Kevad on kohe käes ja päevad pikenevad. Praeguses olukorras on loodus üks koht, kuhu saab minna ennast laadima. Loodus on kogu aeg meie eludes olemas, kuid kiirustava elurütmi juures me tihti ei märka teda. Ta on, et meid igal meile sobival ajahetkel vastu võtta. Ta on, et meid tasakaalustada ja tuua tagasi iseenda juurde. Ta on, et meid rasketel hetkedel lohutada.

Jagan teiega mõtteid ja ka enda praktikaid, kuidas loodusega kontakti astuda.

1. Kõndimine. Me kõnnime igapäevaelus liiga vähe. Ja kui kõnnime, siis betooni peal (nt kontoris). Tegelikult vajab inimene enda mahalaadimist ja kiire elutempo juures elu aeglustamist. Paljud meist teevad vaimset tööd ja kui ennast unustada maha laadida, siis kaob kontakt reaalsusega ning tekivad lihtsamini ärevad mõtted, hirmud, väsinud olek. Üks hea võimalus ennast maandada on kõndimine. Hea on, kui kõndimise ajal on ümberringi toetav keskkond, mitte nt suured maanteed, vaid vaiksed metsateed ja terviserajad. Kõndimise juures saad sa ühendust Maaga läbi oma jalataldade. Kui sul on muremõtteid või hirme, siis lase kõik need läbi jalatalla otse Maa sisse. Emakene Maa võtab need hea meelega vastu ja sina vabaned üleliigsest. Kõndida võiks korraga vähemalt 30 minutit ja veel parem, kui see aeg on tund või üle selle. Piisava kõnnaku juures võid saada juurde uut inspiratsiooni, mida oma elus muuta ja kuidas seda teha. Selles osas on mul endal kogemus olemas, kus peale lapse sündi kõndisin pea iga päeva 8-10km ja väga palju elulisi transformeerivaid mõtteid tuli just siis. Ka praegusel ajal proovin käia palju kõndimas, see laeb mu üleliigsed mõtted maha ja tasakaalustab suurepäraselt.
2. Loodusmustrite ja energiate vaatlemine. Proovi looduses maha võtta oma tempo ja hakka märkama, mis ümberringi toimub. Tihti me proovime värskes õhus teha tervisesporti ja võib juhtuda, et spurdime loodusest läbi ilma, et see jõuaks meid laadida. Laadimiseks on vaja taastada loodusega kontakt. Aegluses ja kohal olles saab seda teha kõige paremini. Mulle meeldib jälgida looduses erinevaid hääli, lindude asukohti puudel, puude õitsemise seisu, päikese või pilvede asukohta, lõhnu ja energiat, mida üks või teine metsatukk endas kannab. Olen märganud, et raiutud metsas on energia habras ning puutumata metsatukas on küpsust ja tuge. Need metsatukad võivad vahelduda juba 5 minutilise jalutuskäiguga ehk olla suhteliselt kõrvuti. Oleksin ma näiteks täna hommikul olnud veel aeglasem looduses, siis oleksin märganud lähedalt ka kitse, kes minu sammude peale plehku pani 🙂
3. Oja meditatsioon. Selle tarkuse ammutasin Pedram Shojai raamatust “Idamaised tartkused lääne inimesele” ja katsetasin ka enda peal järgi. Leia loodusest üks jõgi või oja. Istu/seisa sinna kaldale või väikese oja puhul äkki õnnestub minna täitsa oja keskele (nt kivi peale). Ole näoga vastuvoolu ehk tekib pilt, kus oja või jõgi voolab sinust läbi. Pane võimalusel silmad kinni ja tunneta, kuidas voolav vesi viib sinust ära kõik muremõtted, hirmu ja ärevuse. Järgmine hetk lase voolaval veel ära viia kõik su hetkemõtted nii, et sa oled hetkes nii kohal, et tekib tunne, et sa oled ise see voolav vesi. Proovisin selle ise järgi ühe oja ääres ning juba 10 minutiga oli puhastunud tunne. Mitte-teadlik kogemus oli ka Norras ühe kõrge kose ääres, kus kaotasime abikaasaga täiesti ajataju ja oleksime võinudki sinna jääda. Tutvudes selle meditatsiooniga sain aru, et kogesime seal puhastumist ja täieliku kohalolu looduse keskel.
4. Kontakt puude ja taimedega. Minu jaoks kannavad puud ja taimed teatud sorti energiaid. Näiteks väga vanade ja suurte puude puhul tunnetan nende stabiilsust, püsivus ja väge. Kui mul on neid omadusi vaja, siis lähen mõne sellise puu lähedusse ning lasen piltlikult öeldes endale juured alla kasvatada ja tunnetan selle puu väge nii et tajun seda iseenda peal. See aitab mind olukordades, kus vajan oma otsustustes jõudu juurde ja tuge, et olen õigel teel. Sellist kontakti on hea hoida ka oma koduaias, istutades taimi ja hoolitsedes nende eest.
5. Lemmikloom. Kui sul on kodus lemmikloom, siis ka see on hea võimalus taastada kontakti loodusega. Nemad on meist ürgsemad ja elavad oma instinktide järgi. Kui õppida looma oma lemmikuga tugevat kontakti, siis see avab ka sinus kohaloleku tunde, sest loom on kohal igal hetkel. Mina  käin jalutamas oma koeraga ning kõige rohkem naudin neid pikki jalutuskäike, kus koer on rihmata kaasas, on minuga täielikus kontaktis ja saab minust aru poole sõna pealt. Tunnen, et see kontakt on midagi muud kui inimestel omavaheline.

