale saab minna üksi ja sellele teekonnale saab minna koos. Oled oodatud tulema sellele teekonnale koos Tööstressi ja Läbipõlemise grupiga, mis alustab 9.02.2023.

 

 

 

 

 

Emotsionaalne ülekoormatus lastel ja täiskasvanutel

Emotsionaalne ülekoormatus tekib nii lastel kui täiskasvanutel siis, kui valu või muu tunne on nii suur, et inimene ei suuda seda ära taluda. Meil on intelligente aju ja keha. Sellistel hetkedel säästab meie keha selle tekkinud valu eest ning “peidab” valu ära. Keha ja intellekt teeb seda eriti lapsena, kuna lapsel puuduvad toimetuleku viisid, kuidas ühe või teise tundega enda sees toime tulla. Täiskasvanutena võib see juhtuda suurema trauma või šoki puhul.

Ülekoormuse tunded on: VALU (ka hingeline), HIRM, VIHA, HÄBI, SÜÜ.

Veel kord- lastel pole ülekoormuse vastu eneseregulatsiooni ja neil toimub see väga lihtsalt. Laps ei pea olema väga traumeerivas sündmuses, et tekiks emotsionaalne ülekoormus. Nt unekooli tegemise puhul, kus laps jäetakse üksinda nutma tekib lapsel kindlasti emotsionaalne ülekoormus ning selle tulemusena vaigistab ta intelligentne närvisüsteem kogetavad tunded (üksindus, hirm) ning laps jääb tasa ning lõpuks ka magama. Laps võib saada ülekoormuse ka vanemate tülitsemisest, suuremast ehmatusest, kui vanemad ei pane ta tundeid tähele ja üritavad iga hinna eest need nö alla suruda/heastada jms.

Ülekoormus siinkohal tähendabki, et keha lukustab tugevad tunded enda sisse ning inimesel puudub teadlik ligipääs nendele tunnetele.

Allarutud tunded

Allasurutud tunded tekitavad füüsilisi tundmuseid. Tihti paljud justkui seletamatud haigused on emotsionaalse ülekoormuse väljendus, sest keha salvestab tundeid ning kui neid ei lasta välja ja ei toimu tunde kehasse integreerimist, siis jääb keha haigeks.

Samuti ei lase allasurutud tunded meil kogeda vastastundeid, nt:

Kui sul ei ole kontakti oma  VALU ja KURBUSega, ei saa sa kogeda RÕÕMU ja ARMASTUST.

Kui sul ei ole kontakti oma VIHKAMISE ja VIHAga, ei saa sa kogeda oma JÕUDU ja VÕIMU.

“Mida rohkem sa ennast emotsionaalselt avad, seda rohkem on sul ligipääsu oma sügavale potentsiaalile,” ütles minu õpetaja Tiiu Bolzmann.

Aga mida ma olen alla surunud?

Kuidas saada aru, mida ma olen enda sees siis alla surunud?

Vaata oma tänapäevaseid suhteid ja seda mis sind häirib nende juures ja/või kordub. Seal on su vastus, mida sa oled iseenda eest kaua peitnud. Teised inimesed on vaid meie peeglid ja tihti projekteerime teistele (ja eriti lähedastele) iseenda allasurutud tundeid. See tähendab, et kui teine käivitab minus mingi ebameeldiva tunde, siis tahame teisest inimesest eemale või teda muuta, et me ei kogeks seda valu. Aga see on oma valu/süütunde/häbi/kurbuse eest põgenemine ja see ülesse tulnud tunne ongi alla surutud- ta tahab tulla nähtavale.

Sa võid ka enda käest küsida, kas see on UUS tunne või olen ma seda varem kogenud? Kui sa oled seda varem kogenud, siis kui vana sa olid? Mis siis toimus? Nii hakkad sa vaikselt rajame endale teed allasurutud tunnete juurde, mis lukustusid emotsionaalsest ülekoormusest minevikus.

Emotsionaalsest ülekoormusest tekkinud tundeid on vaja lasta ülesse aeglaselt. Anda aega. Eesmärk ei ole kõik kohe nähtavale tuua, see pole vajalik. Tegelda tuleb vaid selle osaga, mis sind praegu oma elus häirib.

Esimene ja kõige suurem asi, mida sa saad nähtavale tulnud tundega teha on teda mitte uuesti alla suruda, vaid anda endale luba seda tunnet kogeda. Tee sellele tundele enda kehas ruumi. Jah, see on ebamugav, aga vaid niimodi saab ülekoormatud tunne kehasse integreeruda. Iga sellise integratsiooniga jõuad sa lähemale iseendale.

Miks on tähtis emotsionaalset ülekoormust tasakaalustada?

Emotsionaalselt võivad ülekoormatud olla nii lapsed (ka sinu Sisemine Laps) ning muidugi ka täiskasvanud. Kuna tunded, k.a. allasurutud tunded, reguleerivad kõike seda, kuidas me ümbritsevat kogeme, siis on oluline nendega ka teadlikult tegeleda.

Tasakaalustamine käib nt järgmistel viisidel:

  1. Last ei jäeta tema emotsiooniga üksi. Rääkimine, kallistamine, päriselt kuulamine ja kohalolek, selgitamine, mis juhtus. See kehtib ka beebide puhul.
  2. End häirivatest olukordadest ja tunnetest aru saamine. Millal ma olen veel nii tundnud? Kui vana ma olin? Mis siis sellel ajal mu elus toimus? Mis mind veel pani nii tundma?
  3. Ülekoormus tekib ka täiskasvanud eas mingi olukorra tõttu. Näiteks tööst ilma jäämine, lahkuminek, lähedase surm- need on kõik sellised olukorrad, kus toimub ka täiskasvanuna emotsionaalne ülekoormus. Täiskasvanuna saame me ennast reguleerida igaüks omal viisil. Nt kes läheb jalutama, jooksma, silitab kodulooma, teeb tassi teed, kirjutab oma mõtted välja, kokkab, koristab, helistab sõbrale, loeb raamatut, vaatab sarju vms

Reguleerimine on oluline, kuid veelgi olulisem on intergeerimine.

Saa oma tunnetega sõbraks. Ära karda neid. Palju rohkem on karta, kui allasurutud tunded sind mitte-teadlikult juhivad.

Lõpetuseks näitan videot, mida võiksin vaadata kõik lapsevanemad: https://www.youtube.com/watch?v=IeHcsFqK7So

 

 

Emotsionaalne pagas töökohal III- kontrollivad juhid

Paljude inimeste tugev samastumine ettevõttega, kus nad töötavad või mida nad omavad, sunnib neid  kontrollima ettevõtte igat aspekti. Selle taga on palju allasurutud isiklike tundeid millest räägingi nüüd lähemalt.

KONTROLLIV JUHT

Kontrolliva juhi tüüpiline käitumine on kas liigne sekkumine teiste töösse või töötajatele liigse vabaduse jätmine. Paljud juhid ei mõista, et iga inimene suhtub töösse ja tajub toetust talle omasel individuaalsel viisil. Näiteks üks töötaja vajab juhendamist ja toetamist rohkem; või alles alustanud töötaja ei soovi, et teda täiesti üksinda jäetakse. Samas juba kogemusega töötaja võib vajada rohkem usaldus ja vabadust oma tööülesannete täitmisel.

