Inimene unistab paremast tulevikust, niimodi oleme me programmeeritud. Alati arenema, elu edasi andma (ka läbi loomingu). Teises küljest oleme me stabiilsuse ohvrid. Stabiilne elu on inimese jaoks turvaline elu. Tuttav ongi tihti turvaline ja nii raske on teha midagi mitte-tuttavat, sest siis on tunne, et maa jalge alt kaob ära. Kaks vastandlikku vajadust, kumb peale jääb?

Armastuse korra seaduse järgi (Bert Hellingeri teooria) on samuti inimesel ühelt poolt alateadlik südametunnistus, mis seob teda tema perekonnaga ning individuaalsus, mis otsib oma väljendust elus ning seda, mida tema peaks siin elus tegema. Seni kuni sa võrdled ennast, vastandud, pead ennast paremaks või halvemaks kui teised, nii kaua ei käi sa veel OMA rada. Kohe kui sa hakkad oma rada käima on see vaikne, omamoodi ja kooskõlas sinu hingega. Kuidas aga jõuda oma hinge ja individuaalsuseni, kui meid mõjutavad samal ajal alateadlikud seotused meie päritoluperekonnaga?

“Iga inimene on eriline, ainukordne, iseenesest täiuslik elu väljaanne. Ja iga inimene on tema vanemad. Igaühel on midagi oma ja ta tunneb end kohustatuna käima oma teed, võib olla isegi järgima sisemist kutset sooviga ennast ja oma võimeid teostada. Samas on iga inimene seotud oma päritoluga ja järgib teadvustamatult sellest päritolust tulenevaid ülesandeid.” W. Nelles

Sisemine jõud on selja taga

Nelles jätkab “Tavaline,”moodne” tee on rebida ennast oma päritolust lahti. Moodne on vastandada oma individuaalsust ülevõetule, uut vanale. Kuid uus sünnib vanast ja kõige tänase eelduseks on eilne. Tänane sisaldab alati eilset. Muutunud on ainult vorm. Uus on vana muutunud kujul. Seetõttu on tähtis, et kõik vana- oma päritolu, eelnenut, esivanemaid- tunnustatakse. On oluline näha ja austada seda, et vana on teinud uue võimalikuks.”

Esimene osa kõlab minu jaoks nagu teismelise mäss- rebida lahti ennast perekonnast, et leida oma individuaalsus. Mis aga juhtub täiskasvanud eas? Olen näinud mõlemat: on inimesi, kes pöörduvad alateadlikult tagasi oma vanemate rüppe ja lapse staatusesse elades oma elu justkui täiskasvanuna, aga lootes paljustki oma vanemate peale; nähes neid ikka veel läbi idealiseerimisprisma. Ja on ka teisi inimesi, kes jäävad oma vanemaid süüdistama, põlgama või hoopiski eitama. Kumbki variant ei anna inimesele seda elujõudu, mida tal on vaja OMA teel käimiseks. OMA teel käimiseks peab tunnustama kõigepealt seda, mis oli ehk siis oma vanemaid vastu võtma.

Näen tihti ka karjäärinõustamises, et inimene küll loob oma meeles soovitud muutuse- ta teab, mida ta teistmoodi teha tahab, kuid jõudu astuda esimene samm OMA tee suunas tal pole. Kust tuleb see JÕUD?

Läbides nüüdseks mitmeid konstellatsiooni disaine ja praktikaid näen ma selget seos, kuidas meie vanemad meie selja taga annavad nähtamatu jõu, et olla meie ise. See kõlab lihtsalt, kuid sisemine protsess inimese sees, kes võtab päriselt oma vanemaid vastu ja suudab seista seljaga vanemate poole (st keerab näo oma saatuse suunas, mitte ei vaata ainiti, kuidas vanematel läheb) on sügav ja kohati keeruline. Inimestel on mentaalselt raske võtta vastu nii oma isa kui oma ema kõige sellega, mida nad on teinud. Võtta vastu lihtsalt tunnistades, et “nii oli minu lapsepõlves” ja “ma ei saa seda muuta”.

