Kas minimalism on ainult asjadest loobumine ja vähemate asjade omamine? Kunagi arvasin, et minimalistid on need, kelle kodus on nii vähe asju, et seal ei ole hubane olla. Kus kõik on lage ja külm. Nüüd räägitakse minimalismist järjest enam ja mulle tundub, et ka mina olen liikumas järjest enam minimalistliku elustiili suunas. Kuidagi iseenesest ja mitte üldse ennast sundides.

Selles artiklis ei tahaks pikalt kirjutada asjade minimalismist. Sellest on palju räägitud. Küll aga lugedes viimati ühte minimalismi ja korrastamise raamatut “Õnn vähesest” sain pihta, et minimalism ongi midagi palju laiemat, kui “mul on vähe asju”.

Mis asi see minimalism siis on?

Meie üleküllastunud planeedil on liiga palju asju, valikuid, infot. Selle kõige sees on vaja ellu jääda. Ellu jääda nii, et enda sisemaailm jääks tasakaalu ja orienteeruks, mida üldse elult tahta. Minu arusaamist mööda on minimalistlik elustiil järjest oma elus asjade, valikute ja infovoo vähendamine ning teiselt poolt tähelepanu pööramine nendele vähestele ja tähtsatele tegevustele, inimestele, olukordadele, mis on tõesti hingele vajalikud.

Mõelge näiteks, kui lähete poodi valima leiba-saia. Kui olete keskmisest teadlikum ostja, siis tahate võimalikult tervisliku täistera toodet, võib olla veel parem, kui see oleks nisuvaba toode. Kui palju valikuid ees on ja kui palju silte peab läbi vaatama! Teadlased väidavad, et kui valikus on rohkem kui 5 toodet, siis ei suuda me enam ratsionaalselt valida ning valime suurema tõenäosusega “huupi”.

Aga kui sellised “huupi” valikud juhtuvad suuremate ja elulisemate otsustega? Näiteks kuhu kooli laps panna või kuhu kolida või mis võiks olla järgmine karjäärialane samm? Selleks, et sellised suured ja elulised otsused oleksid võimalikult kooskõlas inimese endaga, on minu meelest ülitähtis minimaliseerida oma elu paljusid tahke. Mis tahud need on ja mida olen mina juba teinud?

Minu tagasihoidlik lähenemine minimalistlikule eluviisile:

1. Asjad- siin all ma käsitlen kõiki kodus olevaid asju alates riietest lõpetades laste mänguasjadega. Meie peres on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt 1x kvartalis käime üle riidekapid ja mänguasja kastid ning loobume nendest asjadest, mida enam ei vaja. Asjad viime Taaskasutuskeskusesse (Tallinnas viime meie Tatari tn keskusesse) ning tunneme alati head tunnet, et kodus saab ruumi juurde ning asju ei pea ära viskama. Samuti näen, kuidas see õpetab lapsele oma asjade annetamist- mu poeg suudab kiiresti kindlalt öelda, kas tal on seda asja edaspidi vaja või loovutame mõnele lapsele, kes sellest rohkem rõõmu tunneb.
2. Üritused ja muud käimised- kunagi ma tahtsin jõuda paljudele põnevatele üritustele (eriti kui jutt käis suvest), tihti käia kinos, kontsertitel jne. Ma käisin palju ringi, aga sügavuti ei pruukinud see paljujus mulle rõõmustavalt mõjuda. Ma lihtsalt olin ära hõivanud kogu oma vaba aja. Nüüd on see asendunud korraliku eelvalikuga, kuhu tasub minna ja mida tasub teha. Ma käin ringi pigem vähem, aga olen selle eest tänulik, et need käimised on sügavamalt mõtestatud.
3. Infovoog ja telekas- kui palju risustab pidev infovoog meie aju ja mõtlemist. Olen suuresti loobunud uudiste igapäevasest jälgimisest ja vaatamisest. Telekast paneme käima vaid teatud meie pere mõistes kvaliteetsaateid ja seda ka pigem sügis-talvisel perioodil. Suvel ei lähe meil telekas tihti mitu päeva käima. Interneti artiklite asemel olen pigem raamatute austaja. Olen tähele pannud, et vajalik uudis, mis peab minuni jõudma, jõuab niikuinii, isegi kui ma uudiseid ei jälgi. Suund, millega pean veel tegelema on sotsiaalmeedia vähendamine igapäevaelus.
4. Tutvusringkond- kellega, kui palju ja mis teemadel ma suhtlen on ajaga kindlasti muutnud. Mulle ei anna small-talkid midagi ning proovin neid igati vältida. Minu kohtumised sõbrannadega on pigem sügavad jutuajamised elust ja inimeseks olemisest. Need aitavad analüüsida iseennast ja oma elu. Need annavad midagi juurde, mitte ei võta ära (nt aega).
5. Autoga liiklmine- meie peres on praegu kaks autot, kuid järjest tugevamalt tunnen iseenda seest tungi, et seda on liiga palju. Liiga palju nii rahaliselt, kuid eelkõige mitte mõistlik järjekordse “asjade” omamise poole pealt. Siit samm sügavamale minnes- seda on liiga palju loodusele ja keskkonnale. Iga hommik, kui ma istun Tammsaare tee ummikus tunnetan, et see on nii vale, mis ümberringi toimub. Kõik need inimesed oma autodes sõitmas kuhugi, et siis päev läbi auto seisaks parklas, et saaks õhtul tagasi koju sõita. Nädalavahetusel proovin üldse võimalikult vähe autoga sinna-tagasi linna vahel sõita, kui siis linnast välja. Suvel aga võimalusel üldse ainult jala või rattaga. Loodus oleks nii palju tänulikum, kui pered saaksid oma logistika paika panna nii, et oleks vajadusel ainult üks auto ja veel ideaalsem, kui see auto oleks hübriid või elektri auto 🙂 Meie vaikselt teeme plaani, kuidas nii korraldada.
6. Võimalikult TÜHI nädalaplaan- kuidas nii? Minu arvates on “moest läinud” olla hõivatud ja teha väga palju asju. Tähtis on teha nädalas enda jaoks tähtsaid asju, mis toidavad hinge ja eneseteostust ning ülejäänud aeg lihtsal olla (kohe kirjutan ka, miks lihtsalt olemine hea on). Kunagi, kui olin 23 aastaselt oma suurte kohustuste pagasiga omadega kokku jooksnud tegin endale nimekirja, kus panin kirja kõik oma tolle hetke tegevused ja kohustused. Vaatasin sellele nimekirjale ausalt otsa ning tegin vahele, umbes poole peale, paksu joone. Kõik, mis jäi joonest ülespoole, nende tegevustega ma jätkasin ja kõik, mis jäi allapoole ma lõpetasin põhimõtteliselt päeva pealt (kuigi seal oli palju tegevusi, mis mulle tol ajal meeldisid). Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et mul pole aega ELADA, vaid ma kogu aeg teen midagi! Mäletan, et tolle aja korrektuur pani aluse kogu järgmisele ajale, kus hakkasin seadma päris prioriteete ning hoidma oma nädala ja kohustuste graafikut minimaalsena.

Mis aitab minimalismile kaasa?

• õppige tunnetama “see on piisav” tunnet. Paljusid asju elus saaks teha veel paremini või omada midagi veel paremat. Kui aga saada kätte tunnetus, et see on piisav, siis saab lahti lasta, lugeda ülesanne tehtuks või mitte osta järjekordset vidinat ning selle asemel jällegi lihtsalt elada ja nautida.
• ootuste kahandamine- meie pettumused ei sünni mitte sellest, et maailm on halb või teised inimesed mitte piisavad, vaid meie ootustest teiste või olukordade suhtes. Kui meie ootused on madalamad või me ei ootagi midagi, vaid uudishimulikult lähme asjadega kaasa, siis on palju lihtsam ootusi ületada ja tõeliselt nautida seda, mida pakutakse.
• prioriteetide seadmine- seda pole vaja selleks, et rohkem jõuda teha, vaid selleks, et rohkem saada aega juurde. Muud ma ei tahakski siinkohal lisada.
• õppige lihtsalt OLEMA- kui me teeme paljusid tegevusi, meil on palju kohustusi ning palju füüsilisi asju, siis me hakkame ennast identifitseerima läbi oma töö positsiooni, läbi elukoha, läbi omandatud asjade. Me niivõrd samastume, et unustame hinges ära, kes me tegelikult oleme. Ja see on kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kui ta kaotab kontakti iseendaga..