Juhid peaksid peale töötajate kogemuste ja oskuste tundma huvi, kes nad on inimestena ning mis neid motiveerib, huvitab ja erutab. Mul oli kunagi Swedbankis juht, kes tõsimeeli huvitus sellest, kuidas läheb mul nädalavahetustel tantsukooli trennide andmistega ning esinemistega. Ta proovis aru saada minust kui inimesest, kuigi minu nädalavahetuse tegemised ei puutunud otseselt kuidagi minu panga töösse. Peab ka meeles pidama, et ka juhid vajavad aega, et õppida tundma oma töötajaid.

Kui sa oled see juht, kes on veendunud, et oma meeskonda ei saa usaldada, siis on märke, mis viitavad, et probleem võib peituda hoopis juhis endas. Need märgid on:

  • sa ei suuda näha suuremat pilti, sest pea on üksikasja täis
  • sa arvad, et ainuüksi sina vastutad kõikide äriprobleemide lahendamise eest
  • sa võtad endale au edu ja süü ebaõnnestumiste eest
  • kui äri ei edene, reageerid sa sellega, et tugevdad kontrolli
  • sa tunned enda vastutustundega ülekoormatult
  • sinu kodused suhted on häiritud, sest sa ei suuda töömõtteid peast visata
  • sul on raske abi küsida
  • töötajad ei tule enam ideede ja muredega sinu juurde, sest nad peavad sind ligipääsmatuks
  • sa ei suuda uskuda, et teised suudaksid teha tööd sama hästi kui sina
  • kohtled kõiki ühtemoodi, mis tähendab, et sa ei ole märganud ainulaadseid erinevusi meeskonna sees
  • töötajad vahetuvad kiiresti

Kui tunned end ära enamikus väidetes, on sul KONTROLLIPROBLEEM. Pingeline tähelepanu üksikasjadele tähendab, et sageli otsitakse lünki töötajate tööst, õhutades töötajate ärevust ja suurendades seeläbi vigade tõenäosust.

Ärme unusta, et juhtimine tähendab eelkõige seda, et välja tuleb tuua teiste parimad oskused.

 

TAGAMAAD LAPSEPÕLVES

Suure kontrollivajadusega juhtidel võib olla suur hirm lasta lahti kontrollist. Kontrollist lahtilaskmine võib tekitada abituse, ülekoormuse ja saamatuse tunde. See võib aga omakorda tuua ülesse lapsepõlvetraumad. Mõnele on kontroll sisemise seisundiga toime tulemise viis, sest tal ei ole muud võimalust tugevate tunnetega hakkama saamiseks.

Näiteks kui kolleegid tööl pettumust valmistavad , võib see taas esile kutsuda abituse, hirmu ja vaenulikkuse , mida lapsepõlvest saadik on alla surutud.

Need, kes ei suuda taluda paratamatut ebakindlust, langevad sageli perfektsionismi ja töönarkomaania küüsi. Nende identiteet on nii tihedasti seotud tööga, et kõike, mida tajutakse kui ootustele mitte vastavat, kogetakse isikliku nurjumise ja identiteedi kaotamisena. Tegu ei ole üksnes umbusaldusega teiste suhtes, vaid see on sügav usaldamatus elu vastu tervikuna.

Ka on oluline teada, et kontrollist tingitud ärevus kandub mööda hierarhiat edasi. Näiteks kui sul on väga ärevil ja üsna palju ettekirjutisi tegev juht, siis hakkab ta mikrojuhtima inimesi, kes hakkavad mikrojuhtima teisi inimesi, kuni terve ettevõtte kultuur on väga ärev. Mida rohkem püüda inimesi kontrollida, seda rohkem tekitatakse neis vajadust mässata, et väljendada autonoomiat ja täiskasvanulikkust.

 

KONTROLLI VASTAND ON LOOVUS

Kontrollivad inimesed võivad olla väga tõhusad, kuid see kipub pärssima nende intuitsiooni, fantaasiat ja loovust. Uuendusmeelsus nõuab tundmatusse hüppamist,valmisolekut proovida ja nurjuda ning tolerantsust eksimuste suhtes. Siinkohal tulebki kontrollival inimesel piir ette!

Mulle väga meeldib mõte, et kui inimesele anda ebakindluse uurimiseks aega ja ruumi, siis tulevad sealt ka uued ideed 🙂

Professor ja psühhoanalüütik David Tuckett leiab, et minevik ei ole sugugi parem õpetaja, sest tulevik ei pruugi minevikuga sarnaneda. Kontrollivat tüüpi inimesed aga just minevikule keskenduvadki, sest nende kogemused on minevikus.

Me saame teadmatusele reageerida kahel viisil- üks on püüda sündmusi ja tulemusi kontrollida. Teine võimalus on teha paus ja püüda mõista, mis toimub. Uudishimu ja valmisolek katsetada on need väärtused, mis viivad inimese teadmatus olukorras edasi, usub Tuckett.

 

KAS MA SOBIN ETTEVÕTJAKS?

Absoluutse kontrollivajadusega inimesele ei pruugi ettevõtte rajamine õige suund olla. Eriti just sellise ettevõtte, kus tekivad ka töötajad.

Juhtival positisioonil töötamine tähendab meeletut võimu inimeste üle ja võimalus neid pikemaks perspektiivis psühholoogilised kahjustada on tohutu. Seega on vastutus tohutu. Mul oli kunagi selline väikeettevõtte juht, kelle meeskonnas ma tundsin ennast psühholoogilised väga halvasti ja pidi omama tugevat enesekindlust, et mitte täitsa katki minna.

Juhtimise jalajäljest kirjutab ka minu endine kolleeg Ivar Raav oma esimeses raamatus “Juhtimise jalajälg”, vaata siin. Minu meelest on see väga oluline teema mõistmaks, et iga inimene ei sobigi juhtiks, sest vastutus ongi tohutu!

Teine võimalus on teadlikult hakata juhil tegelema oma kontrolli probleemiga, sest tervenemine sellest on võimalik.

VÕIMALIKUD LAHENDUSED

Kontrolliv juht peab õppima delegeerima ja usaldama. Koostööks ja delegeerimiseks on aga vaja vastastikust sõltuvust, mis tekitab kontrollivatel inimestel ebamugavust. Uskuda, et kõik oleneb vaid iseendast ei ole realistlik ega ka kasulik. Omapäi hakkama saada võis olla targim reaktsioon kaootilisele pereelule, kuid sellest on vähe abi, et valmistada inimest ette töökohal suhestuma ja koostööd tegema. Ettevõtte edu tuleb osata jagada.

Suure kontrollivajadusega juhid peavad õppima usaldama eelkõige iseennast, sest nemad oskavad olukordi täpselt tõlgendada, teavad, mis on töötajatelt mõistlik oodata ja kuidas taastada kaotatud usaldus. Samuti tuleb õppida jääma iseendale ausaks ning lubama hakata kogema ka neid ebamugavaid tundeid, mis tulevad lapsepõlvest.

Suur osa sellest, mida inimesed töölt tahavad on seotud vabadusega, vabadusega uurida ja areneda ja olla nemad ise. Ja kui sa juhina neid inimesi kontrollid, siis sa alati pettud (ja nemad pettuvad ka), sest sa tahad, et nad oleksid tegelikult sina, mitte nemad ise.