Aga see on oluline. Oluline on päriselt võtta vastu see elu, mida saame emalt ja isalt- seal taga peitubki see jõud, mis kannab meid läbi muutuste. Sa saad seda praktiseerida väga lihtsalt.

Harjutus: Kui sul on vaja teha elus tähtis otsus; ees on oluline esinemine, tööalased läbirääkimised- siis kujuta enda selja taha oma vanemaid. Kujuta ette, et nad seisavad su selja taga ja taju nende tuge. Võid kujutada ette, et nad panevad toetuseks oma käe sinu õlale. Nende tugi aitab sul olla sina ise igas olukorras. Olles kontaktis oma MINA-ga on inimene aga peatumatu 🙂

Isa mõju töösuhetes

Kui me räägime erinevatest tööalastes kogemustest, siis siinkohal on tähtis märkida, et paljustki mõjutab seda valdkonda meie oma suhe isaga. Olen juba eelnevalt teinud postituse selle kohta, kuidas inimesed läbi liigse töötamise üritavad tõestada just oma isale oma sisemist väärtust (vaata siit). Pidevalt püüdes tõestada kellegile teisele oma sisemist väärtust kaotame me oma isikliku jõu.

Isa ülesanne on hakata lapsele õpetama umbes 3 eluaasta paiku turvalist välismaailma. 7 eluaasta paiku läheb laps energeetiliselt rohkem isa energiasse, et muutuda veelgi iseseisvamaks. Kui isa pole nendel tähtsatel verstapostidel kõrval olnud või justkui olnud, aga tegelikult mõtetes eemal (nt karjääri tehes), siis lapsel jääb turvaline maailma avastamine poolikuks. See omakorda tingib ebakindluse tulevikus tööalases maailmas või siis vastupidi ennastunustavat töörügamist, sest laps pole saanud oma arengu ajal isalt näpunäiteid, kuidas välismaailm töötab.

Harjutus: kujuta enda ette oma isa (võid panna nt ka padja isa kohale), seisa ta vastu ja tunneta, mida sina tunned, kui seisad oma isa vastas? Mida sa tahaksid talle öelda? Võid talle praegu seda turvaliselt öelda. Kui see on tehtud, siis vaata uuesti oma isa, pane parem käsi oma südamele ja tee isa ees kummardus. Täna teda selle elu eest, mis ta sulle andis ja ütle mõttes või valjult “Aitäh isa elu eest. Ma võtan nüüd selle vastu. Ma olen nüüd täiskasvanud. Kõik, mida ma ei saanud lapsepõlves, loon ma nüüd ise oma elus. Sulle jäävad sinu õppetunnid ja mulle jäävad minu õppetunnid. Aitäh veel kord.”

Teine viis olla alateadlikult seotud oma suguvõsaga, on järgida suguvõsa rahalisi mustreid. Kui sul ei ole tänasel päeval nii palju finantse nagu sooviksid, siis:

Nr 1- vaata otsa iseendale, et kas sa oled kontaktis oma MINA-ga, kas sa teed otsuseid vastavalt oma sisemisele tundele või üritad sa tõestada (oma isale), et oled edukas ja armastust väärt.

Nr 2- uuri oma suguvõsa rahalist lugu. Mis on seal juhtunud? Kes on olnud rikas või hoopis kummardanud vaesust, sest nii on turvaline? Mis rahalisi uskumusi sa said oma vanematelt ja kust nemad oma uskumusi said?

Ära looda pärandusele, lotovõidule või kaaslase heale sissetulekule. Palju mõnusam ja kergem on luua ise oma finantse, vabastades endast rahalisi uskumusi ja luues oma toetavaid uskumusi, mis sind kannavad. Kui lood ise oma finantse, siis oled prii emotsionaalsetest taagadest, mis võivad kaasneda nt pärandusega või vanemate/kaaslase rahalise toetusega.