Kokkuvõteks võiksin soovitada, et mine õue ja lihtsalt märka kõike, mis ümberringi on. Igat detaili. Ära vuhise läbi sellest terviserajast, vaid võta hoog maha ja märka, mis ümberringi toimub. Kui soovid sammukese edasi teha, siis katseta vee, puude ja metsatukade energiate tunnetamist. Edasijõudnud vist lähevad üldse päevaks või pooleks sügavale metsa ära- ja see on minu jaoks järjest ahvatlevam 🙂

Hoidke tervis ja ammutage jõudu loodusest!

Carol S. Pearsoni järgi on inimeses 12 arhetüüpi, mida mööda toimub  inimese areng. Täna tahaksin teile kirjutada looja arhetüübist, mis aitab meil luua teadlikult oma elu.

Looja arhetüüp siseneb meie ellu siis, kui avastame oma tõelise Mina või laseme sellel sündida. Mulle meeldis äsjaloetud Meelike Saarna kirjutatud unistuse artikkel (tasuliselt saad lugeda siin), et meie praegune elu on eelmiste unistuste summa. Mina tegin tutvustust oma Looja arhetüübiga ligikaudu kuus aastat tagasi, kui otsustasin, et nüüd hakkan väga teadlikult looma oma unistuse päris elu. Aasta algus on hea aeg, et tuletada endale meelde, kuidas endas ära tunda Looja arhetüüpi ning seda teadlikult kasutada.

Looja arhetüübi eesmärk on mingi uue reaalsuse loomine.

Loomise juures on 3 staadiumi:

1. Alguses me loome teadvustamatult ega teadvusta, et me ise loome seda, mis meiega toimub. Meil on raske ette kujutada, et me saame endale teadlikult luua oma elu, sest raskuste puhul tundub, et süüdi on ümbritsevad olud ja head asjad, mis meiega juhtivad on justkui juhused, mida me ise ei kontrolli.
2. Järgmiseks otsustame haarata juhtohjad enda kätte ja teadlikult hakata looma oma elu. Märkame, kuidas nii hea ja halb meie elus tuleb meie mõtteviisist ja uskumustest. Vahepeal tundub, et võitleme tuuleveskitega, kui peame silmitsi seisma sisemiste hirmude ja vastutusega, mis kaasneb loomisega. Siiski üks hetk tajume tulemust, mis annab edaspidiseks loomiseks jõudu juurde. Siin staadiumis toimub ka kontrollist loobumine. Võime unistada ja teadlikult oma elu luua, kuid viisi, kuidas asjad meieni jõuavad, peame andma vabaks. Selles punktis võime tajuda ka ego ja südame vastuolu- ego tahab üht ja süda teist. Fakt on see, et üks ega teine üksinda ei suuda luua meile rahulduspakkuvat elu. Tähtis on ego ja südame omavaheline koostöö.
3. Selles staadiumis jõuame ego ja südame koostööni, kus oskame luua oma ellu kõike vajaliku, et olla tasakaalus elu igal tasandil. Igapäevaelu loomine toimub mänguliselt ja kergelt. Ettetulevad takistused ületame samuti kergemalt kui teises staadiumis, sest meie vastupanu langeb ja me hakkame järjest enam märkama elu seaduspärasusi ja neid ka aktsepteerima.