Kontrolli loovutamiseks pead sa leppima sellega, et teised suudavad teha tööd sama hästi kui sina ja mõnikord isegi paremini. Meeldimine olgu viimane asi, millest lähtuda- see ainult piirab heade otsuste langetamist. Vead ja ebaõnnestumised on paratamatud. Püüa kõigil tulemustes näha võimalusi. Edu puhul õpi jagama seda oma meeskonnaga ning vajadusel vigadest õppida.

Artikkel koostatud Naomi Shragai raamatu baasil: “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud”

Emotsionaalne pagas töökohal II- teistele meeldimine

Selleks, et olla ükskõik mis valdkonnas edukas, tuleb osata olla üle sellest “mida teised minust arvavad”. Inimene peab oskama tulla toime tõrjutuse tundega. Osadel inimestel tuleb see välja loomulikumalt, kui teistel. Teised peavad seda õppima ja ka aru saama, mis on tõrjutuse hirmu taga tegelikult.

Tõrjutuse hirmust lähtuvalt võib inimene jääda tegutsema oma mugavustsoonis ega julge välja tulla uudsete ideedega. See võib tuua kahju nii ettevõttetele, kus sellise hirmuga inimesed töötavad kui ka inimestele endale, kes piiravad oma enda võimalusi pelgalt mõtte pärast, et “mida teised ikkagi minust arvavad.”

Sotsiaalses maailmas on täiesti okei kuhugi maani soovida kuuluda gruppi (nt töökollektiivi), perekonda ja sõpruskonda, kuid millal see muutub takistavaks teguriks?

Tõrjutusega hakkama saamine kunstnike näitel

Huvitav grupp inimesi, kes võib olla on rohkem karastatud sellega “mida teised mõtlevad” on loominguga tegelevad inimesed, nt kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, aga ka visionäärid. Nad mõtlevad uudsetele lahendustele, otsides tuttavast ja turvalisest kaugemale, kuid sageli ei pruugi paljudele nende ideed esimese hooga meeldida.

Samas kõige edukamad loomingulised inimesed on need, kes on pettumuste vastu karastatud ning sammuvad kindlalt oma rada. Nad teavad juba ette, et suur osa ideedest ei pruugi üldsusele üldse peale minna, aga tunnevad, et nad siiski ajavad “oma asja” ja need kes suudavad säilitada omanäolisust tihti saavad ka edukaks oma tegemistes.

Meeldimise ühiskond

Kui mõelda teistele meeldimisest kui sotsiaalsest vajadusest, siis tundub, et meie ühiskond on läinud sellega proportsioonist välja. Inimestel on sundmõted, et teistele peab meeldima- ka sotsiaalmeedia võimendab seda. Kõik klikid ja laigid. Kuni selleni välja, et inimese kogemus olemuslikult pole justkui päris, kui ta ei jaga seda sotsiaalmeedias ja ei saa sellele laike.

Meeldimise vajadus kandub inimestel ka töösuhetesse. Inimesed, kes tahavad teistele meele järgi olla on tavaliselt kuulekad ja tulemuslikud töötajad. Nad ei vaidle ei juhtkonnale vastu ega tekita konflikte kolleegidega. Nende radarid on suunatud nii palju väljapoole (et meeldida), et nad vaikselt kaotavad kontakti iseendaga. See toob aga kaasa selle, et isegi, kui ümberringi märgatakse nende inimeste panustamist, siis need inimesed ise muutuvad ärevaks ja kahtlustavaks oma soorituste osas. See omakorda viib selleni, et nad muutuvad sõltuvaks kolleegide ja ülemuste arvamusest ja otsustest ning hakkavad saboteerima iseenda võimalusi ning oma karjääri.

Kui organisatsioon saab justkui kasu sellistest töötajatest, siis suuremas plaanis jääb ettevõtte ilma sellise töötaja ainulaadsetest annetest.

“Kui oled ametis teistele meeldimisega, siis ei ole sa aus.”

“Kogu aeg kõrgendatud valves olemine ajab su ärevushoo äärele ja irratsionaalne muretsemine teiste pärast tähendab, et sa reedad iseenda.”

 

Mis on meeldimise soovi taga tegelikult?

Mure teistele meeldimise pärast on tegelikult alateadlik strateegia distantseeruda sügavamatest emotsionaalsetest lapsepõlvetraumdadest. Ekslikult arvatakse, et trauma on midagi suurt  nagu seksulaane ärakasumine, sõda, hülgamine vms. Tegelikult on trauma emotsionaalne ja kehaline reaktsioon ükskõik millisele väljakannatamtule sündmusele (tihti just lapsepõlves, kuna lapse aju on veel arenemise järgus ega suuda protsessida kõiki olukordi nii nagu täiskasvanud aju).

Turvaline kiindumussuhe ühe täiskasvanuga oma lapsepõlves on ka siinkohal oma mõjutustega. Kui mingil põhjusel ei saanud inimene seda turvalist kiindumussuhet oma lapsepõlves kogeda, siis võib ta täiskasvanuna reageerida nt töökohal kahes äärmuses:

  1. Liigne klammerdumine, pideva heakskiidu otsimine, ülekompenseerimine enda asendamatuks muutmisega.
  2. Inimene muutub liigselt iseseisvaks ja/või eemalviibijaks. Sellisel juhul eeldab inimene, et teised võivad talle kahju teha ning talle on koostöö tegemine keeruline. Sisimas otsib selline inimene seotust, kuid umbusaldab loodavaid suhteid.

Kui irratsionaalne see ka ei tundu, siis tegelikult suundub mõistus mineviku lahendamata sündmuste juurde lahendust otsima. Seepärast tasub alati kaevata sügavamale, kui töökohal tulevad ülesse suuremas tunded ja sisemised läbielamised, mis ei ole justkui korrelatsioonis juhtunuga.

Kas sa koged “meeldimise” fenomeni?

  • sa leiad end nõustamas kõigega, kuni oled oma hääle kaotanud
  • sa toetud teistele, et nad otsuseid teeksid
  • sul pole enam kindlaid seisukohti, vaid pigem lähed vooluga kaasa
  • sa ei ole palju aastaid karjääris edasi liikunud, kuid oled töökaaslaste ja juhtide hulgas populaarne
  • sa mõistad teiste vajadusi enda omadest paremini

Kas sul võib olla tõrjumishirm?

  • sulle tundub, et sa ei meeldi teistele
  • sa jääd kuskilt välja või sind unustatakse
  • töökaaslased võivad sulle kätte maksta ja tekivad teie vahel konfliktid
  • sa kaotad turvalisuse ja kaitse, mida töökoht sulle pakub

Lahendused, kui soovid liigselt teistele meeldida:

  • Pea meeles, et töö tähendab suhtlemist, enda reklaamimist, tulemuste saavutamist ja raha teenimist. Isiklikud suhted seevastu tähendavad emotsionaalseid sidemeid, turvalisust, tunnet, et sa oled teistele oluline ja sind ei unustata. Õpi tegema nendel kahel vahet! Kui hakkad aru saama, et töö ei pea kompenseerima saamata jäänud tunnustust ja tähelepanu, ega pakkuma turvalisust pikas plaanis, siis hakkad julgema olla rohkem töökohal sina ise.
  • Enda tugevate külgede meenutamine aitab rahustada irratsionaalset poolt.
  • Hirmudele näkku vaatamine on esimene samm, et neid ületada. Kui hirmud on pigem minevikust, mitte praegusest ajast, siis töökohal need enam ei kehti.