Kokkuvõtteks

Sisemine jõud ükskõik millisteks muutusteks on igaühe sees olemas. Selle jõu nimi on ELU. Elu, mida sa oled saanud oma emalt ja oma isalt. Isegi, kui üks vanematest ei ole kunagi osalenud sinu elus, saad sa temalt elu vastu võtta kummardades kujutluses ta ees ja tänades selle elu eest, mis ta sulle andis. Jättes maha kõik etteheited oma vanematele saad sa vastu võtta just selle individuaalsuse, milleks oled siia sündinud.

Human Design on miskit, mida avatuma mõttelaadiga inimene võiks lasta endale teha. Ta on sarnane astroloogiale, kuid ta pole ainult astroloogia. Ta on midagi enamat. Mina olen leidnud endale sealt vastuseid mind painanud küsimustele ja huvitavaid äratundmisi. Samuti, kui seda teha oma lastele ja teistele pereliikmetele, hakkad ka nende omapärasid paremini mõistma 🙂

Human Designi peamine peegeldus on otsustuskoht ja elustrateegia. Tundes oma strateegiat ja otsustuskohta saad hakata elama palju vabamalt ja endale loomuomasemalt.

Eristatakse 4 põhitüüpi strateegiaid:

Manifestor

Generaator/Manifetseeriv Generaator

Projektor

Reflektor

Ma ei hakka ümber kirjutama kogu informatsiooni, mis on internetiavarustes juba kirjutatud, kuid jagan teiega lühidalt infot, mida üks või teine strateegia tähendab tööalases võtmes.

Manifestori ülesanne on pidevalt luua uut

Manifestoril on kaasasündinud palju energiat kõige uue loomiseks- uued ideed, algatamised, protsessid. Manifestori tüüpi inimene ei suuda lihtsalt “olla” ja mitte midagi teha. Ja ta ei peagi. Tal on loomuomaselt palju algatamisjõudu ja ta ei tohikski seda raisku lasta.

Manifestor suudab tööle panna ka teised inimesed. Seda tüüpi inimene sobib hästi juhiks, mentoriks, eestkõnelejaks. Samas suudab ta elus läbi lüüa ka täiesti üksinda, tal on selleks kõik jõuallikad olemas. Samuti on sellel inimtüübil vajadus tegutsemisvabaduse järele. Piirides ja raamides ei suuda ta hästi oma potentsiaali kasutada. Koht, mida see inimtüüp peab õppima on teiste inimeste informeerimine, kui ta plaanib hakata midagi tegema. Samuti ei tohiks manifestor eeldada, et kõik on temasugused ning halvustada teisi, miks nemad nii palju ära ei tee. Manifestoril lihtsalt on piiramatult energiavarusid ning ta teeb asju ära kergusega. Igal ühel sellist loomuomast energiavaru kaasasündinud pole. Manifestoreid on alla 10% inimkonnast.

Generaatorid on head töö tegijad ja täis energiat

Generaatoril on samuti hulk eluenergiat, mida ta saab igapäevaselt kasutada. Erinevus manifestorist on see, et tema ei ole disainitud asju algatama, vaid peab ootama elult võimalusi, millele siis jaatavalt vastata. Generaatori ülesanne on oma eluenergiat õppima suunama õigetesse kohtadesse, mitte arutult seda ringi paisata. Selleks peavad generaatorid õppima aega maha võtma ja tunnetama, mis on see, mida nad tegelikult peavad tegema? Mis kutsele nad soovivad tegelikult vastata? Kas tulnud ettepanek on “jah” või “ei” tundega?

Kui generaatorid selle ära õpivad, siis jookseb nende elu juba palju libedamalt. Vastasel juhul võivad nad tunda, et nad pidevalt teevad midagi, sahmivad ringi, kuid tulemusi väga pole ja ise on rahulolematud.

Generaatorid on üks nendest tüüpidest, kes võiksid kõige paremini sobida ka palgatööle (võrreldes teiste Human Designi tüüpidega), sest neil on energiat, et pidevalt tegutseda, nad ei põle nii lihtsalt läbi ning kui tööandjana suudetakse pakkuda neile sisemist rahuldust näiteks tööülesannete ja/või kollektiivi näol, siis generaator võib olla päris ustav töötaja.