Elu parim Kingitus, mida minimalistliku elustiiliga kaasa saad

Kõik ülaltoodud puntkid jõuavad minu elus siia, selle kõige tähtsama põhjuseni, miks minimalism kinnitab mu elus järjest rohkem kanda. See on AEG. Aeg, kus saab olla endaga tõeliselt kontaktis, tunnetada, mida elult tahad ning julgeda elada peavoolust teistmoodi. Millal sa viimati vaatasid pikemalt aknast välja ja jälgisid puude liikumist? Millal sa viimati jõid teed vaikuses ning tunnetasid selle igat maitset ja lõhna? Millal sa lihtsalt lebasid voodis või diivanil ja vaatasid lakke, lihtsalt unistades? Need on need hetked, mille nimel mina loobun järjest rohkematest asjadest selle kõige üldisemas mõttes. Tänu sellele ma tean, et ma teen iseenda ja oma pere vaates palju paremaid valikuid ning liigun elus selles suunas, mis mind tõeliselt rahuldab. Sest võidetud aeg annab mulle võimaluse olla iseendaga kontaktis ja see paneb elus iseenesest kõik õigetele kohtadele.

Ja mis on minu meelest imeline boonus- KESKKONNA JA LOODUSE säästmine. Mida vähem ma oman, mida vähem ma sõidan, mida vähem ma tarbin, seda rohkem ma toetan Maad, et ta saaks terveneda.

Namaste! Aitäh, et lugesid lõpuni.

 

Suvi on käes ja tulemas on suur puhkuste aeg. Eesti seaduse järgi peab töötaja puhkama aastas vähemalt 2 nädalat järjest. See seadus võetis vastu mõned aastad tagasi, et ka kõige tragimad töötajad läheksid “pikemalt” puhkama, selleks, et ennetada töötajate läbipõlemist ja rahas puhkuste välja võtmist.

Puhata tuleb osata. Võib minna kohustuslikuks kaheks nädalaks puhkusele, kuid päevast-päeva lugeda oma e-maile. Töö energiast ei saagi niimodi välja.

Mina õppisin puhkama ca viis aastat tagasi, kui jäin lapsehoolduspuhkusele. Sellest kujunes mu elu pikim puhkus ehk kokku 3 aastat. Ütlen selle aja kohta “puhkus”, sest olin siiski töö teemadest täiesti eemal ning tegelesin põhimõtteliselt igapäevaselt unistamise ja tuleviku loomisega. See kogemus õpetas mind tundma ja tunnetama seda maailma, mis on väljaspool kontorielu.

Missugused on hea puhkuse tunnused?

• Sa korraldad puhkuse eel asjad niimodi, et sa ei pea oma puhkuse ajal tegelema ühegi jooksva töö asjaga. Sa lubad endal ennast täiesti välja lülitada kõikidest jooksvatest töö kohustustest, mis su mailboksis on. Selleks soovitan vähemalt puhkuse ajaks telefonist välja jätta töö e-mail, kalender jms
• Puhkuse ajal sa keskendud eelkõige kõikidele muudele valdkondadele kui su igapäevane töö. Sina ise, sinu lapsed, mees ja pere, sõbrad, reisimine, kontserdid, hommikuti pikalt magamine, jalutuskäigud, lihtsalt logelemine, raamatu lugemine. Sa teed kõike seda, mida sa igapäevaselt teha ei jõua, aga sa sisimas tahaksid.
• Su puhkus on tasakaalus aktiivse puhkuse ja lihtsalt olemisega. Kui sa kogu puhkuse tihedalt ära sisustad, siis võid olla puhkuse lõpus väsinud ringi-tiirutamisest ja uutest muljetest. Jäta endale vähemalt suvel seda aega lihtsalt olla ja tunnetada kogu oma muud elu, mis pole töö.
• Sa oled puhkamise staadiumis, kui sul hakkavad tulema loovad, ägedad ideed, mida kõike saaks ära teha oma eluga, oma tööalaste väljakutsetega (vaatame siin laiemat pilti, mitte jooksvaid ülesandeid). Sa hakkad tunnetama, mida sa tegelikult oma puhkuse ajaga tahaksid ette võtta ja mida teha, kui puhkus on läbi.
• Puhkuse periood võiks olla produktiivne  ja viljakas su edasise elu jaoks. See võiks olla aeg, kus sa võtad igapäeva virr-varrist aja maha ja hindad, kuidas sulle sobib see, mida sa igapäevaselt teed. Kui see hästi ei sobi, siis mis lahendused võiksid olla? Kuhu suunas sind kisub?
• Vajadusel viid sa peale puhkust sisse vajalikud korrektuurid kas oma töö elus, ajas endale või perele, oma hobides. Sa teed seda selleks, et oma sisulist elu kvaliteeti parandada.

