Prioriteedid- võimalus tänapäeva ühiskonnas ellu jääda

Meie ümber on juba ammu valikuid rohkem kui me suudame hoomata. Kirjandust, filme, teatrit, meelelahutust, kaubanduskeskusi, tooteid, aga ka tegevusi, kohustusi, tööüelsandeid ja unistusi, mida kõike saaks ära teha kui vaid jõuaks.

Tööelulisel maastikul mida aeg edasi, seda rohkem kohtan enda ümber tõsiasja, et tööd on ümberiringi rohkem, kui inimene suudab 40 tunniga nädalas ära teha. See tähendab seda, et inimesed proovivad erinevaid ajajuhtimise ja planeerimise nippe, et ühes tööpäevas veelgi rohkem asju ära teha. Kuhu see viib- selleni, et uusi ülesandeid tuleb veelgi kiiremini lauale ja inimene on ülekoormatud.

Stress ja läbipõlemine on märksõnad, millest ühiskonnast räägitakse järjest rohkem. Jah, tähtis see on, et inimesed ise märkaksid, kui midagi hakkab kiiva kiskuma. Et inimesed märkaksid, et veel rohkem ja kiiremini tegemine ei vii unistuste maanteele, vaid hoopis isikliku upikusse. Ja siis ei ole õnnelik ei töötaja ega tööandja. Tihti ei osata aga muud teha kui kiiremini töötada. Mis võiks olla lahendus?

 

Prioriteetide seadmine kui päästerõngas

Stephen R. Covey oma menukas raamatus “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” kirjutab ühe osana prioriteetidest, mis on seatud inimese sisemise missiooni alusel.

Kuldvõtmeke peitub II kvadrandis (mittepakiline-oluline), mille tegevused on kirja pandud sisemiste (kaugemate) eesmärkide järgi. Teise kvadrandi alla lähevad ka unistused ja pikaajalised plaanid. Kõik, mis tuleb südamest. Tööga seotud tegevustest läheb minul sinna tegevused, mida ma tunnen, et teen sellepärast, et loon nende ülesannetega väärtust. Siin punkti all on ka sinu isiklikud unistused. Ja siia alla läheb kindlasti ka puhkus ja aeg endale, et taastuda ja ennast laadida.

Esimese kvadrandi (pakiline-oluline) ülesannete puhul ütleb Covey, et need on sellised tegevused, mida rohkem neid teed, seda rohkem neid tuleb asemele. Samuti suure tõenäosusega on need kellegi teise prioriteedid, mitte sinu omad. III kvadrandi (pakiline-ebaoluline) tegevused on sellised, mis on pigem lihtsamad ja mida saab kiiresti ära teha- seeepärast inimesed eelistavad just selle kvadrandi tegevusi, kuidi need ei vii kunagi soovitud eesmärkideni. Ja siis on jäänud IV kvadrant (mittepakiline-ebaoluline), mille tegevused võiksime suuresti üldse mitte teha.

Nii, aga kuidas seda teadmist siduda igapäeva eluga?

Nipid igapäevaellu

Tähtis on aru saada, mis on need II kvadrandi kõige suuremad prioriteedid, isegi kui nendega justkui ei ole kiiret. Kui need on paigas, siis soovitab Covey planeerida oma tegevusi selle järgi. Ja planeerida mitte päeva järgi (to-do list, mida kõike vaja ära teha), vaid võttes fookusesse nädala ning pannes kirja, mida soovid saavutada (pidades silmas eelkõige II kvadranti, aga ka I kvadrandi tegevusi) ning vastavalt sellele jaotada iga päeva peale mingid tegevused.

Mina nt olen teinud nädala eesmärgi 8-10 kõige tähtsama eesmärgiga ning sinna sisse kindlasti võtnud selliseid tegevusi, mis ei “põle”, kuid mis on minu II kvadrandis. Seejärel olen jaotanud need eesmärgid 5 tööpäeva peale nii, et igas tööpäevas oleks max 3 suuremat eesmärki ning jääks ka aega I kvadrandi ülesanneteks.

Sellisel viisil oma prioriteete paika pannes tunnen, et kui mul on paigas sisemised prioriteedid, siis on mul palju lihtsam orienteeruda infovoos, mida kõike oleks vaja “kohe” ära teha. Samuti, kui ma tean, mis on mu päeva 3 tähtsamat eesmärki ja neid ära täites ei ole mul õhtul tunnet, et miski jäi tegemata. Eelnevalt see tunne on tihti sisse jäänud, sest nagu eelnevalt mainisin, tänapäeva ühiskonnas ei saa vist paljudel töö kunagi otsa.

Sellist jaotust saab ja peaks kindlasti tegema mitte ainult tööalaselt vaid ka eraelulises plaanis. Kui sa ei võta teadlikult aega perega või kaaslasega, siis on need tegevused kuskil mujal kvadrandis kui II (kus nad ju võiksid olla) ja siis võid tunda ennast tihti halvasti, et mingid asjad eraeluliselt ei suju. Prioritiseerimine päästab meid selles kiires maailmas, kus peab päriselt aru saama, mis on just sinu praeguses elus tähtis ja mis mitte nii väga. Kas sa täidad igapäevaselt kellegi teise unistusi ja prioriteete või tegeled enda unistuste ja eesmärkide täitmisega?

Autentsete prioriteetide seadmise oskus aga algab sellest, kui hästi sa tunned iseennast. Kui hästi oled sa endaga kontaktis. Ilma ennast tundmata ei pruugi sa seada endast lähtuvaid prioriteete, vaid ikka kellegi teise pärast (olles ise pärast õnnetu). Soovitan endalt küsida: Mis on päriselt mu jaoks tähtis? Miks ma teen seda tööd? Mis väärtust ma oma tööga loon ja mis on need tegevused, mis kajastavad seda väärtust? Ja minu unistused? Minu aeg perega ja iseendaga- kas ma võtan selle jaoks aega?

Olles aus iseenda vastu avastad, et maailma toetab sind.

 

/0 Comments/by

Kuidas hoida oma energiataset ja asju päriselt ära teha!

Tänapäeva kasvava majanduse keskkonnas on inimestele tuttav olukord, kus tööd on rohkem kui jõuab ära teha. Inimesed on kohati väsinud ja segaduses, kuidas päriselt oma töölauda reguleerida nii, et tähtsad asjad saaksid tehtud ja endalgi jääks energiat, et õhtul midagi enda või pere jaoks teha.

Olen sügisest samuti töölainel ja kuigi ma armastan nii oma karjäärinõustaja kui värbaja tööd, siis asju, mida võiks ära teha on palju. Olen võtnud endale eesmärgiks õppida ennast reguleerima sellisel viisil, et tähtsamad asjad saaksid väga hästi tehtud ning sära silmis jääks samuti püsima.