Looja arhetüüp meie ühiskonnas

Kui Looja arhetüüp meie elus aktiivseks muutub, tunneme sageli vaheldumisi ülevat rõõmu ja halvavat hirmu. Minu jaoks on see rõõm selle uue ees, mida ma tajun, kui hakkan oma unistustes looma, kuid sellega kaasneb ka hirm, sest vanast elust peab hakkama lahti laskma ning ees on midagi uut ja tundmatut.

Selleks, et olla oma Loojaga kontaktis on vaja olla kontaktis oma Minaga ja sellega, mida see Mina soovib (artkli “Kes ma olen?” saad lugeda siin). Huvitaval kombel on meie kultuuriruumis raske tunda seda, mida sa tunned ja mõelda seda, mida sa mõtled, muretsemata seejuures selle pärast, mida sa “peaksid” tundma ja mõtlema. Väheseid väikseid lapsi julgustatakse tundma ja mõtlema omamoodi. Meie ühiskonnas võib inimesele tunduda, et olles lihtsalt tema ise, rikub ta kõiki reegleid ja norme ning sellega kaasneb ühelt poolt sisemine vabanemine (olen mina ise) kui ka ähmane karistushirm (äkki mind tõrjutakse ja ei aktsepteerita).

Julgustan teid säilitama siiski oma autentsuse- julguse olla mina ise, avatud, vajadusel haavatav ja relvitu. Kõrvale jäävad need inimesed ja olukorrad, kes peavad jääma ja lahkuvad need, kellega olid mingid muud sidemes kui südamest-südamesse.

Loomiseks on vaja loovust

Avatud kujutlusvõimega iseenda kuulamine eesmärgiga avastada, mida peaksin järgmiseks tegema, on üks tähtsamaid oskusi elus. Loovuse äratundmiseks on palju erinevaid viise, millest olen kirjutanud ka eraldi artikli, mida saad lugeda siin.

Inimesed, kes mõtlevad, et nad ei ole loovad või ei oska sisemisi intuitiivseid teadmisi ära kasutada, ei ole veel õppinud oma olemust kuulama. Õigemini, nad on seda kunagi osanud teha, sest kõik unistavad ja fantaseerivad, kuid neid on õpetatud varajases eas oma kujutlusvõime teadmisi ignoreerima.

Mind on aidanud siinkohal kõigepealt küsimus: “Mina mina tegelikult tahan?” ning see järel on vaja igapäevaelus teha ruumi loovusele, et vastused hakaksid tulema. Mind on aidanud pikad jalutuskäigud looduses ja lihtsalt vaikuses olemine. Kui loovuse rakendamine on igapäevaellu integreeritud, siis tuleviku kujutluspildid jõuavad sinuni märksa kiiremini ja spontaansemalt. Siis oskad sa juba sisetundest lähtudes päris kiiresti vastata küsimusele “Mis järgmiseks?” Ja selline loomine on juba põnev ja mänguline.

Siiski ei piirdu Looja arhetüübi rakendamine ainult oma isikliku elu täiustamisena. Looja arhetüübi jaoks on eluliselt tähtis tunnetada, et mingi tegemist ootav asi on sinusse lausa rakutasandil programmeeritud ja see puudutab rohkemaid inimesi, kuid vaid sinu isiklik elu. See võib olla mingi kindel elukutse, ühiskondlik panus, inimene või inimesed, keda sa armastad, teataval moel tervenemine või veenva õppetunni saamine, aga see on ühtlasi seotud sinu isikliku evolutsiooniga. Selle tegevuse tunneme selle järgi ära, et see tegevus ei tundu meile mitte üksnes tuttavlik, vaid ka sügavalt tõene ja õige. See roll tekitab meis sügavat rahuldust ja seda tehes kogeme kergust ja rahulolu.

Looja arhetüüpi äratamine oma elus on sügavalt vajalik, et elada õnneliku ja tähendusrikast elu. Enne looja arhetüüpi äratamist võib juhtuda, et pead äratama ja tasakaalustama ka teised arhetüübid, kellest Carol P. Pearson kirjutab lähemalt raamatus  “Sisemise kangelase äratamine. Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja oma maailma muuta.” Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, keda huvitab iseenda sügavam tundmine ja isiksuse arengu teekond igapäevaelus.