Manifesteerivad generaator on peatamatu oma unistuste täideviimisel

Manifesteeriv generaator nagu ka tavaline generaator omab palju sisemist jõudu, kuid kes ise ei peaks midagi algatama. Tema ülesanne on sügavamal tasandil ära tunda, mis on tema jaoks, mida ta tegelikult tegema peab ja kui see äratundmine on toiminud, siis kogu oma jõuga hakkama tegutsema- siis on ta peatumatu! Generaatoreid ja manifesteerivad generaatoreid on kokku ca 70% inimestest.

Projektorid valgustavad ümbritsevate inimeste sisemaailma

Projektorid on tundlikud natuurid, kes ise loomuomaselt elujõudu ei suuda genereerida. Nad saavad selle ümbritsevatelt inimestelt. Projektoreid huvitavad teised inimesed väga, sest nad tajuvad ka iseennast läbi teiste inimeste. Projektoritele sobib väga töö inimestega- nõustaja ja terapeudi eriala valivad tihti just projektorid.

Kuna projektorid ise energiat ei genereeri, siis on väga tähtis just projektoritel õppida hoidma oma päevaenergiat, valima suhtlusringkonda, töö iseloomu, puhkepause jne. Projektoritele ei sobi pingelised tähtajad, tööprähklemine, stress ja tihti ka mitte palgatöö, kus nad on kellegi teise käsutuses. Just sellel põhjuse, et projektorid peavad suutma ise reguleerida oma tööd ja vabat aega. Kui tööandja seda võimaldab, siis on hästi. Projektoritele sobib hästi vabakutseline töö ja olemine iseendale tööandjaks.

Kuna projektoritel puudub sisemine loomuomane algatamise energia, siis on nende strateegia ootamine. Ootamine, et neid kutsutaks ja avastataks- nende endi pärast ja just sellisena, nagu nad on. Kui nad sellisele kutsele vastavad, siis ei kuluta nad oma energiat ning saavad vooluga kaasa minna. See ootamine on projektoritele väga raske, sest tihti on nad harjunud elama hoopis teistmoodi, ise asju ära tehes. Selline lähenemine aga lõhub neid ning projektorid peavad õppima ootama. Nii kaua, kui nad õppivad ootama on soovitatav projektoritel avastada kõike seda, mida neile sisimas meeldib teha, lugeda ja ennast täiendada kuskil koolitustel/kursustel, nautida elu! ning läbi selle toimub projektori kui isiksuse avastamine teiste poolt 🙂 Projektoreid on umbes 18% populatsioonist.

Reflektor on haruldane ning peegeldab teisi inimesi ja ümbritsevad

Reflektoreid on Maal vaid 1-2% ning nad täielikult peegeldavad enda sees seda, kellega nad koos on või kus kohas nad on. Kui reflektor tunneb ennast halvasti, siis pole koht tema jaoks õige. Kui hästi, siis seal saab ta tegutseda. Reflektorid on ülitundlikud inimesed ja nad peavad õppima sellega elama. Öeldakse, et nad peegeldavad ühiskonna tervist.

Reflektoritele on tähtis olla õiges kohas, õigete inimestega, kus nad tunnevad ennast hästi. Sellisel juhul saavad nad tegutseda. Samuti peavad nad meeles pidada, et üks kuu tsükkel on see, mis annab neile aimu, mis otsuseid on õiged, mida nad tegelikult tunnevad ja mis tegelikult toimub. Reflektoritel võtab see lihtsalt kauem aega, et endast aru saada ning lasta settida kõigel, mida nad pidevalt läbi välise kogevad.

Strateegiate tähtsus

Kirjeldatud strateegiad on olulised teadvustamaks, et mitte minna vastuollu sellega, milleks oled just sina loodud. Kui õppida neid strateegiaid jälgima, siis saab inimene rakendada oma täit potentsiaali kergusega.