Enda energiatasemel reguleerimine on tähtis selleks, et nende tegevustega, mida valid teha, jõuaksid kuhugi. Tänapäeval on palju siblimist ja rööprahklemist ning päeva lõpuks võib olla tunne, et tegelikult ei saanud midagi tehtud. Veel tähtsam on hoida enda tasakaalu, et mitte ennast läbi põletada.

Olen oma tööalases elus kogenud nii liiga rahuliku kulgemist kui ka suurt ületöötamist. Kumbi äärmus ei ole hea. Eriti kui ületöötamine hakkab tervisele. Iga kord ei pruugi õnnestuda hoida soovitud tasakaalu töö ja eraelu vahel, kuid tähtis on õppida märkama, kui see tasakaal hakkab kaduma ning siis midagi ette võtta.

Jagan siinkohal 6 näpunäidet, kuidas hoida enda energiataset ja asju päriselt ära teha:

  1. Unusta rööprahlkemine. Teadlased on juba tõestanud, et mitmele asjale korraga keskendumine ei too soovitud tulemust. Inimene kulutab 10-20 sekundid, et süveneda mingisse konkreetsesse tegevusse. Kui sa rööprahkled, siis sa pead kogu aeg süvenema uuesti, mis kokkuvõtes kulutab rohkem su aeg ülesandeid täites. Ja iga kord kui me võtame ette uue ülesande võu tegevuse kulub meie päevaenergia. Mida mina olen teinud? Olen õppinud oma ülesandeid sättima nii, et võimalikult palju oleks üks-asi-korraga tegutsemist. Teen päeva ja max nädala plaani. Võimalusel planeerin mis aegadel ja millega tegelen ja katsun nii palju kui võimalik päevaplaanist ka kinni hoida. Sissetulevad e-mailid võivad vastamisega ka 30 minutit oodata, kui mul on konkreetne ülesanne käsil.
  2. Väga kiirete perioodide puhul on tähtis oskuslik prioriteetide seadmine. Stephen R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” raamatus on välja toodud, et edukad inimesed keskenduvad tulekahjude kustutamise asemel päriselt tähtsate asjade ära tegemisele. Selleks, et tähtsaid asju päriselt ära teha on vaja kõigepeal teada, kus on sinu prioriteedid. Mis on need tegevused, mis toetavad sinu tänase päeva eesmärki või pikemat eesmärki. Kui mul on tulemas hullupööra kiire päev, siis ma võtan paberi ja pliiatsi ning kirjutan sinna 3-5 kõige tähtsamat tegevust, mida ma pean täna kindlasti ära tegema, et päeva oleks edukas ja viiks mind edasi. Iga tehtud asja ma kriipsutan maha ning päeva lõpus olen ma uhke esiteks selle üle, et kõik tähtsad asjad said tehtud ning teiseks ma ei kaldunud kõrvale ebaolulistesse asjadesse, mis oleks mul võtnud tähelepanu ja poleks mind edasi viinud. Ebaolulisi asju saab ka hiljem teha. Ja kõike ei peagi tegema. See on ka oskus.
  3. Enda energia hoidmine. Jälgi üks päev, kui palju sa raiskad tööl oma energiat emotsioonidele nagu “miks küll selline otsus”, “kuidas ta võis nii teha”, “ettevõte ei tee minu jaoks …”, “juht ei saa minust aru” jms. Need mõtted ja eriti kui nad on valjusti välja öeldud kulutavad sinu energiataset ja sa vabatahtlikult annad endast ära seda energiat, millega saaks ära teha midagi tähtsat, nt mõne prioriteetsema tööülesande. Huvitav avastus oli minu jaoks ka see, et kui sa teed tööd, mida sa tõeliselt armastad, siis sa võid liigselt kulutada oma energiat ka läbi selle, kui sa liigselt elad sisse mingitesse ülesannetesse või tegevustesse. Nõustaja ja värbajana puutun ma väga palju kokku inimestega, kes mind inspireerivad oma lugude, mõttemaailma ja valikutega. See on väga kaasahaarav, aga kui ma hommikust õhtuni olen selles positiivses emotsioonide pöörises, siis see kurnab. Tuleb osata hoida tasakaalu, et jääda enda keskmesse.
  4. Puhkepauside planeerimine. Selleks, et asju päriselt ära teha on ülimalt tähtis osata ka puhata. Kui inimene ei puhka, siis ta töötab üks hetk automaatpiloodi peal süvenemata sisusse, mida ta loob. Kiire perioodi järel peab võtma endale puhkepause. Mina olen proovinud planeerida teadlikult nt kord kuu-kahe jooksul puhkusemomente, kalendrisse kodukontori päevi kuni selleni välja, et kui ikka päriselt töötempo niidab maha, siis tuleb võtta paar päeva, et välja puhata. Usun, et ennast väärtustav inimene suudab ja tahab seista enda tasakaalu eest, et lisaks tööle leiab aega, et keha ja vaimu taastada.
  5. Tööelu vastand. Lisaks tööle on olemas palju muidu tähtsaid valdkondi, mis ootavad tähelepanu. Mina armastan oma tööd väga, aga ma ei oleks terav ja produktiivne, kui ma kogu aeg seda teeksin. Aju tahab vahepeal inspiratsiooni ja muudel sagedustel toimetamist. Lase ajul seda teha.
  6. Austa inimesi ja organisatsiooni enda ümber. Mulle meeldis ühe juhi tähelepanek, et kui inimene läheb kuhugi organisatsiooni tööle, siis võiks ta hinnata organisatsiooni väärtusi vastu enda väärtusi. Kuidas need klapivad hetkel? Ja kui üks hetk töötades ettevõtes, millega sul väärtused enam mingil põhjusel ei klapi, siis tuleb jääda endale ausaks ja sellest organisatsioonist välja astuda. See oleks aus mõlemale poole. Paraku paljud inimesed jäävad vinduma kulutades oma energiat süüdistamise ja rahulolematuse peale. Minu kogemus näitab, et nii nagu pole ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid organisatsioone. Tuleb leida see ühisosa, mis on selles ettevõttes, kus sa töötad, sinu jaoks head ja positiivset? Keskendudes positiivsele on sul oluliselt edukuma stardiplatrvom, et olla produktiivne ja saavutada oma eesmärke.

 

/0 Comments/by

Tööotsijana Eesti tööturul- kogemuslugu

Astuda samm edasi olemasolevast töökohast on paljudele suur väljakutse. Eriti kui see samm on mitte otse uude töökohta, vaid alles otsingufaasi.. Selline samm tuli mul astuda selle aasta kevadel, sest minu aeg ühes värbamisettevõttes hakkas läbi saama.