Mõtisklus Looja arhetüübi äratamiseks

Kujutle täiuslikku päeva, tundi või nädalat millalgi tulevikus, mil sa saad tegeleda kõige sellega, mida sa armastad teha. Kujutle keskkonda, seltskonda ja oma tegevusi. Kujutle, milline sa välja näed, kuidas sa riides oled ja kuidas sa ennast tunned. Ole võimalikult üksikasjalik ja kasuta võimalikult palju sensoorseid omadusi (kuidas asjad välja paistavad, tunduvad, maitsevad, lõhnavad ja kostavad).

*Arhetüüp on sarnaste isikute, objektide ja kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund.

Kas minimalism on ainult asjadest loobumine ja vähemate asjade omamine? Kunagi arvasin, et minimalistid on need, kelle kodus on nii vähe asju, et seal ei ole hubane olla. Kus kõik on lage ja külm. Nüüd räägitakse minimalismist järjest enam ja mulle tundub, et ka mina olen liikumas järjest enam minimalistliku elustiili suunas. Kuidagi iseenesest ja mitte üldse ennast sundides.

Selles artiklis ei tahaks pikalt kirjutada asjade minimalismist. Sellest on palju räägitud. Küll aga lugedes viimati ühte minimalismi ja korrastamise raamatut “Õnn vähesest” sain pihta, et minimalism ongi midagi palju laiemat, kui “mul on vähe asju”.

Mis asi see minimalism siis on?

Meie üleküllastunud planeedil on liiga palju asju, valikuid, infot. Selle kõige sees on vaja ellu jääda. Ellu jääda nii, et enda sisemaailm jääks tasakaalu ja orienteeruks, mida üldse elult tahta. Minu arusaamist mööda on minimalistlik elustiil järjest oma elus asjade, valikute ja infovoo vähendamine ning teiselt poolt tähelepanu pööramine nendele vähestele ja tähtsatele tegevustele, inimestele, olukordadele, mis on tõesti hingele vajalikud.

Mõelge näiteks, kui lähete poodi valima leiba-saia. Kui olete keskmisest teadlikum ostja, siis tahate võimalikult tervisliku täistera toodet, võib olla veel parem, kui see oleks nisuvaba toode. Kui palju valikuid ees on ja kui palju silte peab läbi vaatama! Teadlased väidavad, et kui valikus on rohkem kui 5 toodet, siis ei suuda me enam ratsionaalselt valida ning valime suurema tõenäosusega “huupi”.

Aga kui sellised “huupi” valikud juhtuvad suuremate ja elulisemate otsustega? Näiteks kuhu kooli laps panna või kuhu kolida või mis võiks olla järgmine karjäärialane samm? Selleks, et sellised suured ja elulised otsused oleksid võimalikult kooskõlas inimese endaga, on minu meelest ülitähtis minimaliseerida oma elu paljusid tahke. Mis tahud need on ja mida olen mina juba teinud?

Minu tagasihoidlik lähenemine minimalistlikule eluviisile:

1. Asjad- siin all ma käsitlen kõiki kodus olevaid asju alates riietest lõpetades laste mänguasjadega. Meie peres on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt 1x kvartalis käime üle riidekapid ja mänguasja kastid ning loobume nendest asjadest, mida enam ei vaja. Asjad viime Taaskasutuskeskusesse (Tallinnas viime meie Tatari tn keskusesse) ning tunneme alati head tunnet, et kodus saab ruumi juurde ning asju ei pea ära viskama. Samuti näen, kuidas see õpetab lapsele oma asjade annetamist- mu poeg suudab kiiresti kindlalt öelda, kas tal on seda asja edaspidi vaja või loovutame mõnele lapsele, kes sellest rohkem rõõmu tunneb.
2. Üritused ja muud käimised- kunagi ma tahtsin jõuda paljudele põnevatele üritustele (eriti kui jutt käis suvest), tihti käia kinos, kontsertitel jne. Ma käisin palju ringi, aga sügavuti ei pruukinud see paljujus mulle rõõmustavalt mõjuda. Ma lihtsalt olin ära hõivanud kogu oma vaba aja. Nüüd on see asendunud korraliku eelvalikuga, kuhu tasub minna ja mida tasub teha. Ma käin ringi pigem vähem, aga olen selle eest tänulik, et need käimised on sügavamalt mõtestatud.
3. Infovoog ja telekas- kui palju risustab pidev infovoog meie aju ja mõtlemist. Olen suuresti loobunud uudiste igapäevasest jälgimisest ja vaatamisest. Telekast paneme käima vaid teatud meie pere mõistes kvaliteetsaateid ja seda ka pigem sügis-talvisel perioodil. Suvel ei lähe meil telekas tihti mitu päeva käima. Interneti artiklite asemel olen pigem raamatute austaja. Olen tähele pannud, et vajalik uudis, mis peab minuni jõudma, jõuab niikuinii, isegi kui ma uudiseid ei jälgi. Suund, millega pean veel tegelema on sotsiaalmeedia vähendamine igapäevaelus.
4. Tutvusringkond- kellega, kui palju ja mis teemadel ma suhtlen on ajaga kindlasti muutnud. Mulle ei anna small-talkid midagi ning proovin neid igati vältida. Minu kohtumised sõbrannadega on pigem sügavad jutuajamised elust ja inimeseks olemisest. Need aitavad analüüsida iseennast ja oma elu. Need annavad midagi juurde, mitte ei võta ära (nt aega).
5. Autoga liiklmine- meie peres on praegu kaks autot, kuid järjest tugevamalt tunnen iseenda seest tungi, et seda on liiga palju. Liiga palju nii rahaliselt, kuid eelkõige mitte mõistlik järjekordse “asjade” omamise poole pealt. Siit samm sügavamale minnes- seda on liiga palju loodusele ja keskkonnale. Iga hommik, kui ma istun Tammsaare tee ummikus tunnetan, et see on nii vale, mis ümberringi toimub. Kõik need inimesed oma autodes sõitmas kuhugi, et siis päev läbi auto seisaks parklas, et saaks õhtul tagasi koju sõita. Nädalavahetusel proovin üldse võimalikult vähe autoga sinna-tagasi linna vahel sõita, kui siis linnast välja. Suvel aga võimalusel üldse ainult jala või rattaga. Loodus oleks nii palju tänulikum, kui pered saaksid oma logistika paika panna nii, et oleks vajadusel ainult üks auto ja veel ideaalsem, kui see auto oleks hübriid või elektri auto 🙂 Meie vaikselt teeme plaani, kuidas nii korraldada.
6. Võimalikult TÜHI nädalaplaan- kuidas nii? Minu arvates on “moest läinud” olla hõivatud ja teha väga palju asju. Tähtis on teha nädalas enda jaoks tähtsaid asju, mis toidavad hinge ja eneseteostust ning ülejäänud aeg lihtsal olla (kohe kirjutan ka, miks lihtsalt olemine hea on). Kunagi, kui olin 23 aastaselt oma suurte kohustuste pagasiga omadega kokku jooksnud tegin endale nimekirja, kus panin kirja kõik oma tolle hetke tegevused ja kohustused. Vaatasin sellele nimekirjale ausalt otsa ning tegin vahele, umbes poole peale, paksu joone. Kõik, mis jäi joonest ülespoole, nende tegevustega ma jätkasin ja kõik, mis jäi allapoole ma lõpetasin põhimõtteliselt päeva pealt (kuigi seal oli palju tegevusi, mis mulle tol ajal meeldisid). Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et mul pole aega ELADA, vaid ma kogu aeg teen midagi! Mäletan, et tolle aja korrektuur pani aluse kogu järgmisele ajale, kus hakkasin seadma päris prioriteete ning hoidma oma nädala ja kohustuste graafikut minimaalsena.

Mis aitab minimalismile kaasa?

• õppige tunnetama “see on piisav” tunnet. Paljusid asju elus saaks teha veel paremini või omada midagi veel paremat. Kui aga saada kätte tunnetus, et see on piisav, siis saab lahti lasta, lugeda ülesanne tehtuks või mitte osta järjekordset vidinat ning selle asemel jällegi lihtsalt elada ja nautida.
• ootuste kahandamine- meie pettumused ei sünni mitte sellest, et maailm on halb või teised inimesed mitte piisavad, vaid meie ootustest teiste või olukordade suhtes. Kui meie ootused on madalamad või me ei ootagi midagi, vaid uudishimulikult lähme asjadega kaasa, siis on palju lihtsam ootusi ületada ja tõeliselt nautida seda, mida pakutakse.
• prioriteetide seadmine- seda pole vaja selleks, et rohkem jõuda teha, vaid selleks, et rohkem saada aega juurde. Muud ma ei tahakski siinkohal lisada.
• õppige lihtsalt OLEMA- kui me teeme paljusid tegevusi, meil on palju kohustusi ning palju füüsilisi asju, siis me hakkame ennast identifitseerima läbi oma töö positsiooni, läbi elukoha, läbi omandatud asjade. Me niivõrd samastume, et unustame hinges ära, kes me tegelikult oleme. Ja see on kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kui ta kaotab kontakti iseendaga..