Mina olen projektor ning alles viimastel aastatel olen hakanud aru saama, et stressirikad palgatöö kohad on olnud need, mis pole mulle üldse sobinud ja kus olen ennast läbi põletanud. Ma ei saanud kunagi aru, et miks mõni teine jõuab ja on rööprähklemises tubli, aga mina ei jõua. Süüdistasin ennast ja proovisin veel rohkem pingutada, sest nooruse energiast ja inertsist ma jaksasin väga palju. Olles jõudnud oma strateegiani saan aru, et tegelikult funktsioneerin ma paremini rahulikult “oma asja” ajades ja siis kõik juhtubki. Minu suureks õnneks üks minu eluülesannetest on õppida elu nautima. Totaalselt, täiega, iga keharakuga! Elada nii, et endal on hea olla. Ja projektorile omaselt näen ma inimeste sisse, nende põnevaid nurgataguseid, ma suudan neid oma projektoriga valgustada. Seda teen ka oma töös inimestega. Leides oma strateegia ja saades selgust, miks mu eelmised strateegiaid ei toiminud olen leidnud sisemise rahu- sest me lihtsalt oleme kõik erinevad 🙂

Kui ka sina soovid teada saada oma Human Desigi strateegiat, siis üks koht, kus saad oma kaarti teha: http://jovianarchive.com/Get_Your_Chart

Konstellatsiooni meetod on Eesti terapeutide ja psühholoogide maailmas järjest rohkem laineid löömas. Eks Ants Rootslasel on siin oma mõju:) Konstellatsioon on süsteemse pereteraapia meetod, kus kasutatakse töö seadistamiseks ja tulemuseks välja. Konstellatsiooni väli on midagi, millele sa saad paigutada ennast, oma probleemi ja oma perekonna, et otsida peidetud blokeeringuid ja sisemist ressurssi. Kuidas on aga süsteemne pereteraapia seotud karjäärinõustamisega?

Karjäärinõustamises ja career coachingus on pilk suunatud tulevikku, oma unistuste töö ja võimaluste loomisele. Harjutused ja meetodid on igati tulemuslikud, olen neid juba aastaid kasutanud ja tulemused on alati käega katsutavad- inimesed avastavad enda sees sügavad soovid, unistused ja eesmärgid, mis (töö)elu nad elada tahavad. Mõeldes läbi ka tegevusplaani, hakkabki inimene oma unistuste tööelu poole liikuma, kuid siiski… Ma olen näinud ja tunnetanud järjest enam, et pea kõikidel inimestel on olemas mingit sorti blokeeringuid, mis pole siiani lasknud neil oma unistuste (töö)elu luua. See on ka põhjus, miks nad minuni jõuvad. Vastasel juhul teeksid nad juba seda tööd, mis on just nende jaoks ja elaksid seda elu, mis neid õnnelikuks teeb.

Kliendi lugu:

Minu juurde pöördus klient, kelle soov oli aru saada, mis töö võiks talle sobida ja hingeliselt toita. Töökohtades, kus ta oli olnud, olid töösuhted jäänud lühikeseks ja ta ei saanud aru, miks see nii on ja mis talle tegelikult sobiks. Lisaks vaevas klienti motivatsioonipuudus, segased mõtted ja kohati apaatsus. Selliselt baasilt on väga raske tuua oma ellu suuremaid muutusi, sest *jõudu* pole taga. Tegime läbi career coachingu harjutusi ja kaardistasime kliendi sügavaid vajadusi ja väärtusi, mida töökoht peab esindama ning mitmeid võimalusi, mida ta saaks tööalaselt edasi teha. Küll aga ei tulnud sellega kindlust ja sisemist *jõudu*, et hakata oma elus muudatusi sisse viima ja uusi valikuid tegema. Ka ei toimunud äratundmist, mis kõikidest võimalikest valikutest praegusel hetkel võiks enim sobida.