Selliseid aja mahavõtmisi võiks inimestel olla ikka tihedamini kui 1-2 korda aastas. Olen õpinud sinna puhkuse staadiumisse minemist paari-kolme päevaga. Kindlasti aitab hästi kaasa keskkonna vahetus, reisimine, asjade teistmoodi tegemine.

Soovin sulle südamest viljakat puhkust! Et puhkus annaks sulle vastuseid ja et sa julgeksid neid vastuseid oma puhkuse ajal otsida. Me märkame ennast igapäeva rutiinis liiga vähe. Puhkuse ajal unistage suurelt ja vaadake maailma laia pilguga- mis kõik on võimalik! 🙂

Võid puhkuse aja ka mõtiskleda küsimuse üle “Kes ma olen?”, millest kirjutasin siin.

Tänapäeva kasvava majanduse keskkonnas on inimestele tuttav olukord, kus tööd on rohkem kui jõuab ära teha. Inimesed on kohati väsinud ja segaduses, kuidas päriselt oma töölauda reguleerida nii, et tähtsad asjad saaksid tehtud ja endalgi jääks energiat, et õhtul midagi enda või pere jaoks teha.

Olen sügisest samuti töölainel ja kuigi ma armastan nii oma karjäärinõustaja kui värbaja tööd, siis asju, mida võiks ära teha on palju. Olen võtnud endale eesmärgiks õppida ennast reguleerima sellisel viisil, et tähtsamad asjad saaksid väga hästi tehtud ning sära silmis jääks samuti püsima.

Enda energiatasemel reguleerimine on tähtis selleks, et nende tegevustega, mida valid teha, jõuaksid kuhugi. Tänapäeval on palju siblimist ja rööprahklemist ning päeva lõpuks võib olla tunne, et tegelikult ei saanud midagi tehtud. Veel tähtsam on hoida enda tasakaalu, et mitte ennast läbi põletada.

Olen oma tööalases elus kogenud nii liiga rahuliku kulgemist kui ka suurt ületöötamist. Kumbi äärmus ei ole hea. Eriti kui ületöötamine hakkab tervisele. Iga kord ei pruugi õnnestuda hoida soovitud tasakaalu töö ja eraelu vahel, kuid tähtis on õppida märkama, kui see tasakaal hakkab kaduma ning siis midagi ette võtta.

Jagan siinkohal 6 näpunäidet, kuidas hoida enda energiataset ja asju päriselt ära teha:

1. Unusta rööprahlkemine. Teadlased on juba tõestanud, et mitmele asjale korraga keskendumine ei too soovitud tulemust. Inimene kulutab 10-20 sekundid, et süveneda mingisse konkreetsesse tegevusse. Kui sa rööprahkled, siis sa pead kogu aeg süvenema uuesti, mis kokkuvõtes kulutab rohkem su aeg ülesandeid täites. Ja iga kord kui me võtame ette uue ülesande võu tegevuse kulub meie päevaenergia. Mida mina olen teinud? Olen õppinud oma ülesandeid sättima nii, et võimalikult palju oleks üks-asi-korraga tegutsemist. Teen päeva ja max nädala plaani. Võimalusel planeerin mis aegadel ja millega tegelen ja katsun nii palju kui võimalik päevaplaanist ka kinni hoida. Sissetulevad e-mailid võivad vastamisega ka 30 minutit oodata, kui mul on konkreetne ülesanne käsil.
2. Väga kiirete perioodide puhul on tähtis oskuslik prioriteetide seadmine. Stephen R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” raamatus on välja toodud, et edukad inimesed keskenduvad tulekahjude kustutamise asemel päriselt tähtsate asjade ära tegemisele. Selleks, et tähtsaid asju päriselt ära teha on vaja kõigepeal teada, kus on sinu prioriteedid. Mis on need tegevused, mis toetavad sinu tänase päeva eesmärki või pikemat eesmärki. Kui mul on tulemas hullupööra kiire päev, siis ma võtan paberi ja pliiatsi ning kirjutan sinna 3-5 kõige tähtsamat tegevust, mida ma pean täna kindlasti ära tegema, et päeva oleks edukas ja viiks mind edasi. Iga tehtud asja ma kriipsutan maha ning päeva lõpus olen ma uhke esiteks selle üle, et kõik tähtsad asjad said tehtud ning teiseks ma ei kaldunud kõrvale ebaolulistesse asjadesse, mis oleks mul võtnud tähelepanu ja poleks mind edasi viinud. Ebaolulisi asju saab ka hiljem teha. Ja kõike ei peagi tegema. See on ka oskus.
3. Enda energia hoidmine. Jälgi üks päev, kui palju sa raiskad tööl oma energiat emotsioonidele nagu “miks küll selline otsus”, “kuidas ta võis nii teha”, “ettevõte ei tee minu jaoks …”, “juht ei saa minust aru” jms. Need mõtted ja eriti kui nad on valjusti välja öeldud kulutavad sinu energiataset ja sa vabatahtlikult annad endast ära seda energiat, millega saaks ära teha midagi tähtsat, nt mõne prioriteetsema tööülesande. Huvitav avastus oli minu jaoks ka see, et kui sa teed tööd, mida sa tõeliselt armastad, siis sa võid liigselt kulutada oma energiat ka läbi selle, kui sa liigselt elad sisse mingitesse ülesannetesse või tegevustesse. Nõustaja ja värbajana puutun ma väga palju kokku inimestega, kes mind inspireerivad oma lugude, mõttemaailma ja valikutega. See on väga kaasahaarav, aga kui ma hommikust õhtuni olen selles positiivses emotsioonide pöörises, siis see kurnab. Tuleb osata hoida tasakaalu, et jääda enda keskmesse.
4. Puhkepauside planeerimine. Selleks, et asju päriselt ära teha on ülimalt tähtis osata ka puhata. Kui inimene ei puhka, siis ta töötab üks hetk automaatpiloodi peal süvenemata sisusse, mida ta loob. Kiire perioodi järel peab võtma endale puhkepause. Mina olen proovinud planeerida teadlikult nt kord kuu-kahe jooksul puhkusemomente, kalendrisse kodukontori päevi kuni selleni välja, et kui ikka päriselt töötempo niidab maha, siis tuleb võtta paar päeva, et välja puhata. Usun, et ennast väärtustav inimene suudab ja tahab seista enda tasakaalu eest, et lisaks tööle leiab aega, et keha ja vaimu taastada.
5. Tööelu vastand. Lisaks tööle on olemas palju muidu tähtsaid valdkondi, mis ootavad tähelepanu. Mina armastan oma tööd väga, aga ma ei oleks terav ja produktiivne, kui ma kogu aeg seda teeksin. Aju tahab vahepeal inspiratsiooni ja muudel sagedustel toimetamist. Lase ajul seda teha.
6. Austa inimesi ja organisatsiooni enda ümber. Mulle meeldis ühe juhi tähelepanek, et kui inimene läheb kuhugi organisatsiooni tööle, siis võiks ta hinnata organisatsiooni väärtusi vastu enda väärtusi. Kuidas need klapivad hetkel? Ja kui üks hetk töötades ettevõtes, millega sul väärtused enam mingil põhjusel ei klapi, siis tuleb jääda endale ausaks ja sellest organisatsioonist välja astuda. See oleks aus mõlemale poole. Paraku paljud inimesed jäävad vinduma kulutades oma energiat süüdistamise ja rahulolematuse peale. Minu kogemus näitab, et nii nagu pole ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid organisatsioone. Tuleb leida see ühisosa, mis on selles ettevõttes, kus sa töötad, sinu jaoks head ja positiivset? Keskendudes positiivsele on sul oluliselt edukuma stardiplatrvom, et olla produktiivne ja saavutada oma eesmärke.

 

Kirjutasin mõni aeg tagasi raamatusoovitusest Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”. Kuna raamat väga inspireeris mind, siis teen selle artikliga väikese kokkuvõte loetust.

Paljud inimesed soovivad oma elus leida enda tee ja ka jõuda sellel teel võimalikult kaugele. Üldiselt alustatakse ande otsimisest ja selle välja selgitamisest. Ka minu juurde nõustamistele jõuavad inimesed küsimusega- mis on minu anne? Teistel justkui on, aga minu (veel) ei ole.