Elu parim Kingitus, mida minimalistliku elustiiliga kaasa saad

Kõik ülaltoodud puntkid jõuavad minu elus siia, selle kõige tähtsama põhjuseni, miks minimalism kinnitab mu elus järjest rohkem kanda. See on AEG. Aeg, kus saab olla endaga tõeliselt kontaktis, tunnetada, mida elult tahad ning julgeda elada peavoolust teistmoodi. Millal sa viimati vaatasid pikemalt aknast välja ja jälgisid puude liikumist? Millal sa viimati jõid teed vaikuses ning tunnetasid selle igat maitset ja lõhna? Millal sa lihtsalt lebasid voodis või diivanil ja vaatasid lakke, lihtsalt unistades? Need on need hetked, mille nimel mina loobun järjest rohkematest asjadest selle kõige üldisemas mõttes. Tänu sellele ma tean, et ma teen iseenda ja oma pere vaates palju paremaid valikuid ning liigun elus selles suunas, mis mind tõeliselt rahuldab. Sest võidetud aeg annab mulle võimaluse olla iseendaga kontaktis ja see paneb elus iseenesest kõik õigetele kohtadele.

Ja mis on minu meelest imeline boonus- KESKKONNA JA LOODUSE säästmine. Mida vähem ma oman, mida vähem ma sõidan, mida vähem ma tarbin, seda rohkem ma toetan Maad, et ta saaks terveneda.

Namaste! Aitäh, et lugesid lõpuni.

Suvi on käes ja tulemas on suur puhkuste aeg. Eesti seaduse järgi peab töötaja puhkama aastas vähemalt 2 nädalat järjest. See seadus võetis vastu mõned aastad tagasi, et ka kõige tragimad töötajad läheksid “pikemalt” puhkama, selleks, et ennetada töötajate läbipõlemist ja rahas puhkuste välja võtmist.

Puhata tuleb osata. Võib minna kohustuslikuks kaheks nädalaks puhkusele, kuid päevast-päeva lugeda oma e-maile. Töö energiast ei saagi niimodi välja.

Mina õppisin puhkama ca viis aastat tagasi, kui jäin lapsehoolduspuhkusele. Sellest kujunes mu elu pikim puhkus ehk kokku 3 aastat. Ütlen selle aja kohta “puhkus”, sest olin siiski töö teemadest täiesti eemal ning tegelesin põhimõtteliselt igapäevaselt unistamise ja tuleviku loomisega. See kogemus õpetas mind tundma ja tunnetama seda maailma, mis on väljaspool kontorielu.

Missugused on hea puhkuse tunnused?

• Sa korraldad puhkuse eel asjad niimodi, et sa ei pea oma puhkuse ajal tegelema ühegi jooksva töö asjaga. Sa lubad endal ennast täiesti välja lülitada kõikidest jooksvatest töö kohustustest, mis su mailboksis on. Selleks soovitan vähemalt puhkuse ajaks telefonist välja jätta töö e-mail, kalender jms
• Puhkuse ajal sa keskendud eelkõige kõikidele muudele valdkondadele kui su igapäevane töö. Sina ise, sinu lapsed, mees ja pere, sõbrad, reisimine, kontserdid, hommikuti pikalt magamine, jalutuskäigud, lihtsalt logelemine, raamatu lugemine. Sa teed kõike seda, mida sa igapäevaselt teha ei jõua, aga sa sisimas tahaksid.
• Su puhkus on tasakaalus aktiivse puhkuse ja lihtsalt olemisega. Kui sa kogu puhkuse tihedalt ära sisustad, siis võid olla puhkuse lõpus väsinud ringi-tiirutamisest ja uutest muljetest. Jäta endale vähemalt suvel seda aega lihtsalt olla ja tunnetada kogu oma muud elu, mis pole töö.
• Sa oled puhkamise staadiumis, kui sul hakkavad tulema loovad, ägedad ideed, mida kõike saaks ära teha oma eluga, oma tööalaste väljakutsetega (vaatame siin laiemat pilti, mitte jooksvaid ülesandeid). Sa hakkad tunnetama, mida sa tegelikult oma puhkuse ajaga tahaksid ette võtta ja mida teha, kui puhkus on läbi.
• Puhkuse periood võiks olla produktiivne  ja viljakas su edasise elu jaoks. See võiks olla aeg, kus sa võtad igapäeva virr-varrist aja maha ja hindad, kuidas sulle sobib see, mida sa igapäevaselt teed. Kui see hästi ei sobi, siis mis lahendused võiksid olla? Kuhu suunas sind kisub?
• Vajadusel viid sa peale puhkust sisse vajalikud korrektuurid kas oma töö elus, ajas endale või perele, oma hobides. Sa teed seda selleks, et oma sisulist elu kvaliteeti parandada.