Pea meeles, et liigse meeldimise tagajärjel ei saa sa kasutada oma tõelist potsentsiaali, su professionaalsed ambitsioonid ja võimalused jäävad kõrvale ning sa maksad loomingulise potentsiaali rakendamise ja karjääri edendamise arvelt oma hinda.

Oma tunnete ära tundmine aitab sul oma lugu muuta.

Artikkel kirjutatud inspireeritult Naomi Shragai raamatust “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud. Mida teha, kui töö ja elu kipuvad segi minema.” Eelmine samast sarjast artikkel on lugemiseks siin.

 

 

Emotsionaalne pagas töökohal I osa- PETTURI SÜNDROOM

Antud artikkel on kirjutatud tuginedes Naomi Shragai raamatule “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud. Mida teha, kui töö ja elu kipuvad segi minema.”

Me kõik tuleme perekondadest ja lapsepõlvest. Iga töötaja, kes liitub kollektiiviga toob endaga kaasa rida käitumismustreid, uskumusi ja toimetuleku mehhanisme, mida ta on endaga kaasas kandnud aastaid. Mõnest mustrist on inimesed teadlikud, mõned nendest on aga alateadlikud. Need tõdemused mõjutavad nii organisatsioone kui töötajaid indiviidina.

Kas sa oled tundnud, et mõni tööalane olukord viib sind ennast põhjendamatult välja? Et su ülemus on liiga käsutav ja domineeriv või töökaaslased ei näe sinu tegeliku panust? Kas sa juhina oled tundnud, et igat meeskonnaliiget on nii raske juhtida, sest igaühel on omad vajadused ja arvamused? Keegi pole ühesugune. Organisatsiooni vaatest oleks nii palju lihtsam keskenduda vaid tulemustele ja töötamisele, kuid paraku seni kuni tööd teevad inimesed, on kaasas ka nende emotsionaalsed pagasid. Mida kiiremini seda läbi hammustada ning õppida sellest, seda tulemuslikum saab organisatsioon ja iga töötaja olla.

Kirjutan teile selle artikli mitmes osas. Alustame petturi sündroomist.

I Petturi sündroom töökohal.

Sa oled edukas oma töös, sa oled tulemuslik töötaja ja hinnatud kolleeg, kuid sinu sisimas on ikka tunne, et äkki sinu panus pole piisav ja kohe kohe sind paljastatakse selles. Sa oled ebakindel, kuigi see ei pruugi üldse väliselt välja paista. Teisest küljest võid sa olla läbipõlenud, väsinud, kuid suutmatuses panna kõik pausile ja puhata. Ülemusena võid sa olla oma töötajate tulemuste osas ülikriitiline ning sa ei luba neil kunagi eksida.

Tunnused, mis käivad kaasas inimestega, kes on haaratud petturi sündroomist:

  • sa väldid hea meelega uusi ülesandeid ja vastutusvaldkondi või
  • sa tunned ennast mugavalt vaid teatud sorti teemades ega soovi siseneda nö tundmatule maastikule või
  • kardad pidevalt, et kas sul on midagi tegemata, keegi märkab sinu ebatäiuslikkust, sa pole oma töös piisavalt hea või
  • sa tunned, et pead tegema veel ja veel rohkem, et olla lõpuks omati piisavalt hea oma töös või
  • sa oled eriti karm teiste inimeste töösoorituse osas ning sa ei kannata eksimist ja vigu

Alateadlikud mõjutused, mis tekitavad töötajas petturi sündroomi:

  • vähene tunnustus ja tähelepanu lapsepõlves, mida proovitakse kompentseerida suure tööga
  • alateadlik uskumus, et me ei peaks rohkem eluhüvesid nautima kui meie vanemad said seda teha. Niisuguste eluhüvede hulka kuuluvad ka võim, autoriteet ja asjatundlikkus.
  • süütunne ISA ületamise pärast- et sul läheb tööalaselt paremini, kui isal omal ajal või oled edukam, seksikam ja õnnelikum naine kui oli sinu ema. Irratsionaalne süütunne võib kanduda ka nii, et naine tunneb süütunnet oma karjääri ülesehitamise pärast ja ei julge olla edukam, kui oli ta isa.
  • Meestel esineb väga tihti alateadliku “võitlust” isaga proovides olla kas isast palju edukam ja paremini elus hakkama saada või alaväärsuse tunne, et ei suudeta kunagi isale järgi jõuda.
  • vähene enesekaastunne. Mitte lubamine endal eksida, puhata, olla laisk ehk oma nõrkade kohtade mitte vastuvõtmine.

Petturi sündroomiga inimene töökohal toob kaasa enesesabotaaži oma karjääri osas ning lõpuks ka terviserikkeid. Need inimesed kas saavutavad palju, kuid ei oska olla selles õnnelikud või saboteerivad iseenda tööõnne ja edu ning pisendavad oma unistusi.

Petturi sündroomiga töötaja võib organisatsioonile tähendab inimest, kes ei kasuta oma täit potentsiaali ning võib õõnestada omaenda kasvu ja edu, läbi mille ei saa ka organisatsioon kasvada nii palju, kui ta võiks. Samuti tekivad tihti sellelt pinnalt kolleegide ja juhtkonna vahel konfliktid, kus on haaratud alateadlikud emotsioonid ning töö tegemine on pärsitud.

Mis on lahenduseks?

  1. Sul on võimalus hakata teadvustama oma tundeid töökohal ning eristama neid analüüsides realistlikeks ja alateadlikeks. Alateadlikud emotsioonid on alati suured, konkreetse olukorraga mitte vastavuses. Sa võid ka tunda, et ülemus/töökaslane käitub nii nagu kunagi käitus sinu ema/isa või ülemus/töökaaslane tekitavad sinus just sellise tunde, nagu sa kogesid ka lapsena.
  2. Saad olla enesekaastundlik ja leebe enda vastu, et sa ei jõua kõike, ei peagi oskama kõike ja eksimine on lubatud.
  3. Sul on võimalus märgata oma kolleegide osas, kui nad käituvad või reageerivad “veidralt”, keelduvad lisaülesannetest, ei soovi tulla kaasa muudatustega või kritiseerivad eksimusi.
,

Sisemine Laps teab, mis on sinu elu kutse- Kairiti tagasiside

Kohtusime Kairitiga kolmel korral, millest esimesel kohtumisel lõime kontakti Sisemise Lapsega ning esitasime talle küsimusi. Teisel kohtumisel töötasime situatsioonikaartidega ning kolmandaks kohtumiseks panime kokku Kairiti isikliku IKIGAI, mis kinnitas tema esimese kohtumise Sisemise Lapse sõnumit, et mis on see, mis teekonna ta peaks enda eneseteostuse teel valima.

Lahkelt Kairiti loal jagan ka avalikult tema tagasisidet, et teid inspireerida. Kairitiga töötamisel oli minu jaoks põnev avastus, kui kiiresti annab Sisemine Laps sõnumeid ka tööalase suuna ja valikute kohta, kui temaga kasvõi esimest korda elus kontakti võtta. Imeline kogemus!

Kairiti tagasiside:

Suur-suur aitäh selle info ja kõigi nende kohtumiste eest!