Esimesed emotsioonid

Inimene on loodud kuuluma, kuuluma perekonda, sõprusringkonda ja ka töökollektiivi. Kui töökollektiiv ära võtta võib jääda tunne, et üks sotsiaalne pool on rahuldamata ja oled justkui teistmoodi kui teised; teised, kes käivad tööl. Sul on aga teadmata ajaks puhkus.

Kuigi otsus lahkuda oli vastastikune, kogesin siiski alguses segaseid emotsioone. Südames teades, et tehtud on kõige õigem otsus, oli raske kohaneda mõttega, et ma ei käi tööl. Mul oli kindel plaan puhata, kohe mitu kuud enne kui uude töökohta lähen. Siiski hakkasin ma kohe kandideerima, sest vajasin välist kinnitust, et mind vajatakse tööturul. Kogesin, kuidas sisemine enesekindlus on üks, kuid vajame ka sotsiaalset tagasisidet, et meie oskused ja kogemused on kellelegi vajalikud.

Rahaline kindlustatus

Kuna mul oli kindel plaan puhata ja ennast taastada, siis seadsin eesmärgiks, et tahan teha seda nii, et ma ei peaks liigselt rahaasjadele mõtlema. Kuna eelmise tööandjaga leppisime kokku koondamises, siis nii tuli mul ette võtta oma 13 tööaasta jooksul sammud Töötukassa poole, et saada määratud hüvitis. See omakorda tõstatas segaseid emotsioone, et kas see on ikka okei magistrikraadiga spetsialistina olla arvel Töötukassas- milline kuvand on ühiskonnas küll sellest asutusest loodud!

Juba esimesel kohtumisel sain aru, et muretsen asjata. Minu ees oli jutul keegi väga sümpaatne juht ja kogu protsessi vältel suhtus Töötukassa minusse lugupidamisega saades aru, et see on lihtsalt üks vaheetapp minu karjääris.

Tööandjate suhtumine ja tase

Poole aasta vältel kandideerisin kokku 15-20 positsioonile, kas personali-, värbamisspetsialisti või personalijuhi ametikohtadele. Värbajana oli seda väga põnev läbi teha. Hindasin ka ise omalt poolt vastaspoole pädevust intervjueeritavana kuni selleni välja, kuidas koheldakse kandidaate. Minu tähelepanekud Eesti tööandjate kohta on järgmised:

  • sisukad ja kandidaati avavad vestlused on olnud kas värbamisettevõtetes või suurorganisatsioonides. Keskmise suurusega ja väiksemates ettevõtetes on tihti vestlused jäänud pinnapealseks ja mina kui värbaja märganud, et ei osata küsida õigeid küsimusi. On olnud olukordi, kus olen tundud, et peaksin justkui ise hakkama vestlust juhtima.
  • kandidaatide hoidmine ja nendesse suhtuminne on Eesti tööandjate poolt suhteliselt kaootiline. On neid ettevõtteid, kuhu kandideerid ja ei saa mitte mingit tagasisidet; on neid, kus tuleb vastust oodata väga kaua, kuid üle poolte oli kindlasti ka neid, kes kontakteerusid kiiresti, et kutsuda vestlusele (siinkohal tunnetasin erinevust, et tööandjad suhtuvad potentsiaalsetesse kandidaatidesse tähelepanelikumalt kui nendesse, keda pigem ei nähta oma töötajate seas- siiski võiks see suhtumine olla austav kõikide kandidaatide suhtes). Kõige raskem kandidaadina oli aru saada, mis on tähtajad, millal tagasisidet antakse.
  • Äraütlemised– mulle meeldis kogeda, kuidas kandideerimise protsessi vältel saan ka ise ära öelda poole pealt, kui tundub, et koht ja töösisu pole ikkagi minu ootustele vastavad. Kaks konkurssi olid ka emotsionaalselt keerulised, kus olin lõppvoorus, oma mõtetes juba töötasin kaasa, mida saaks kõik ära teha ning siis tuli ikka äraütlev vastus. Üks ettevõte tegi seda kiiresti ja telefoni teel, mis oli ülimalt viisakas minu meelest. Teine tööandja tegi seda nädalaid hiljem peale viimast vooru ja e-maili teel. Tean omast kogemusest, et telefoni teel äraütlemine on värbajale raske, kuid ülivajalik, et kandidaat jääks tundma, et teda austatakse.
  • Tööpakkumised– kogu protsessi vältel sain 3 tööpakkumist. Kaks nendest olid suusõnalised ja väga ootamatult tehtud. Intervjuu ja teisel kohtumisel juba teatati, et tahetakse mind tööle palgata. Eeldasin kandidaadina rohkemat võimalust ka ise juurde küsida ning kirjalikku tööpakkumist, mis oleks minu jaoks justkui ametlik. Võib olla oli asi siiski minu mitte valmisolekust nendele töökohtadele asuda. Üks tööpakkumine oli ametlikult vormistatud, sain oma küsimustele vastused ja selle tööpakkumise ma ka võtsin vastu.
  • Erinevad hindamismeetodid– tüüpiline hindamismeetod, mida kasutatakse on intervjuu. Sellest, mis tasemel Eestis intervjueeritakse kirjutasin esimeses punktis. Huvitav kogemus oli intervjuu, kus lisaks minule istus kõrval ka teine kandideerija samale ametikohale. Õnneks olime sellest teadlikud, kuid natukene veider see tundus ikka. Samas hea kogemus endale. Tegin kahe konkursi raames isiksuse- ja vaimse võimekuse teste. Isikusetestidest saan veel aru, kuid kohati tundsin, et teatud tööandjad testivad inimesi üle selleks reaalset vajadust omamata. Kodutöid ei pidanud tegema. Kandidaadina tundsin mõne konkurssi raames, et minu aega ei väärtustata ja pigem kutsutakse igaks juhuks erinevaid voore läbi tegema. Usun, et oma “lemmikud” kujunevad juba suhteliselt protsessi alguses ning ei tohiks “igaks juhuks” kandidaate koormata koduste tööde ja testidega. See on nende jaoks aeg ja energiakulu, ikkagi suur panus. Kodutöid ja testimisi tuleb kasutada täpselt nii palju kui tegelikult on vajalik!
  • Motivatsioonikiri- kas iganenud nõue? Pea iga konkurssi juurde võtsin aja ja kirjutasin põhjaliku motivatsioonikirja. Kui olid neid 10+ kirjutanud, siis hakkasin väsima. Hakkasin väsima sellest, kuidas ma elan igasse ettevõtesse sisse juba enne seda, kui mind vestlusele kutsutakse. Pean oma peas läbi mõtlema, kuidas ma saaksin oma omadustega neile kasulik olla. Intervjuudel aga tihti polnudki juures mu motivatsioonikirja vaid lihtsalt CV. Usun, et motivatsioonikirja on mõistlik kirjutada kandideerijal siis, kui tal on midagi CV-le lisada (nt soovitakse teha valdkonnavahetus, aga otseset töökogemust pole, siis tulebki välja tuua isiksuseomadused ja suurt huvi selle valdkonna vastu). Kandideerisin lõpus ka ilma motivatsioonikirjata ja sain ühest kohast tööpakkumise ning viimase motivatsioonikirja tegin nii ebatraditsioonilise ja see aitas mind ka soovitud tööpakkumiseni.
  • Uudsed lahendused– üks telekommunikatsiooniettevõte kasutas oma värbamisprotsessis kolmele küsimusele vastamist video kaudu (spetsiaalne keskkond) ja peale seda kutsus inimesi vestlusele. Kinnisvaravaldkonnas toimetav ettevõte palus CV asemel saata 1 minutile videoklipp teemal “Millest iganes tahan rääkida”. Need kaks kogemust olid igati positiivsed ja andsid mulle endale juurde mõtteid, kuidas videopilti saaks ka oma värbamisprotsessides kasutada.