Selliseid aja mahavõtmisi võiks inimestel olla ikka tihedamini kui 1-2 korda aastas. Olen õpinud sinna puhkuse staadiumisse minemist paari-kolme päevaga. Kindlasti aitab hästi kaasa keskkonna vahetus, reisimine, asjade teistmoodi tegemine.

Soovin sulle südamest viljakat puhkust! Et puhkus annaks sulle vastuseid ja et sa julgeksid neid vastuseid oma puhkuse ajal otsida. Me märkame ennast igapäeva rutiinis liiga vähe. Puhkuse ajal unistage suurelt ja vaadake maailma laia pilguga- mis kõik on võimalik! 🙂

Võid puhkuse aja ka mõtiskleda küsimuse üle “Kes ma olen?”, millest kirjutasin siin.

Tänapäeva kasvava majanduse keskkonnas on inimestele tuttav olukord, kus tööd on rohkem kui jõuab ära teha. Inimesed on kohati väsinud ja segaduses, kuidas päriselt oma töölauda reguleerida nii, et tähtsad asjad saaksid tehtud ja endalgi jääks energiat, et õhtul midagi enda või pere jaoks teha.

Olen sügisest samuti töölainel ja kuigi ma armastan nii oma karjäärinõustaja kui värbaja tööd, siis asju, mida võiks ära teha on palju. Olen võtnud endale eesmärgiks õppida ennast reguleerima sellisel viisil, et tähtsamad asjad saaksid väga hästi tehtud ning sära silmis jääks samuti püsima.

Enda energiatasemel reguleerimine on tähtis selleks, et nende tegevustega, mida valid teha, jõuaksid kuhugi. Tänapäeval on palju siblimist ja rööprahklemist ning päeva lõpuks võib olla tunne, et tegelikult ei saanud midagi tehtud. Veel tähtsam on hoida enda tasakaalu, et mitte ennast läbi põletada.

Olen oma tööalases elus kogenud nii liiga rahuliku kulgemist kui ka suurt ületöötamist. Kumbi äärmus ei ole hea. Eriti kui ületöötamine hakkab tervisele. Iga kord ei pruugi õnnestuda hoida soovitud tasakaalu töö ja eraelu vahel, kuid tähtis on õppida märkama, kui see tasakaal hakkab kaduma ning siis midagi ette võtta.

Jagan siinkohal 6 näpunäidet, kuidas hoida enda energiataset ja asju päriselt ära teha:

1. Unusta rööprahlkemine. Teadlased on juba tõestanud, et mitmele asjale korraga keskendumine ei too soovitud tulemust. Inimene kulutab 10-20 sekundid, et süveneda mingisse konkreetsesse tegevusse. Kui sa rööprahkled, siis sa pead kogu aeg süvenema uuesti, mis kokkuvõtes kulutab rohkem su aeg ülesandeid täites. Ja iga kord kui me võtame ette uue ülesande võu tegevuse kulub meie päevaenergia. Mida mina olen teinud? Olen õppinud oma ülesandeid sättima nii, et võimalikult palju oleks üks-asi-korraga tegutsemist. Teen päeva ja max nädala plaani. Võimalusel planeerin mis aegadel ja millega tegelen ja katsun nii palju kui võimalik päevaplaanist ka kinni hoida. Sissetulevad e-mailid võivad vastamisega ka 30 minutit oodata, kui mul on konkreetne ülesanne käsil.
2. Väga kiirete perioodide puhul on tähtis oskuslik prioriteetide seadmine. Stephen R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” raamatus on välja toodud, et edukad inimesed keskenduvad tulekahjude kustutamise asemel päriselt tähtsate asjade ära tegemisele. Selleks, et tähtsaid asju päriselt ära teha on vaja kõigepeal teada, kus on sinu prioriteedid. Mis on need tegevused, mis toetavad sinu tänase päeva eesmärki või pikemat eesmärki. Kui mul on tulemas hullupööra kiire päev, siis ma võtan paberi ja pliiatsi ning kirjutan sinna 3-5 kõige tähtsamat tegevust, mida ma pean täna kindlasti ära tegema, et päeva oleks edukas ja viiks mind edasi. Iga tehtud asja ma kriipsutan maha ning päeva lõpus olen ma uhke esiteks selle üle, et kõik tähtsad asjad said tehtud ning teiseks ma ei kaldunud kõrvale ebaolulistesse asjadesse, mis oleks mul võtnud tähelepanu ja poleks mind edasi viinud. Ebaolulisi asju saab ka hiljem teha. Ja kõike ei peagi tegema. See on ka oskus.
3. Enda energia hoidmine. Jälgi üks päev, kui palju sa raiskad tööl oma energiat emotsioonidele nagu “miks küll selline otsus”, “kuidas ta võis nii teha”, “ettevõte ei tee minu jaoks …”, “juht ei saa minust aru” jms. Need mõtted ja eriti kui nad on valjusti välja öeldud kulutavad sinu energiataset ja sa vabatahtlikult annad endast ära seda energiat, millega saaks ära teha midagi tähtsat, nt mõne prioriteetsema tööülesande. Huvitav avastus oli minu jaoks ka see, et kui sa teed tööd, mida sa tõeliselt armastad, siis sa võid liigselt kulutada oma energiat ka läbi selle, kui sa liigselt elad sisse mingitesse ülesannetesse või tegevustesse. Nõustaja ja värbajana puutun ma väga palju kokku inimestega, kes mind inspireerivad oma lugude, mõttemaailma ja valikutega. See on väga kaasahaarav, aga kui ma hommikust õhtuni olen selles positiivses emotsioonide pöörises, siis see kurnab. Tuleb osata hoida tasakaalu, et jääda enda keskmesse.
4. Puhkepauside planeerimine. Selleks, et asju päriselt ära teha on ülimalt tähtis osata ka puhata. Kui inimene ei puhka, siis ta töötab üks hetk automaatpiloodi peal süvenemata sisusse, mida ta loob. Kiire perioodi järel peab võtma endale puhkepause. Mina olen proovinud planeerida teadlikult nt kord kuu-kahe jooksul puhkusemomente, kalendrisse kodukontori päevi kuni selleni välja, et kui ikka päriselt töötempo niidab maha, siis tuleb võtta paar päeva, et välja puhata. Usun, et ennast väärtustav inimene suudab ja tahab seista enda tasakaalu eest, et lisaks tööle leiab aega, et keha ja vaimu taastada.
5. Tööelu vastand. Lisaks tööle on olemas palju muidu tähtsaid valdkondi, mis ootavad tähelepanu. Mina armastan oma tööd väga, aga ma ei oleks terav ja produktiivne, kui ma kogu aeg seda teeksin. Aju tahab vahepeal inspiratsiooni ja muudel sagedustel toimetamist. Lase ajul seda teha.
6. Austa inimesi ja organisatsiooni enda ümber. Mulle meeldis ühe juhi tähelepanek, et kui inimene läheb kuhugi organisatsiooni tööle, siis võiks ta hinnata organisatsiooni väärtusi vastu enda väärtusi. Kuidas need klapivad hetkel? Ja kui üks hetk töötades ettevõtes, millega sul väärtused enam mingil põhjusel ei klapi, siis tuleb jääda endale ausaks ja sellest organisatsioonist välja astuda. See oleks aus mõlemale poole. Paraku paljud inimesed jäävad vinduma kulutades oma energiat süüdistamise ja rahulolematuse peale. Minu kogemus näitab, et nii nagu pole ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid organisatsioone. Tuleb leida see ühisosa, mis on selles ettevõttes, kus sa töötad, sinu jaoks head ja positiivset? Keskendudes positiivsele on sul oluliselt edukuma stardiplatrvom, et olla produktiivne ja saavutada oma eesmärke.