Seadsime klienti ja valitud top3 tööalast võimalust väljale. Selleks olen kasutanud imelisi situatsioonikaarte, mis kõnelevad iga minu juurde tulnud inimesega sügavalt tema alateadvuse kaudu. Paigutades klienti koos tema tööalaste võimalustega väljale, tuli välja, et ta seisab oma tuleviku suunas seljaga ja vaatab midagi oma minevikust. Lisadesväljale sündmuse, mida ta minevikus vaatas, sai selgeks, et see on tema ankur ja blokeering, miks ta ei suuda oma tööelus õnnelikult edasi liikuda ning oma unistuste elu luua.

Klient käis seejärel läbi konstellatsiooni-protsessi (kuna ise alles õpin seda, siis soovitan häid kosntellööre, kelle poole pöörduda) ning ühest korrast piisas, et ta suudaks seista uuesti näoga oma tuleviku suunas ning hakkasid lahenema ka tema seisakud töö valdkonnas.

Ta ise kirjutas mõni nädal hiljem peale konstellatsiooni läbimist nii: “Mõni aeg on meie viimasest kohtumisest nüüd möödunud. Selle aja jooksul käisin oma esimesel konstellatsioonil ja see oli väga silmiavav, niiet aitäh suunamise eest! Teiseks selline tore uudis, et olen nüüd uuel töökohal. Hetkel tundub, et see täidab mitmed minu tööalased vajadused ning selle üle on mul väga hea meel. Seega tahtsin südamest sind tänada! Sain palju abi ning usun, et meie kohtumised panid uued energiad liikuma minu elus ja seda oli väga vaja.”

Suguvõsa mustrid

Konstellatsioon toob tihti välja varjatud suguvõsa mustrid, millest me pole teadlikud. Blokeeringud võivad esialgu paista, et on inimeses endas, kuid tihti kannab inimene endaga kaasas oma eelmiste põlvede tegemata ja tehtud tegusid, mõtteid, tagajärgi. See kehtib ka inimese lapsepõlve kohta, mis uskumusi on talle sisendatud vanemad, õpetajad ja teised lähedased. Konstellatsiooni väljal saame turvaliselt uurida blokeeringuid, mis ei lase jõuda soovitud punktini. Mõnikord piisab nägemisest ja teadvustamisest, et “see on minu takistus”, selle aktsepteerimises ja lahti laskmisest oma süsteemist ja asjad hakkavad elus paika loksuma.

Suguvõsast saab kätte ka häid asju nagu andeid, elujõudu ja usku endasse. Andeid ja sobivaid töösuundasid pärandatakse kolmandast põlvest (ehk meie vanaemade ja vanaisade poolt). Kes on see, kelle poole sind tõmbab? Kelle moodi sa oled? Mis on olnud sinu vanavanemate anded, mida nad võib olla pole saanud oma elus rakendada? Konstellatsiooni välja saab seada ka toetava jõu otsimiseks. Kus on see ressurss, mida on sul praegu vaja, et viia ellu soovitud muutused? Suguvõsa toetab alati oma järeltulijaid, kui seda neilt paluda.

Oma tööelu loomisel on ka tähtis teada, kuidas on su esivanemad suhtunud rahasse ja rikkusesse. Sealt on pärit palju takistavaid tegureid, mis ei lase 21. sajandil inimestel luua oma ellu küllust ja rikkust.

Energia on kõige võti

Mõnikord on lahendused sellised, mida ei saa mõistusega selgitada. Konstellatsioon töötab alateadlikul tasemel. Kõike ei peagi alati mõistusega lahti harutama. Tähtis on aga energiad liikuma saada õiges suunas. Kui sa seisad seljaga oma unistuste ja tuleviku poole (sest pead vaatama blokeeringud omaenda minevikust või suguvõsast), siis ükskõik kui palju sa ei pinguta, sa ei jõua sinna kuhu soovid jõuda. Tähtis komponent holistilise karjäärinõustamise juures ongi sinu blokeeringu tuvastamine- mis on see, mis pole siiani lasknud sul jõuda sinna, kus sa tegelikult tahaksid olla? Kui mineviku vari on saanud oma koha ja tähelepanu saad sa uuesti pilgu pöörata tuleviku suunas ja päriselt hakata elama OMA elu.