Enese hoidmine kandideerimisprotsessi jooksul

Vahet ei ole, kas sa kandideerid samal ajal tööl käies või alles otsid tööd- need tööandjad, kes ei söenda vastata või sa saad lõppvoorus äraütleva vastuse, igaljuhul on see raske. Sa võid teada täpselt, mida sa tahad. Aga sa võid ka alles otsida uusi avastamata maid. Kui sa ennast pakkud ja saad vastuseks “ei, aitäh”, siis läheb vaja suures koguses enesekindlust, et mitte pead norgu lasta. Need, kes on pikemalt tööd otsinud teavad, et mõned päevad/nädalad on sellised, kus sa lihtsalt ei jaksa enam kandideerida- see tundub emotsionaalselt nii keeruline. Kohanda CV-d, kirjuta isikupäraseid motivatsioonikirju, käi töövestlustel, looda ja oota, et sa sobid, vahepeal pettud juba ise poole protsessi jooksul ja siis alusta uue tööpakkumisega algusest peale.

Minu soovitus tööotsijatele- on jääda enesele kindlaks ja teada, mida sa täpselt tahad. Mööndusi teha pigem vähem ja mitte tormata esimese tööpakkumise peale hirmus, et äkki sind mujal ei taheta. Selleks läheb vaja usku. Usku endasse ja sellesse, et sinu jaoks õige töökoht on olemas. Samal ajal soovitan tegeleda enda tasakaalustamisega- olgu see trenn, aeg looduses, kvaliteetaeg perega. Ka plaan B on hea. Mul oli see juba olemas, kui ma poleks leidnud teatud ajaks mulle igati sobiva värbamistöö.

Tööandjatele soovitan veel rohkem pingutada, et kohelda kõiki kandidaate võrdselt. Eriti kui on näha, et inimesed on näinud vaeva motivatsioonikirjadega ja on panustanud oma aega kodutöödele/intervjuudele/testidele. Kui tööandja on südamest tänulik selle aja eest, aga siiski ei värba seda inimest, jääb inimesel alles tema usk endasse. Ja kui vähegi võimalik on väga hea, kui saab välja tuua tegelik põhjus, miks siiski ei otsustatud selle kandidaadi kasuks.

/0 Comments/by

Südikuse jõud- kuidas südikust endas arendada?

Kirjutasin mõni aeg tagasi raamatusoovitusest Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”. Kuna raamat väga inspireeris mind, siis teen selle artikliga väikese kokkuvõte loetust.

Paljud inimesed soovivad oma elus leida enda tee ja ka jõuda sellel teel võimalikult kaugele. Üldiselt alustatakse ande otsimisest ja selle välja selgitamisest. Ka minu juurde nõustamistele jõuavad inimesed küsimusega- mis on minu anne? Teistel justkui on, aga minu (veel) ei ole.

Anne

Mis on anne? Kas see on midagi, mis on meisse programmeeritud sünnist saatik ja mis üks hetk avaldub meie elus? Kas on see hoopis midagi, mida pean ise kombineerima oma tuguvustest? Või on see hoopis midagi muud, midagi salapärast?

Annet hakatakse otsima juba lapsepõlves. Laps suunatakse erinevatesse trennidesse ja vaadatakse, mis talle sobib ja meeldib. Sealt edasi, kui läheb hästi, siis tegeleb laps mõne alaga mõnda aega. Siiski on täiskasvanuks saamisel ikka see küsimus, mis on see anne, mida saan rakendada täiskasvanud eas ja eriti hästi oleks, kui saaks rakendada seda ka oma töös.

Siiski alustatakse valest otsast. Paljud teaduslikud uuringud on tõestanud, et mitte anne ei vii edasi, vaid südikas pürgimine oma eesmärgi poole. Läbi südika pürgimise võib avastada ka oma peitu pugenud ande. Aga kuidas?

Südikuse arendamise 4 etappi

  1. Huvi äratamise etapp julgustab inimesi proovima erinevaid tegevusi, et aru saada, mis meeldib ja sobib. Siia alla lähevad kindlasti ka uute töödega katsetamine, kui on tunne, et vana töökoht enam ei sümpatiseeri, aga veel ei tea, mida edasi teha. Olles pidevalt paigal ühes punktis ja otsides selles punktis enda annet või ideaalset töökohta, ei jõuta väga kaugele. Hakates lihtsalt edasi astuma teadmata, mis suund see on, hakkab elu näitama, mis sobib ja mis mitte. Inimene õpib siis enda kohta ja iseennast tundma- läbi selle ka joonistub välja valdkond, millega ta võiks pikemalt hakata tegelema.
  2. Harjutamise etapp on see, mis mind praegusel eluhetkel kõige enam köidab. Nimelt kui inimene on enda jaoks välja valinud ühe valdkonna, mis võiks talle sobida ja kus ta võiks pikemalt toimetada, siis ta hakkab kindlameelselt ennast arendama selles valdkonnas (rõhutan sõna “võiks”, sest inimene ei pruugi ikka veel tunda, et 100% on see see ala, mis kõikidest võimalustest talle sobib”). Selle kohta on raamatus palju näited, kuidas teatud ala tippsportlased on selle alani jõunud. Paljudel polnud esimesest hetkest “seda” kõige õigemat tunnet, see tuli nö töö käigus.
  3. Eesmärgi etapp on see koht, kus peale sukeldumist teatud valdkonda tekib inimesel kõrgem eesmärk, miks ta selles valdkonnas tegutseb ja oma panuse sinna annab. Osadel juhtudel tekib see eesmärk enne “harjutamise etappi”. Siinkohal me räägime eesmärgist, mis on suurem kui inimene ise. Intervjuudes tipptegijatega on välja tulnud, et eranditult kõik teevad oma suunda millegi/kellegi nimel, mitte iseenda pärast. Selline eesmärgi sõnastus ja tunnetamine annab jõudu ning motivatsiooni rühkida sinnapoole ka siis, kui tulevad rasked ajad.
  4. ja need rasked ajad tulevad. Lootuse etapis õpib inimene püsti tõustma ka peale mitmeid kukkumisi ja ebaõnnestumisi. Tähtis ongi see kaugem ja tähtsaim eesmärk, millepärast ikka ja jälle tuletatab inimene endale meelde, miks ta selle tee endale valis ja miks ta seda teed peab ka edasi käima. Inimesed, kes loobuvad pigem kergekäeliselt ei pruugigi kunagi üheski valitud suunas kaugele jõuda. Sest rasketel hetkedel on ikka kergem võtta ette uus huvi või valdkond, milles hakata tegutsema. Aga sellisel juhul kõik need tegevused jäävad pinnapealseks. Just peale kukkumist ja uuesti tõusmist tekib sügavus ja mida sügavamale oma valdkonnas minna, seda rohkem õpib, et veel on palju seda, mida avastada.