1. Mis kohtumiste juures meeldis kõige rohkem? Mis harjutus, teema käsitlus või midagi muud?
Meeldis eelkõige see, et Sa oskasid aru saada, millised on mu probleemid, et sellest lähtuvalt valisid suuna, kuidas edasi minna ja mis võiks mind aidata. Meeldisid kõik harjutused, kuna neist kõigist oli mul nii palju õppida.
Kohtumine sisemise lapsega meie esimesel kohtumisel andis mulle võimaluse esmakordselt näha, et nii võimas asi nagu sisemine laps üldse eksisteerib ja et temas on peidus nii palju tarkust, millest mul enne aimugi polnud. Oskan tänu sellele nüüd edaspidigi oma sisemise minaga kontakti luua, et paremini tunnetada seda, mida mu süda ja sisetunne tegelikult teha tahavad.
Kaartide valimise harjutus teisel kohtumisel aitas mul veelgi selgemalt näha, kuidas ma end praegu tunnen ja kuidas võiksin ennast tunda, kui teeksin seda, mida mu süda päriselt teha tahab. Teisele kohtumisele tagantjärgi vaadates sai vist kõige olulisemaks see üks lause, kus sa mainisid, et lauamängu tegemine on tulnud mind tervendama. Olin seda ideed varem väga palju oma peas läbi mänginud, kuid alati lõpuks ikkagi tõdenud, et see tundub hullumeelne plaan. See lause oli aga nagu esimene pusletükk ja sealt edasi jõudis ülejäänud plaan ja teekond, kuidas võiksin ikkagi sinna jõuda, peaaegu nagu iseenesest minuni.
Kolmanda kohtumise IKIGAI harjutus tegi veelgi enam selgeks, mis on minu tugevused ja mida ma tööalaselt teha võiksin.
Kuna otsisin lisaks karjäärivalikule ka vastust iseenda tunnetega seotud küsimustele (tunne, et ma ei ole piisav, üksindus, kadedus), siis meeldis väga ka see, et sa oskasid nõu anda ja suunata mind inimeste ja tegevuste juurde, mis võiksid aidata mul neid probleeme lahendada.
2. Kuidas muutus sinu enesetunnetus ning soovitud suuna leidmine peale kolme kohtumist?
Sain kõvasti julgust juurde oma sisetunde usaldamisel. Olin ka varem mingitel hetkedel tundnud, et sisetunne suunab mind üht või teist otsust langetama, kuid kunagi varem polnud sellele nii teadlikult lähenenud. Tänu sellele, et sain kontakti oma sisemise minaga, leidsin ka uue tööalase suuna, mille poole püüelda, ning mille osas ma tunnen, et see võiks tõesti olla see tegevus, mida tööna edaspidi teha tahaksin.
3. Kui rahule jäid kogu protsessiga 10 palli skaalal (1- ei jäänud üldse ja 10- oled väga rahul ning soovitad ka teistele)
10 – jäin väga rahule, kuna sain nendelt kohtumistelt vastused esialgu püstitatud küsimustele ja need aitasid mind kõvasti edasi minu enesearengu teekonnal. Soovitaksin kindlasti ka teistele, kes tunnevad samamoodi, et tahaksid nagu mingit muutust enda elus, aga päris täpselt veel ei tea, kuhu poole nad võiksid liikuda.
Sisemise Lapsega kohtumise kohta loe lähemalt “Teraapiaminutid” alt siin.

Minu karjäärimuutuse lugu

Selles artiklis avan teile oma karjäärimuutuse tagamaid. Minu karjäärimuutus toimus vahepeal ka “raskendatud” asjaoludes, aga kõigest lähemalt nüüd siit edasi.

ENESEOTSIMISE FAAS

Eneseotsimise faasi läbivad kõik inimesed, kes hakkavad mõtisklema, et äkki töö/haridus, mis neil on siiani olnud ei teeni enam nende sügavamaid huve ja vajadusi. Soovitakse muutust, aga veel ei teata, mis töö võiks see täpselt olla, mis sobituks nende loomuomaste tugevustega ja annaks soovitud sära.

Minu taustalugu on natukene klassikaline, aga natukene ka mitte. Enne karjäärimuutust töötasin 10 aastat panganduses. Alustasin telleri ametikohast kohe peale keskkooli ja liikusin päris kiiresti edasi mööda karjääriredelit ülesse. Päris kiiresti, olles vaid 21 teenindasin Eesti suurimaid ettevõtteid. Sealt veel mõni aasta edasi istusin Eesti kõige ägedama panga 23ndal korrusel ja nautisin ägedaimat kollektiivi. AGA sisimas oli juba mõni aasta hinge kriipinud tunne, et miskit on minu jaoks kuskil veel. Teadsin vaid, et tahan töötada inimestega rohkem sügavuti- neid nõustada ja aidata neil luua teekond parema eluni. Kuid nii palju, kui ma üritasin välja mõelda, et mis ja kuidas, siis head “vastust” ma kuskilt ei saanud.

Minu tegevused, mis ma tegin ära otsides oma “miskit”:

  • olles lõpetanud baka õpinguid suhteliselt üldisel erialal nagu rahvusvaheline ärijuhtimine, võtsin ma ette organisatsioonikäitumise magistri. Tundsin, et see võiks tuua mind lähemale inimese psühholoogilise mõistmiseni (kaalusin ka psühholoogia õpiguid nö algusest peale, aga lõpuks otsustasin edasi liikuda magistriga)
  • alustasin õpinguid Holistilises Instituudis, et õppida terapeutilist lähenemist praktilise poole pealt. Samuti huvitas mind juba12 aastat tagasi maailm, mis on silmale nähtamatu. Kindlasti oli eesmärk ka tervendada iseennast, et vastused mu sees tuleksid nähtavale.
  • korraldasin mitu enesearengu koolitust, aastatel 2010-2011, kui teadlikkus selles valdkonnas polnud veel üldse massideni jõudnud (kuna ise veel ei osanud ju nendest teemadest professionaalselt rääkida, siis tasub ikka ise korraldada ja kuulata tarkuseterasid!). Külaliskoolitajateks olid ka sellised inimesed nagu Mai Agathe Väljataga, Merit Raju, Kaido Pajumaa ja veel mõned terapeudid, kelle nimed kohe ei tule meelde 🙂

Enamus inimesi, kes minu nõustamispraksisesse jõuavad on just selles faasis nö kinni jooksnud. Tunne on, et midagi peaks muutma, aga ei osata välja mõelda, mis need sammud peaksid olema. Ega “välja mõtlemisega” polegi suuresti midagi teha, kui tahad sügavat muutust. Tuleb läbi tunnetada, mis on see muutus, mida päriselt ihaldad ja õppida aru saama iseendast.

Seda faasi ma nimetan ka eeltööks ja hoogu kogumiseks, et päriselt asuda oma rajale!