Anne

Mis on anne? Kas see on midagi, mis on meisse programmeeritud sünnist saatik ja mis üks hetk avaldub meie elus? Kas on see hoopis midagi, mida pean ise kombineerima oma tuguvustest? Või on see hoopis midagi muud, midagi salapärast?

Annet hakatakse otsima juba lapsepõlves. Laps suunatakse erinevatesse trennidesse ja vaadatakse, mis talle sobib ja meeldib. Sealt edasi, kui läheb hästi, siis tegeleb laps mõne alaga mõnda aega. Siiski on täiskasvanuks saamisel ikka see küsimus, mis on see anne, mida saan rakendada täiskasvanud eas ja eriti hästi oleks, kui saaks rakendada seda ka oma töös.

Siiski alustatakse valest otsast. Paljud teaduslikud uuringud on tõestanud, et mitte anne ei vii edasi, vaid südikas pürgimine oma eesmärgi poole. Läbi südika pürgimise võib avastada ka oma peitu pugenud ande. Aga kuidas?

Südikuse arendamise 4 etappi

1. Huvi äratamise etapp julgustab inimesi proovima erinevaid tegevusi, et aru saada, mis meeldib ja sobib. Siia alla lähevad kindlasti ka uute töödega katsetamine, kui on tunne, et vana töökoht enam ei sümpatiseeri, aga veel ei tea, mida edasi teha. Olles pidevalt paigal ühes punktis ja otsides selles punktis enda annet või ideaalset töökohta, ei jõuta väga kaugele. Hakates lihtsalt edasi astuma teadmata, mis suund see on, hakkab elu näitama, mis sobib ja mis mitte. Inimene õpib siis enda kohta ja iseennast tundma- läbi selle ka joonistub välja valdkond, millega ta võiks pikemalt hakata tegelema.
2. Harjutamise etapp on see, mis mind praegusel eluhetkel kõige enam köidab. Nimelt kui inimene on enda jaoks välja valinud ühe valdkonna, mis võiks talle sobida ja kus ta võiks pikemalt toimetada, siis ta hakkab kindlameelselt ennast arendama selles valdkonnas (rõhutan sõna “võiks”, sest inimene ei pruugi ikka veel tunda, et 100% on see see ala, mis kõikidest võimalustest talle sobib”). Selle kohta on raamatus palju näited, kuidas teatud ala tippsportlased on selle alani jõunud. Paljudel polnud esimesest hetkest “seda” kõige õigemat tunnet, see tuli nö töö käigus.
3. Eesmärgi etapp on see koht, kus peale sukeldumist teatud valdkonda tekib inimesel kõrgem eesmärk, miks ta selles valdkonnas tegutseb ja oma panuse sinna annab. Osadel juhtudel tekib see eesmärk enne “harjutamise etappi”. Siinkohal me räägime eesmärgist, mis on suurem kui inimene ise. Intervjuudes tipptegijatega on välja tulnud, et eranditult kõik teevad oma suunda millegi/kellegi nimel, mitte iseenda pärast. Selline eesmärgi sõnastus ja tunnetamine annab jõudu ning motivatsiooni rühkida sinnapoole ka siis, kui tulevad rasked ajad.
4. ja need rasked ajad tulevad. Lootuse etapis õpib inimene püsti tõustma ka peale mitmeid kukkumisi ja ebaõnnestumisi. Tähtis ongi see kaugem ja tähtsaim eesmärk, millepärast ikka ja jälle tuletatab inimene endale meelde, miks ta selle tee endale valis ja miks ta seda teed peab ka edasi käima. Inimesed, kes loobuvad pigem kergekäeliselt ei pruugigi kunagi üheski valitud suunas kaugele jõuda. Sest rasketel hetkedel on ikka kergem võtta ette uus huvi või valdkond, milles hakata tegutsema. Aga sellisel juhul kõik need tegevused jäävad pinnapealseks. Just peale kukkumist ja uuesti tõusmist tekib sügavus ja mida sügavamale oma valdkonnas minna, seda rohkem õpib, et veel on palju seda, mida avastada.

Kuidas saan mina oma südikust arendada?