Kuidas saan mina oma südikust arendada?

  • Hakka vaikselt muutma oma mõttemaailma, et kõigepealt tuleb kohale ilmuda (näidata üles huvi millegi vastu) ning siis tuleb anne, mitte vastupidi.
  • Sa võid olla mitmes asjas hea ja/või sind huvitavad mitmed valdkonnad. Üks hetk sa pead otsustama, millele sa hakkad oma aega pühendama.
  • Järjepidevus, kui suund on valitud. Tähtis, et oleks soov saada valitud valdkonnas paremaks, kui olid eile. See tähendab igapäevast eesmärgistatud harjutamist. Lihtsalt jooksmas käia parema enesetunde jaoks on mõnus küll, kuid kui soovid jooksmisel areneda, siis pead seadma endale eesmärke, nt joosta kuu aja pärast parema ajaga kui täna, pikema vahemaa vms See on okei, kui mõndasid tegevusi teeme lihtsalt parema enesetunde nimel, kuid sinu valitud suuna tegevus peab olema eesmärgistatud.
  • Vali teadlikult ülesanded, millega sa veel nii hästi toime ei tule. Inimloomus ühelt poolt tahab olla mugavustsoonis. Tipptegijad valivad teadlikult ülesandeid, mis aitavad neil arendada nende nõrku külgi. Samuti analüüsivad nad alati, kui midagi on valesti läinud. Nad õpivad vigadest ja ebaõnnestumistest.
  • Loo omale rutiin ja rituaalid. Nt teatud kellaaegadel teed kindlaid asju (mis aitavad sul ennast valitud valdkonnas arendada). See lihtsustab pihta hakkamist, sest rutiinis ei pea aju enam mõtlema ümberlülitumisele, vaid ta teab, mis hakkab tulema.
  • Muuda oma mõttemuster, et ebaõnnestumine on halb ja sea endale eesmärgiks arendada oma nõrku külgi (mida valitud valdkonnas on vaja). Imikud ja väikelapsed veedavad suure osa ajast, tehes asju, mida nad teha ei suuda- ikka uuesti ja uuesti-, ja samas ei näi nad seejuures tundvat ei piinlikkust ega ärevust. Vigadest õppimine on asi, mille vastu imikutel ja väikelastel ei ole mitte kui midagi. Suuremaks saades me õpime ära, et eksimine on halb. Tegelikult eksimus on võimalus õppida, kuidas asja õigesti ja paremini teha. 
  • Leia ülesse oma kõrgem eesmärk, miks sa seda teed, mida teed. Selle raamatu valmimise käigus intervjueeritud edukatel inimestel oli kõigil mingi kõrgem eesmärk, kelle või mille pärast nad pingutavad oma valdkonnas. 
  • Õpi minema sügavuti rasketest olukoradest läbi. Raskes olukorras vaata, mida on mul veel siit õppida? Ükski töö ega huviala pole nii pinnapealne, kui meile võib alguses paista- et õpin selle ära ja olengi tipptegija. Erinevad uuringud on tõestanud, et kulub ca 10 aastat aega, et mingis valdkonnas tipptegijaks saada ja sealt edasi saab valdkonda järjest sügavamalt uurida. Igal asjal on lõpmata palju tahke- seepärast ongi elu nii põnev ja igal valitud alal võib saada kogu aeg aina paremaks.

Miks üldse peaks südikust arendama? Kui sa tahad saada mingis valdkonnas väga heaks tegijaks, olgu see töövaldkond või hobi, peab pingutama. See pingutus ei pruugi alati olla raske. Pigem on asi meelestatuses. Ja õnneks räägitakse sellel teekonnal ka voo seisundist, sellisest tegemisest, kus kaob aeg ja ruum ning sa lihtsalt naudinguga sukeldus sellesse, mida teed. Usun, et parim ja efektiivseim viis on leida tasakaal pingutuse ja puhkuse/voo seisundi vahel. Raamat räägib ka sellest, kuidas hoida seda tasakaalu.

Kes aga tahavad kirjandust oma ande või õige suuna leidmiseks, nendele soovitan lugeda raamatut “Ikigai”. Ja ka see raamat näitab, et oma andeni saab jõuda läbi erinevate tegevuste- nendest tegevustest raamat räägibki.

Angela Duckworth “Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”- https://www.apollo.ee/sudikus-kirglikkuse-ja-visaduse-joud.html

Hector Garcia & Francesc Miralles “Leia oma ikigai”- https://www.apollo.ee/leia-oma-ikigai.html

 

 

/0 Comments/by

Kõik algab küsimusest: “Kes ma olen?”

Kolm aastat tagasi karjäärinõustaja väljaõppes tutvustati kolme küsimust, mille abil saab inimene ennast tööelulistes küsimustes aidata- Kes ma olen? Kuhu ma lähen? Kuidas ma sinna saan?

Kolm aastat hiljem saan ma aru, et esimeses küsimuses peitub kogu vägi.

Enda isiku definitsioon

Sellele küsimusele saab vastata mitmeti. Vastata saab nimega, elukutsega, rolliga (ema, abikaasa vms). Saab välja tuua enda isiku tugevusi ja nõrkusi, midagi, mida osatakse teha. Klassikaline karjäärinõustamine aitabki vastata sellele küsimusele läbi inimese isiku kirjelduse, tugevuste ja nõrkuste kaardistamisega (põhirõhk on tugevustel). Aga midagi on veel. Midagi komplektset, mis võttab kokku nii isiksuse, kes paistab teistele, sisemised salasoovid ja omadused ning midagi veel sinna juurde, mis on hoomamatu ja mida ei saa sõnadega kirjeldada.

Kui ma peaks ennast kirjeldama..