KEERISTORMI FAAS

Keeristormi faas tuleb su ellu siis, kui sa hakkad välja murdma oma mugavustsoonist ja vanadest harjumustest. Elu hakkab sind raputama lahti sellest, mida sa enam ei vaja, et saaksid hakata elama oma unistuste (töö)elu.
Minu elus läksid asjad selles faasis korraks keeruliseks, kui sain esmakordselt emaks ja siis suhteliselt varsti peale seda ka üksikemaks. Mul oli kindel plaan lapsehoolduspuhkust kasutada hüppelauana oma unistuste töö suunas. Ja ma ei tahtnud ega suutnud loobuda oma unistusest teha sellist tööd, mis mind päriselt hingeliselt toidab ja sobib minu olemusega ideaalselt. Ma ei tahtnud seda veel määramata ajaks edasi lükata. Pidin tegutsema väga palju enda mugavustsoonist väljaspool ja nihutama oma võimete piire.
See aeg õpetas mulle kõige enam südikust, julgust ja mitte alla andmist, teiselt poolt sügavat iseendaga kohtumist 🧝‍♀️
❕Nõustamispraksise jooksul näen enim, et see on see faas, kus tulevad inimese teele esimesed suuremad või võiksemad takistused. Tuleb see ebamugavustunne, et peabki hakkama tegema asju teistmoodi, kui oldakse harjunud. Mõned julgevad samuti nihutada oma piire, sest tahtejõud on suur; teised annavad alla, sest “takistused” sümboliseerivad neile justkui poleks teekond õige. Aga ta on, kui su südames on vankumatu soov muutuseks!

Mida üksikema faas mulle õpetas? Mis samme ma tegin, et siiski liikuda oma unistuste elu ja töö suunas?

  • lapsehoolduspuhkusele jäädes võtsin ma sisimas otsuse, et ma ei naase enam panganduse sektorisse. Et see on see koht ja aeg, kus teha soovitud karjäärimuutus (isegi kui ma täpselt ei teadnud, kuidas ja mida täpselt). Üksikemaks saades see sisemine soov oli vankumatult suur ning ma ei andnud pea kordagi alla oma mõtetes, et see muutus saab teoks.
  • Ma võtsin endale aega, et ennast avastada- 1 aasta lapsele, 1 aasta endale ja 1 aasta uue eneseteostuse suunale, et sinna siseneda. Kokku 3 aastat lapsehoolduspuhkust, üksikemana, pool sellest ilma sissetulekuta.
  • kolisin üheks aastaks lapsega tagasi kodulinna, et säästa oma unistusteks raha
  • ma ei kuulanud pea kõikide inimeste ja lähedaste soovitusi ikka naaseda viimasesse töökohta ning hakata sealt edasi oma unistust teostama. Ma uskusin, et lapse 3 esimest eluaastat on parim aeg muudatuste sisseviimiseks!
  • panin kirja ennast Career Coachingu väljaõppesse, sest tundsin, et mulle endale võiks sellest abi olla. Ma ei osanud isegi unistada, et sellest saab minu töö. Käisin mitu kuud väljaõppes teisest linnast, laps ikka veel kodune.
  • ma läksin ja lõpetasin magistri õpinguid lapse 1-2 aluaasta vahel, olles totaalselt ilma tugivõrgustikuta ning samas totaalses toetuses oma sõbrannade poolt, kes hoidsid mu last, kes ei käinud lasteaias.
  • selle kõige taustal ning mis enim aitas mind edasi- ma pidevalt tegelesin enda sisemaailmaga, st avastasin ja puhastasin endas mittetoimuvaid mustreid ja uskumusi; õppisin ennast uuesti sügavuti armastama ja väärtustama; õppisin taas lootma ja oma unistamistes mitte alla andma. Õppisin andestama ja looma endale just sellist elu, nagu olin kogu aeg tahtnud- isegi kui nüüd see tundus veel keerulisem, kui enne.

Keeristosmi faas oli mu elus väga vajalik, sest raputas mind nii korralikult, et avas minus kõik teekonnad ja loomuomased tugevused, et leiaksin ja teeksin edaspidi oma unistuste tööd.

MÜSTILISTE KOKKUSATTUMISTE FAAS

See faas tuleb su ellu siis, kui sa oled elule näidanud, et takistused sind ei heiduta ning sul on vankumatu soov muutusteks. See tähendab, et elu hakkab tooma su rajale inimesi, olukordi ja kingitusi, mis aitavad sind sinu eesmärgile lähemale. Sina teed oma esimesed sammud.. ja elu teeb sulle sammud vastu.

Kui teha pühendumisega enda sisemaailma puhastust (sh mitte alla anda esimeste takistuste juures), siis hakkavad asjad muutuma ka välismaailmas. Mina nimetan neid sünkroonsusteks. Asjad hakkavad lihtsalt juhtuma. Nagu juhtusid ka minul:

  • läksin lõpetama tasulist magistrit, kuid sain üks päev ülikoolist kõne, et sain tasuta kohale, sest keegi oli loobunud oma tasuta kohast ja mina olin just küsinud, et mis võimalused oleksid lõpetada magistrit tasuta kohal.
  • olin olnud valmis loobuma ja mitte minema Career Coachingu väljaõpesse (sest see tundus hullumeelne, 1 aastase lapse kõrvalt ja teisest linnast käia seda koolitust läbi tegemas), kui sain kõne koolituse korraldajalt, kes mahedalt uuris, mis mu loobumise tagamaad on ja äkki oleks minu jaoks ikka õige nendega liituda. Siiamaani arvan, et see oli keegi ingel, kes mulle helistas ja suunas õigele teele 🙂
  • kui otsisin endale coachingu praktikasse ühe inimese, siis kujunes sellest välja 5 inimesega praktika ning osad inimesed jäid nö ukse taha, kellest kasvas välja koheselt peale tunnistuse saamist ka minu klientuur. Kui see pole märk, et olen õigel teel- siis mis veel!
  • kuna algusaastatel oma erapraksist üles ehitades vajasin ka stabiilsemat sissetulekut, siis vajasin ka töökohta ning unistasin värbaja ametist (milles mul oli kogemust 0). Kui hakkasin ülikooli lõpetama, siis võtsin endale sihtmärgiks, et saan värbamise alal tööle kohe peale magistri diplomi saamist ning nii see läkski. Juhuslikult mainisin oma soovist magistritöö juhendajale, kes oli osanik ühes personaliotsingu firmas, kes omakorda soovitas mind ning nii sain sukelduda pea ees värbamistöösse ilma igasuguse eelneva kogemuseta.
  • kui magister oli lõpetatud, tööpakkumine käes ning vaikselt toimetas juba erapraksis, siis teadsin, et on aeg ka uueks suhteks- siis kohtusin ka oma praeguse abikaasaga 🙂 Sellega sai läbi üks etapp, kus olin teel oma unistuste elu juurde!

Praegu on mul selja taga 4 aastat töökogemust värbajana nii personaliotsingu ettevõttes kui Eesti ühes suurimas ettevõttes Eesti Energia, 8+ aastat kogemust karjääri coachina nii läbi oma erapraksise kui ka Eesti Energia organisatsioonis sees, lisaks koostöötamist erinevate väiksemate Eesti ettevõttetega nii personaliküsimustes kui karjäärinõustamises.

Ise tagant järgi näen, et suurim väljakutse oli esimeste (suurte) takistuste juures mitte alla anda. Elu testis mind, kas mu soov on piisavalt suur ja kas ma olen piisavalt pühendnud oma unistustele.

Kui sa tunned, et soovid teha karjäärimuutust, kuid oled selles minu kirjeldatud esimeses “eneseotsimise” faasis kinni (ja sa oled värske lapsevanem, sest nagu mäletad- see on parim aeg, et teha elus muudatusi!), siis allolev grupp võib sind tõeliselt toetada. Minul läks vastusteni jõudmise aeg mitu head aastat ning väga palju üksinda pusimist, kuid omandasin tehnikaid, mis kiirendavad seda protsessi. Kõige tähtsam on sinu vankumatu soov muutuseks. Kui tunned, et see on midagi sulle, siis oled väga oodatud!

https://www.sammedasi.ee/grupp/

 

Karjäärimuutuse grupp väikelaste emadele

Karjäärimuutuse grupp väikelaste emadele on mõeldud Sulle, kui kasvatad alla 3-aastast last ning soovid teha enda elus tööalast muutust.