• Hakka vaikselt muutma oma mõttemaailma, et kõigepealt tuleb kohale ilmuda (näidata üles huvi millegi vastu) ning siis tuleb anne, mitte vastupidi.
• Sa võid olla mitmes asjas hea ja/või sind huvitavad mitmed valdkonnad. Üks hetk sa pead otsustama, millele sa hakkad oma aega pühendama.
• Järjepidevus, kui suund on valitud. Tähtis, et oleks soov saada valitud valdkonnas paremaks, kui olid eile. See tähendab igapäevast eesmärgistatud harjutamist. Lihtsalt jooksmas käia parema enesetunde jaoks on mõnus küll, kuid kui soovid jooksmisel areneda, siis pead seadma endale eesmärke, nt joosta kuu aja pärast parema ajaga kui täna, pikema vahemaa vms See on okei, kui mõndasid tegevusi teeme lihtsalt parema enesetunde nimel, kuid sinu valitud suuna tegevus peab olema eesmärgistatud.
• Vali teadlikult ülesanded, millega sa veel nii hästi toime ei tule. Inimloomus ühelt poolt tahab olla mugavustsoonis. Tipptegijad valivad teadlikult ülesandeid, mis aitavad neil arendada nende nõrku külgi. Samuti analüüsivad nad alati, kui midagi on valesti läinud. Nad õpivad vigadest ja ebaõnnestumistest.
• Loo omale rutiin ja rituaalid. Nt teatud kellaaegadel teed kindlaid asju (mis aitavad sul ennast valitud valdkonnas arendada). See lihtsustab pihta hakkamist, sest rutiinis ei pea aju enam mõtlema ümberlülitumisele, vaid ta teab, mis hakkab tulema.
• Muuda oma mõttemuster, et ebaõnnestumine on halb ja sea endale eesmärgiks arendada oma nõrku külgi (mida valitud valdkonnas on vaja). Imikud ja väikelapsed veedavad suure osa ajast, tehes asju, mida nad teha ei suuda- ikka uuesti ja uuesti-, ja samas ei näi nad seejuures tundvat ei piinlikkust ega ärevust. Vigadest õppimine on asi, mille vastu imikutel ja väikelastel ei ole mitte kui midagi. Suuremaks saades me õpime ära, et eksimine on halb. Tegelikult eksimus on võimalus õppida, kuidas asja õigesti ja paremini teha. 
• Leia ülesse oma kõrgem eesmärk, miks sa seda teed, mida teed. Selle raamatu valmimise käigus intervjueeritud edukatel inimestel oli kõigil mingi kõrgem eesmärk, kelle või mille pärast nad pingutavad oma valdkonnas. 
• Õpi minema sügavuti rasketest olukoradest läbi. Raskes olukorras vaata, mida on mul veel siit õppida? Ükski töö ega huviala pole nii pinnapealne, kui meile võib alguses paista- et õpin selle ära ja olengi tipptegija. Erinevad uuringud on tõestanud, et kulub ca 10 aastat aega, et mingis valdkonnas tipptegijaks saada ja sealt edasi saab valdkonda järjest sügavamalt uurida. Igal asjal on lõpmata palju tahke- seepärast ongi elu nii põnev ja igal valitud alal võib saada kogu aeg aina paremaks.

Miks üldse peaks südikust arendama? Kui sa tahad saada mingis valdkonnas väga heaks tegijaks, olgu see töövaldkond või hobi, peab pingutama. See pingutus ei pruugi alati olla raske. Pigem on asi meelestatuses. Ja õnneks räägitakse sellel teekonnal ka voo seisundist, sellisest tegemisest, kus kaob aeg ja ruum ning sa lihtsalt naudinguga sukeldus sellesse, mida teed. Usun, et parim ja efektiivseim viis on leida tasakaal pingutuse ja puhkuse/voo seisundi vahel. Raamat räägib ka sellest, kuidas hoida seda tasakaalu.

Kes aga tahavad kirjandust oma ande või õige suuna leidmiseks, nendele soovitan lugeda raamatut “Ikigai”. Ja ka see raamat näitab, et oma andeni saab jõuda läbi erinevate tegevuste- nendest tegevustest raamat räägibki.

Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”- https://www.apollo.ee/sudikus-kirglikkuse-ja-visaduse-joud.html

Hector Garcia & Francesc Miralles “Leia oma ikigai”- https://www.apollo.ee/leia-oma-ikigai.html

 

 

Selle sügise esimene töötuba on teemal “Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele”

L 13.10.2018 kell 11-16.00