.. siis päris mina kirjeldamiseks ma ei oskaks sõnu ritta seada nii, et see päriselt mind peegeldaks. Päris mina on midagi, mida ma tunnetan enda sees. See on kontakt endaga. Sellel minal on nii palju erinevaid tahke, mis kõik väljenduvad erinevates olukordades omamoodi. Seepärast ei saa ma ennast kirjeldades lihtsalt öelda, et olen hea suhtleja, sest teisel hetkel pole minus jutusoont ja ma võin paista eraklikuna- näiteks. Mida rohkem ma elus kogen erinevaid olukordi, seda rohkem saan ma aru iseendast, kuidas ja miks minus avalduvad teatud küljed.

Proovi ka sina enda tundmaõppimiseks:

  1. Pöörata pilk iseenda sisse- mida ma tunnen? miks ma nii tunnen? kuidas see olukord mind mõjutab?
  2. Võtta vastutuse selle elu eest, mis su ümber praegu on- miks ma olen selles olukorras? miks see mulle vajalik on? mida ma saan siit õppida?
  3. Saada aru, et sa oled midagi enamat kui isikuomaduste ja tugevuste/nõrkuste loetelu.
  4. Proovi tunnetada enda individuaalsust- sinu hing, läbikogetu, avaldunud küljed, veel avaldumata küljed. Ja pane need tervikuks. Tunneta, mis tunne on olla isikupärane sina?
  5. Kuhu see isikupärane sina tahaks suuna võtta?

Elu liigub kogu aeg edasi

Selleks, et inimene saaks hakata oma elu suunama just sinnapoole nagu ta tahaks on vaja aru saada, mida inimene ise tahab. Elu liigub meist sõltumatult iga päev edasi. Kui me ei suuna oma isiklikku elu enda unistustega ja soovidega, siis ta lihtsalt läheb kuhugi. Pärast üllatust nii palju, kuidas ma nüüd sellises olukorras olen- aga sa ju ise ei öelnud elule, kuhupoole minna tahad!

Raske on midagi tahta, kui ei tea, kes sa oled. Sellest peabki alustama. Ja minu meelest on see väga põnev teekond! Ole kannatlik, see võtab aega. Kõik infokillukesed jooksevad üks hetk su südames paika. Enne seda aga vaatle ennast ja saa aru, et sa ise lood endale ümbritsevat elu. Ümbritsev peegeldab sulle sind ennast. Õpi sellest.

Sa oled palju rohkemat kui sinu tugevused ja nõrkused ning isiksuseomadused, mis sinuga kaasas käivad!

 

 

/0 Comments/by

TÖÖTUBA: Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele- Madis Mark!

Selle sügise esimene töötuba on teemal “Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele”

L 13.10.2018 kell 11-16.00

Olla õnnelik, kui elus on pealtnäha kõik korras ja olemas, on lihtne. Aga kas see ongi õnn?
 
Mida teha, kui ligi hiilib hirm ja teadmatus selle ees, kas asjad lahenevad? Kui sa ei tee tööd, mida armastad. Kui su tervis pole sellisel tasemel nagu sooviksid. Kui finantsiline seis on ebakindel ja stressitekitav. Kui suhted lähedaste inimestega on katki või tunned ennast üksinda. Kui on juhtunud midagi, mida sa kontrollida või muuta ei saa. Kas ka sellistel juhtudel on võimalik olla õnnelik?
 
Kas õnn sõltub üldse sellest, millises olukorras sa oled? Või on see midagi hoopis sügavamat?
 
Mis oleks, kui suudaksid olla õnnelik isegi suures valus ja kurbuses? Kui suudaksid tunda sisemist rahu olles ümbritsetud kõikvõimalike probleemide ja väljakutsetega? Kui imeline võiks elu sellisel juhul olla, eriti kui kõik läheb hästi? Kui sügavalt suudaksid sellises meeleseisundis igat hetke väärtustada?
 
Koolitajaks on eneseabiraamatu “Valu kingitus” autor Madis Mark, kes jäi 9-aastasena ratastooli, kuid on nüüdseks oma esialgsest õnnetusest loonud oma suurima õnne. Oskus näha eluraskustes ilu, võtta vastu elu selle kõikvõimalike värvide ja kogemustega, kasvatada sisemist jõudu ja enesearmastust, et kergelt kulgeda oma unistuste suunas – seda kõike soovib Madis inimestele nüüd edasi anda.
 
Töötoas saad teada:
 
* Mis vahe on valul ja kannatusel
* Milline on õnne vundament ja millised on õnne võimendajad
* Kuidas panna enda suurim õnnetus või needus enda kõrgeimat hüvangut teenima ehk kuidas saada valuga sõbraks
* Kuidas õnnelikult oma unistuste reaalsust luua

L 13.10.2018 kell 11-16.00

Asukoht: LAEV, Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn.

Kohti: kuni 12 inimest. Registreerimine natalja@sammedasi.ee

Tasu: 30 EUR sularahas koha peal

Oled oodatud!

Registreeri ennast koolitusele:

/0 Comments/by

Holistilise karjäärinõustamise 4 eripära

Sa oled kindlasti kuulnud karjäärinõustamisest. Võib olla oled sa isegi käinud karjäärinõustamises näiteks keskkoolis, kui tuli valida edasine teekond, eriala, ülikool. Mõnikord käivad klassikalise karjäärinõustamisega kaasas erinevad testid, mis näitavad, mis valdkond või eriala võiks inimesele enim sobida. Need kõik on tänuväärsed tegevused, mis aitavad näiteks noortel panna paika esialgse suuna.

Karjäärinõustamine ja täiskasvanud

Minu juurde nõustamisse jõuavad enam jaolt inimesed, kes on juba midagi õppinud ja mõnda aega kuskil valdkonnas töödanud. Valitud töö üks hetk aga ei anna enam hingerahu, vaid vastupidi tekitab küsimusi, mida edasi ja kuidas edasi? See on täiesti normaalne. Inimese elu on tsükliline ja nii käib ka meie sisemine areng tsüklitena. See, mis oli meie jaoks hea valik kümme aastat tagasi ei pruugi seda olla enam praegu. Sellisel juhul peab sisse viima mingid muudatused, isegi kui veel ei tea täpselt, mis muudatused need on ja kuidas teha jälle nii, et hinges valitseks tasakaal ja rahu.

Holistilisel meetodil karjäärinõustamine erineb klassikalisest karjäärinõustamisest järgmiselt:

Esimene eripära – terviku kaardistamine

“Holistiline” tähendab tervikut. Holistilise karjäärinõustamise esimene eripära on see, et me kaardistame lisaks töövaldkonnale ka teised eluvaldkonnad ning vaatame inimest kui tervikut. Lisaks tööle on inimese elus väga tähtsal kohal suhe iseendaga, loominguline väljendus, töö ja pereelu tasakaal, suhe lähedastega. Kaardistades kõik eluvaldkonnad saab paremini aru, kus  võib olla ebakõla ja kus võivad ennast peita erinevad blokeeringud.