Emaks saamine on naise jaoks elumuutev kogemus. Koos pisikese maailmaimega muutub ka arusaam senisest elust, iseendast
ning vanad sissejuurdunud harjumused ei pruugi enam teenida. Nii see juhtub iga kord, kui naisest saab ka teist, kolmandat ja neljandat korda ema. Iga uue ilmakodanikuga sünnib naine uuesti- midagi tuleb juurde ja midagi jääb maha.

Tööalase maailma väärtused muutuvad naistel samuti peale lapse sündi. Eriti on tuntav suur muutus peale esimese lapse sündi. Paljude värskete emade jaoks on soov luua enda jaoks uus töö, mis sobituks paremini nende uue isiksuse ning väärtustega.
Antud kursus aitab Sul jõuda lähemale sellele, milline see töö võiks olla, mis päriselt sobitud sinu uue MINAga.

KARJÄÄRIMUUTUSE GRUPP VÄIKELASTE EMADELE on Sinu jaoks, kui:

  • soovid teha karjäärimuutust, aga ei tea, milline töö võiks Sulle veel sobida
  • otsid enda tõelist kutsumust ja eneseteostust
  • ei soovi vanale töökohale peale lapsehoolduspuhkust naaseda
  • soovid kaardistada enda tugevusi ja võimalusi tänasel tööturul
  • Sul on hobi, mis võiks luua lisasissetulekut
  • soovid edaspidi töötada paindlikumalt, aga ei tea, mis võimalused selleks on
  • otsid viise, kuidas hästi ühildada tööd ja pereelu

KARJÄÄRIMUUTUSE GRUPIST saad:

  • loovaid ja inspireerivaid harjutusi, mis panevad sind ennast uue pilguga vaatama
  • kuulata ja soovi korral jagada kogemusi teiste samas vanuses laste emadega
  • professionaalset pilku ja nõuandeid kogenud karjäärinõustajalt, värbajalt ning samuti 2-lapse emalt, kes on teinud karjäärimuutuse peale emaks saamist
  • unistuste kaardistamist
  • enesekindlust ja teadlikkust enda võimalustest praegusel tööturul
  • aega endale
  • usku ja arusaamist, et väikelapse emana on suurepärane aeg alustada enda tõelise eneseteostusega

MIDA GRUPIS TEEME?

  • erinevaid loovaid ja praktilisi harjutusi (eluring, IKIGA-i, unistuste tööpäev, tööalased väärtused, võimaluste puu jt)
  • kaardistame visiooni ja eesmärgi, kuhu soovid liikuda
  • aitan osalejatel näha isiklike tugevusi ja võimalusi
  • räägime, kuidas tööelu väljakutsed võivad olla seotud suhetega oma vanematega
  • vahetame kogemusi ja toetame üksteist
  • kohtumiste lõpus teeme praktilise tegevuskava, mida saad edaspidi hakata järgima
  • kohtumiste vahel saad teha loovaid koduülesandeid

Sa ei pea tagasi minema vanale töökohale, kui Sa seda ei soovi! Sul on suurepärane aeg lapsehoolduspuhkuse ajal luua endale uut ja veel paremini sobituvat karjääri, kutsumust ja paindlikkust, nagu oled seda soovinud. Olen Sulle selles toeks!

 

KOHTUMISTE AEG

Kohtumised toimuvad Zoomi vahendusel ning on järelevaadatavad

Kui sa ei saa mõnel päeval osaleda, saadan sulle kõik vajalikud kirjalikud harjutused e-mailile ning saad need edukalt läbi teha läbi järelvaatamise.

GRUPP I alustab 14.09.2022

Kohtume kolmapäeviti Zoomi vahendusel kell 17.30-20.00 (14.09.; 28.09.; 12.10.; 19.10.)

Selleks, et saaksime hoida ruumi ka individuaalseteks kogemusteks ja üksteist toetada on mul broneeritud 20 kohta muutust soovivale naisele. Kas sina oled üks nendest?

OSALEMISE TASAKAALUPANUS

133 eur kursuse eest (4x, kokku 10h)

BOONUS

Üks individuaalne karjääri coachingu seanss soodushinnaga- küsi lisa natalja@sammedasi.ee! Vajadus selgub peale kursuse läbimist.

 

KURSUSE VIIB LÄBI:

Natalja Prümmel on pikaajalise kogemusega karjääri ja arengu caoch ning lisaks ka värbaja. Ta on on professionaalne konsultant, kes aitab inimestel avastada nende elu kutset. Natalja on läbi viinud mitmeid karjäärialaseid töötubasid erinevatele sihtrühmadele. Tema südamelähedaseks grupiks on väikelaste vanemad, sest ta on ise teinud karjääripöörde peale emaks saamist.  Natalja kasutab oma nõustamispraksises ja töötubades sisukaid harjutusi, loovaid tehnikaid ning konstellatsiooni elemente. Ta usub, et igas inimeses on olemas tema individuaalne anne ja see töö, mida just see inimene peab siin maailmas tegema. Seda on kinnitanud ka tema kliendid, kes on avastanud enda jaoks tõelise kutsumuse.

Natalja on lõpetanud EBS-i ja Tallinna Ülikooli, läbinud mitmeid karjääri ja coachingu alaseid täiendkoolitusi (k.a. grupicoachingu rahvsuvaheline sertifikaat)), õppinud Holistika Instituudis ning hetkel on rahvusvahelises konstellatsioonide väljaõppes Eesti Konstellatsioonide Instituudis, mida juhib Tiiu Bolzmann. Natalja on uudishimulik elu avastaja. Ta on abielus ning tal on kaks poega, kellest noorim on 1,7 aastane.

 

Registreerumiseks võta minuga ühendust natalja@sammedasi.ee või täida allolev ankeet:

*Kui ma pole sulle vastanud kahe tööpäeva jooksul peale ankeedi täitmist, võta minuga otse ühendust natalja@sammedasi.ee

5 + 2 = ?

Kust tuleb jõud, et teha muutus?

Inimene unistab paremast tulevikust, niimodi oleme me programmeeritud. Alati arenema, elu edasi andma (ka läbi loomingu). Teises küljest oleme me stabiilsuse ohvrid. Stabiilne elu on inimese jaoks turvaline elu. Tuttav ongi tihti turvaline ja nii raske on teha midagi mitte-tuttavat, sest siis on tunne, et maa jalge alt kaob ära. Kaks vastandlikku vajadust, kumb peale jääb?

Armastuse korra seaduse järgi (Bert Hellingeri teooria) on samuti inimesel ühelt poolt alateadlik südametunnistus, mis seob teda tema perekonnaga ning individuaalsus, mis otsib oma väljendust elus ning seda, mida tema peaks siin elus tegema. Seni kuni sa võrdled ennast, vastandud, pead ennast paremaks või halvemaks kui teised, nii kaua ei käi sa veel OMA rada. Kohe kui sa hakkad oma rada käima on see vaikne, omamoodi ja kooskõlas sinu hingega. Kuidas aga jõuda oma hinge ja individuaalsuseni, kui meid mõjutavad samal ajal alateadlikud seotused meie päritoluperekonnaga?