Teine eripära- kontakt iseendaga

Teiseks eripäraks oma nõustamise juures pean ma inimese enesekindluse ja eneseusu kasvatamist. Ükskõik, mis otsust karjäärivaldkonnas teha, selleks on vaja tugevat enesekindlust. Kui plaanis on teha kannapööre, alustada oma ettevõtlusega või aru saada, mis on tegelikult see tee, mida peaks tööalaselt käima- sul on vaja kuhjaga enesekindlust, sest elu kipub panema su otsused proovile 🙂 Iga muudatus vajab enesekindlust ja usku endasse. Nõustamise jooksul saame usku endasse kasvatada ja murda vanu uskumusi, mis pole siiani lasknud inimese täit potentsiaali kasutada.

Kolmas eripära- kutsumus mitte karjäär

Alati ei pruugi konkreetne eriala valik olla ainuke viis, kuidas luua rahulduspakkuv tööelu. Holistilise karjäärinõustamise jooksul ei keskendu me niivõrd karjääriredelil ülespoole ronimisega kui oma tegelike annete rakendamisega ühiskonnas. Kui leida enda jaoks väljakutse, mis resoneerub nii isikupära tunnustega kui hingega, siis saabki töö pakkuda rõõmu ja tasakaalu.

Neljas eripära- rännakud

Holistiline tähendab tervikut nii sees kui väljas. Kui mõistuse tasandil oleme kokku jooksnud ja vastuseid ei tule, siis on aeg pöörduda oma sisemusse ja küsida oma küsimusi sealt. Inimene on sügav olend. Rännakuid saab kasutada konkreetsete küsimuste küsimuseks, enesega kontakti loomiseks, oma ande avastamiseks ja paljuks muuks. Rännaku ajal on nö tavamõistus tagaplaanil ja ei sega. Kontakti saab oma sügavama olemusega ja intuitsiooniga. Sellelt tasandilt otsused saavad olla edasikandvad ja tulemuslikud.

 

Holistilise karjäärinõustamise tulemuseks saab olla olenevalt sinu hetkeolukorrast ja eesmärgist näiteks konkreetse valiku tegemine, eneseusu kasvatamine, oma kutsumusest paremini aru saamine, tasakaalu loomine töö ja pereelus, uute võimaluste kaardistamine, ettevõtlusega alustamine vms.

Oled laheksti oodatud, kui tunned, et antud meetod võiks sulle praegusel eluhetkel sobida.

Aja broneerimiseks täida alljärgnevad väljad ja saadan sulle lähimad vabad ajad:

 

/0 Comments/by
, ,

Inimesed on andekad! 5 nõuannet, kuidas oma andekusele lähemale pääseda

Andekus- see on midagi, mis on antud igale inimesele. Andekusele pääseb ligi ennast sügavuti tundma õppides. Andekus elab alati meiega koos, kuid iseasi, kas lubame sellel andekusel avalduda.

Kuidas oma annet avastada?

Ande avastamiseks on vaja ruumi ja mõttevaikust. Tihti on anne midagi, mis on meiega palju aastaid kaasas, aga me ei mõtle, et võiksime seda andeks nimetada. Miks me aga otsime alati midagi suurt, kolossaalset, kättesaamatut? Tähtsad asjad ongi ju lihtsad. Meil on midagi, mis on olnud alati meiega kaasas. Me peame lihtsalt õppima seda rakendama oma elus. Kui me rakendame seda annet oma elus, siis oleme kohe kindlasti palju tasakaalukamad oma tegemistes ja sisemises tunnetuses. Isegi ideaalset tööd ei pea enam otsima, kui saame hakata oma annet maailmaga jagama.

Järgmiseks toon ma välja 5 nõuannet, mille üle mõtiskledes saad sa paremini mõista oma sisemist andekust:

  1. Jälgi, mida sa imetled teiste inimeste juures– see on sul endal olemas! Vastasel juhul sa ei suudaks seda niisugusel viisil märgata. Otsi see omadus ka endas olemas ja mõtiskle, kas ja kui palju sa rakendad seda omadust oma igapäevaelus. Proovi neid omadusi veel rohkem rakendada.
  2. Millest sa unistasid lapsepõlves? Mis mänge meeldis sulle mängida ja mis tööd tahtsid sa väiksena teha? Kui ise ei mäleta, siis uuri lähedastelt. Me ei pruugi täiskasvanutena tahta enam kassapidajad olla, aga mingi nüans selle töö juures võib olla see, mis sisemise olemusega sobib.
  3. Millest sa unistad praegu? Salamõtted ja sisemised mõtisklused. Võib olla midagi, mida sa arvad, et nagunii ei täitu või seda ei saa. Sinu praegused unistused ei pruugi jääda unistusteks, kui sa vähehaaval tood need mõtted päevavalgele ja hakkad andma neile jõudu ja energiat. Kui on õige aeg, siis elu hakkab toetama. Unistused ei ole pelgalt unistusteks, vaid need on sisemised kursid, kuhu suunas peaksime liikuma.
  4. Mis iseloomujooned on sinuga kaasas käinud lapsepõlvest saatik tänasesse päeva? Midagi, mis on just sulle omane. See on sinu olemuses, seda saab vajadusel korrigeerida, kuid ei tasu ennast tahta kardinaalselt muuta. Isegi kui tundub, et mõni iseloomuomadus on tülikas ja mõtetu, siis peatu ja vaatle veel korra- üks tülikas iseloomuomadus võib mõnes teises olukorras olla väga vajalik ja elupäästev.
  5. Kujuta sisimas ette, et tegeled oma lemmikasjaga/hobiga/suure huvialaga– mis tunded sind valdavad ja mis omadusi sa seda tegevust tehes kasutad? Kui sul praegu kindlat huviala pole, siis mis huviala/hobi see oli nooruspõlves või lapsepõlves. Oma lemmiktegevustega tegeledes kasutame enda selliseid omadusi, mis on osalt meie tugevused ja teiselt poolt sellised omadused, mille kasutamist me ise naudime. Vaatle, kas ka töö juures saad sa kasutada samu omadusi.

Usk endasse

Oma ande avastamine ja eriti ellu rakendamine võib aega võtta. Ta on ühelt poolt lihtne, sest anne on meie sees, st meie lähedal. Teiselt poolt peab vaatama sügavuti enda sisse, oma kõiki tahke, neid aktsepteerima ja siis päevavalgele tooma. See nõuab julgust, usku endasse ja oma hirmude läbitöötamist. Andega käivadki kaasas hirmud. Hirmudele vastu astumine toob meid lähemale iseendale. Kui sa tead, mida sa tahad teha, aga kardad, siis palju õnne! Sa oled väga lähedal 🙂 Võta julgus kokku, astu esimene samm ja maailma hakkab sind toetama.

Seda ma näengi väga tihti, et kui anne on avastatud, siis kõige suurem proovikivi inimeste jaoks on usk sellessee, et nende anne on maailmale tähtis. Inimesed tihti ei peagi mõnda oma tugevat külge andeks. Tundub ju, et maailmas on nii palju kirjanike, disainereid, insenere, õmblejaid, joogaõpetajaid, ilutegijaid, nõustajaid. Kus see minu koht veel siin on? Aga ma ütlen Sulle- kui sinu sees elab tunne, et seda sa tahad teha; seda sa naudid ja see on tegevus, mida sa võiksid ka tasuta teha, siis on see midagi, mida sa pead maailmaga jagama! Sinus on individuaalsus, mis avaldub läbi selle ande. Ja just seda maailm vajabki! Su annet vajavad ka inimesed sinu ümber, sest muidu ei oleks sul nii tungivat tunnet kogu see aeg sinuga kaasas.

Võtke endale eesmärgiks oma anne avastada, sest kui jõuate sellele lähemale ja eriti, kui jagate seda maailmaga, läheb teie enda elu tasakaalukamaks, sügavamaks ja nauditavamaks.

 

 

 

/0 Comments/by

Kui ei suuda otsustada- 4 isiklikku näpunäidet, mis mind on aidanud valikute tegemisel

Valikud

Mis on valik? Valik on midagi, mille tagajärjel me midagi saame ja samas ka midagi kaotame. Saame uue võimaluse ja kaotame kõik ülejäänud võimalused. Me oleme harjunud maailma jaotama heaks ja halvaks. Kui valime midagi ja oleme õnnelikud, siis oli see hea valik ja  kui meie valiku tagajärjel oleme õnnetud, siis tähendab see meie jaoks, et saime hakkama vale valikuga. Aga kas tegelikult? Miks me tihti arvame, et on ainult käputäis õigeid valikuid ja ülejäänud on meile halvad valikud?

Siin on kaks suunda. Esiteks, midagi valides loobume me ülejäänud võimalustest. Meie meel aga hakkab kahtlema, kas me mitte ei loobunud millestki väga heast. Äkki jäime tõelisest õnnest ilma, mida oleks see teine valik meile pakkunud? Teine suund on see, et me kardame eksida. See tuleb tihti kaasa lapsepõlvest, mil tollel ajal oli eksimine pigem häbi ja mida üritati varjata. Aga kas eksimused ka tõesti eksisteerivad? Mõni teekond võibki olla raske ja mitte teha iga hetk õnnelikuks, kuid läbitud raskused kasvatavad meid inimesena ja isiksusena. Me võime jõuda läbi raske teekonna ja justkui vale valiku tagajärjel palju õnnelikuma eluni, kui tavapärase “hea” valikuga. Seepärast ei julgeks ma väita, et eksisteerib väga valesid valikuid.

Mul endalgi on kohati raske teha valikuid, sest proovin enda jaoks läbi analüüsida kõige “parema” variandi ja seepärast olen õpinud kasutama erinevaid tehnikaid, et leevendada mentaalset hirmu “vale” valiku ees. Jagan neid ka teiega:

  1. Loobu perfektsionistist enda sees. Perfektsionist meie sees tahab kõike lõputult kontrollida, et tagada turvalisust valiku tegemisel. Ta soovib, et kõik sammud ja teekond oleks ette teada, mis saama hakkab. Paraku ei allu elu aga ainult meie kontrollile (seda olen viimasel ajal eriti õppinud!) Seepärast kaalutleb perfektsionist ka kõiki ohtusid erinevatel teekondadel ning lõputu analüüsina ei jõua ta otsusega kuskile. Sest kust peaks üks inimene teada saama kõiki elulisi plaane meiega?! Midagi tuleb ju üks hetk ära otsustada, aga perfektsionisti küüsis pole üksi valik piisavalt hea ja turvaline. Seega perfektsionist tuleb valikute tegemise hetkel kontrolli alla saada.
  2. Mis valikut sa teeksid armastusest ja mis valikut hirmust? Esialgu justkui kerge küsimus, kuid tegelikult mitte nii väga. Kas ma jätan lapse praegusesse toredasse lasteaeda armastusest lapse vastu (ja sõidutan teda iga päev 10 km kaugusele linna) või teen ma seda hirmust, et kardan kohanemisraskusi uues samuti toredas lasteaias? Mõistus ütleb esimese paari sekundiga, et muidugi vanasse lasteaeda, sest armastan ju oma last ja ta seal harjunud! Aga sügavamale minnes saan aru, et soov osaleda kogukonna elus ja lähedalasuvas lasteaias tuleb südamest ja hirmu taga on soov vältida muutustega tekkinud ajutist ebamugavust.
  3. Usalda elu. Seda peab õpima tegema. Tuleb usaldada, et isegi, kui ei tea kõiki samme, mis tee peal tulevad, tuleb astuda see esimene. Ja saades aru, et me ei saagi oma valikutega ikkagi kogu oma elu kontrollida, siis tuleb alistuda. Alistuda eluvoolule, et teatud asjad juhtuvad meist sõltumata. Juhtuvad, et meid õpetada. Et meid isiksustena kasvatada. Elu saab õpida usaldama nii, et sa lihtsalt oled ja vaatad- mis elu sulle räägib, mis märke tee peale saadab? Mis suunda näitab? Ilma analüüsita ja ideaalideta.
  4. Loobu lõpututest kaalutlustest ja otsusta midagi ära. Mõnikord on ka seda vaja. Kui oleme lõputult analüüsinud ja mõelnud ja pole suutnud midagi otsustada, siis tuleb lihtsalt üks hetk otsus ära teha. Me võime lõputult teha plusse ja miinuseid. Tihti juhtub nii, et ühel päeval kui kaldume ühele poole, leiame ka rohkem plusse selle valiku poolt ja teisel päeval jälle vastupidi. Ja see ei pruugi meid kuhugi viia ja kurnab meie eluenergiat. Üks konkreetne valik, aga viib kindlasti kuhugi! Kuhugi kaugemale kui sa praegu oled.

Üks väike nipp ka siia lõppu. Otsuse langetamisel mitme valiku vahel võiks teha endaga kokkuleppe, et ma teen sellise valiku, mis aitab mul elada rahulikumat elu/anab mulle rohkem vabat aega/paneb mind ennast väärtuslikumana tundma vms. Tähtis on, mida sa tegelikult selle valikuga taotled– siis saab nii sisetunne kui elu sulle appi tulla otsuse tegemisel.

/0 Comments/by