“Iga inimene on eriline, ainukordne, iseenesest täiuslik elu väljaanne. Ja iga inimene on tema vanemad. Igaühel on midagi oma ja ta tunneb end kohustatuna käima oma teed, võib olla isegi järgima sisemist kutset sooviga ennast ja oma võimeid teostada. Samas on iga inimene seotud oma päritoluga ja järgib teadvustamatult sellest päritolust tulenevaid ülesandeid.” W. Nelles

Sisemine jõud on selja taga

Nelles jätkab “Tavaline,”moodne” tee on rebida ennast oma päritolust lahti. Moodne on vastandada oma individuaalsust ülevõetule, uut vanale. Kuid uus sünnib vanast ja kõige tänase eelduseks on eilne. Tänane sisaldab alati eilset. Muutunud on ainult vorm. Uus on vana muutunud kujul. Seetõttu on tähtis, et kõik vana- oma päritolu, eelnenut, esivanemaid- tunnustatakse. On oluline näha ja austada seda, et vana on teinud uue võimalikuks.”

Esimene osa kõlab minu jaoks nagu teismelise mäss- rebida lahti ennast perekonnast, et leida oma individuaalsus. Mis aga juhtub täiskasvanud eas? Olen näinud mõlemat: on inimesi, kes pöörduvad alateadlikult tagasi oma vanemate rüppe ja lapse staatusesse elades oma elu justkui täiskasvanuna, aga lootes paljustki oma vanemate peale; nähes neid ikka veel läbi idealiseerimisprisma. Ja on ka teisi inimesi, kes jäävad oma vanemaid süüdistama, põlgama või hoopiski eitama. Kumbki variant ei anna inimesele seda elujõudu, mida tal on vaja OMA teel käimiseks. OMA teel käimiseks peab tunnustama kõigepealt seda, mis oli ehk siis oma vanemaid vastu võtma.

Näen tihti ka karjäärinõustamises, et inimene küll loob oma meeles soovitud muutuse- ta teab, mida ta teistmoodi teha tahab, kuid jõudu astuda esimene samm OMA tee suunas tal pole. Kust tuleb see JÕUD?

Läbides nüüdseks mitmeid konstellatsiooni disaine ja praktikaid näen ma selget seos, kuidas meie vanemad meie selja taga annavad nähtamatu jõu, et olla meie ise. See kõlab lihtsalt, kuid sisemine protsess inimese sees, kes võtab päriselt oma vanemaid vastu ja suudab seista seljaga vanemate poole (st keerab näo oma saatuse suunas, mitte ei vaata ainiti, kuidas vanematel läheb) on sügav ja kohati keeruline. Inimestel on mentaalselt raske võtta vastu nii oma isa kui oma ema kõige sellega, mida nad on teinud. Võtta vastu lihtsalt tunnistades, et “nii oli minu lapsepõlves” ja “ma ei saa seda muuta”.

Aga see on oluline. Oluline on päriselt võtta vastu see elu, mida saame emalt ja isalt- seal taga peitubki see jõud, mis kannab meid läbi muutuste. Sa saad seda praktiseerida väga lihtsalt.

Harjutus: Kui sul on vaja teha elus tähtis otsus; ees on oluline esinemine, tööalased läbirääkimised- siis kujuta enda selja taha oma vanemaid. Kujuta ette, et nad seisavad su selja taga ja taju nende tuge. Võid kujutada ette, et nad panevad toetuseks oma käe sinu õlale. Nende tugi aitab sul olla sina ise igas olukorras. Olles kontaktis oma MINA-ga on inimene aga peatumatu 🙂

Isa mõju töösuhetes

Kui me räägime erinevatest tööalastes kogemustest, siis siinkohal on tähtis märkida, et paljustki mõjutab seda valdkonda meie oma suhe isaga. Olen juba eelnevalt teinud postituse selle kohta, kuidas inimesed läbi liigse töötamise üritavad tõestada just oma isale oma sisemist väärtust (vaata siit). Pidevalt püüdes tõestada kellegile teisele oma sisemist väärtust kaotame me oma isikliku jõu.

Isa ülesanne on hakata lapsele õpetama umbes 3 eluaasta paiku turvalist välismaailma. 7 eluaasta paiku läheb laps energeetiliselt rohkem isa energiasse, et muutuda veelgi iseseisvamaks. Kui isa pole nendel tähtsatel verstapostidel kõrval olnud või justkui olnud, aga tegelikult mõtetes eemal (nt karjääri tehes), siis lapsel jääb turvaline maailma avastamine poolikuks. See omakorda tingib ebakindluse tulevikus tööalases maailmas või siis vastupidi ennastunustavat töörügamist, sest laps pole saanud oma arengu ajal isalt näpunäiteid, kuidas välismaailm töötab.

Harjutus: kujuta enda ette oma isa (võid panna nt ka padja isa kohale), seisa ta vastu ja tunneta, mida sina tunned, kui seisad oma isa vastas? Mida sa tahaksid talle öelda? Võid talle praegu seda turvaliselt öelda. Kui see on tehtud, siis vaata uuesti oma isa, pane parem käsi oma südamele ja tee isa ees kummardus. Täna teda selle elu eest, mis ta sulle andis ja ütle mõttes või valjult “Aitäh isa elu eest. Ma võtan nüüd selle vastu. Ma olen nüüd täiskasvanud. Kõik, mida ma ei saanud lapsepõlves, loon ma nüüd ise oma elus. Sulle jäävad sinu õppetunnid ja mulle jäävad minu õppetunnid. Aitäh veel kord.”

Teine viis olla alateadlikult seotud oma suguvõsaga, on järgida suguvõsa rahalisi mustreid. Kui sul ei ole tänasel päeval nii palju finantse nagu sooviksid, siis:

Nr 1- vaata otsa iseendale, et kas sa oled kontaktis oma MINA-ga, kas sa teed otsuseid vastavalt oma sisemisele tundele või üritad sa tõestada (oma isale), et oled edukas ja armastust väärt.

Nr 2- uuri oma suguvõsa rahalist lugu. Mis on seal juhtunud? Kes on olnud rikas või hoopis kummardanud vaesust, sest nii on turvaline? Mis rahalisi uskumusi sa said oma vanematelt ja kust nemad oma uskumusi said?

Ära looda pärandusele, lotovõidule või kaaslase heale sissetulekule. Palju mõnusam ja kergem on luua ise oma finantse, vabastades endast rahalisi uskumusi ja luues oma toetavaid uskumusi, mis sind kannavad. Kui lood ise oma finantse, siis oled prii emotsionaalsetest taagadest, mis võivad kaasneda nt pärandusega või vanemate/kaaslase rahalise toetusega.

 

Kokkuvõtteks

Sisemine jõud ükskõik millisteks muutusteks on igaühe sees olemas. Selle jõu nimi on ELU. Elu, mida sa oled saanud oma emalt ja oma isalt. Isegi, kui üks vanematest ei ole kunagi osalenud sinu elus, saad sa temalt elu vastu võtta kummardades kujutluses ta ees ja tänades selle elu eest, mis ta sulle andis. Jättes maha kõik etteheited oma vanematele saad sa vastu võtta just selle individuaalsuse, milleks oled siia sündinud.