Kui soovid samuti kogeda välja meetodit ja vaadata alateadlikul tasandil, mis on see, mis sind takistab tegemast sinu hetke unistuste tööd, siis võta minuga ühendust:

Olen oma karjäärinõustaja praksise jooksul nõustanud ja koolitanud üle 100 kliendi. Ühine nimetaja minu poole pöörduvatel inimestel on soov leida see “oma tee”, elukutse ja kirg, mida inimesed tulid siia ellu tegema. Ühine läbiv joon on, et praegusel töökohal/tegevuste juures ei tunne inimesed, et rakendavad oma täit potentsiaali, aga nad ka ei tea, mis see nende potentsiaal on. Otsitakse väga aktiivselt oma kirge millegi vastu. Aga mis siis, kui alustaks hoopis teisest otsas? Alustaks algusest.

Lapsena me teame oma potentsiaali ja võimu (powerit) oma elu üle. See on meisse sisse programmeeritud alateadlikul tasandil. Paraku aga me sünnime peresüsteemi, kellega meil on ka omad kokkulepped, et omandada teatud õppetunnid. Inimene, kes jõuab täiskasvanuikka ja pole algust teinud nende õppetundidega ei saa lihtsalt niisama oma elus olla kõigis valdkondades õnnelik. Nii on ka töö üks valdkond, mille osas on paljudel inimestel väljakutseid. Inimene võib läbi teha palju erinevaid teste ja ülesandeid, mis peegeldavad talle, mis inimesele sobiks ja kuhu poole ta võiks hakata tööalaselt liikuma, aga pusle tükkid ei lähe enne kokku, kui pole ära lahendatud ka takistused ja blokeeringud, mis on põhjustanud siiani “vale” töö tegemist või mitte õnneliku elu elamist.

Varjulaps

Meie kõigi sees elab üks natukene kurb laps, keda pole ammu märgatud või kes on ennast hoopis ära peitnud. Varjulaps on see osa meie minast, kes kunagi on lapsepõlves saanud haiget ja õppinud selle haiget saamisega läbi teatud mustrite hakkama saama. Ükskõik kui õnnelik ei tundu meile meie lapsepõlv, on kindlasti olukordi, kus lapsena ei tundnud me ennast piisavalt turvaliselt, enesekindlalt või rahulolevalt. Läbi mustrite on see laps loonud psüühikasse toimiva mehhanismi, mis on teda väikesest peale aidanud saada suureks. Probleem on selles, et see kunagi loodud mehhanism peas ei pruugi täiskasvanuna enam inimest hästi teenida, vaid teda hoopis takistada.

Seni kuni me ei märka neid mehhanisme (nimetame neid näiteks uskumusteks), seni toimime me varjulapse mõjul ja ei saa võtta vastutust oma elu eest täiskasvanud inimesena. Varjulaps meie sees ärkab nt kui tunned suuri emotsioone, tülitsed raevukalt oma lähedastega, oled tuim ja õnnetu või ei oska üldiselt oma elus suunda võtta.

Varjulapse suurim soov on kõigepealt, et teda märgataks. Sinul, nüüd täiskasvanud inimesel on võimalus oma varjulaps enda seest üles otsida ja hakata uurima, mida sinu varjulaps tahab sulle öelda? Mida ta vajab? Kui varjulaps on üles leitud ja ära kuulatud, siis tähtis on ka teadvustada varjulapse kaitsemehhanisme, millega ta on õppinud ennast välismaailma eest kaitsma. Seal on kindlasti midagi, mis takistab ka tööelus õnne saavutamast. Olgu see pidev “tubli” olemine, hirm vanemate soovidele vastu hakata, mingit tüüpi ebakindlus, oma tegelike soovide ja unistuste alla surumine.

Päikeselaps

Päikeselaps inimese sees on see tema lõbus ja õnnelik alateadvuse osa. See on samuti saanud alguse lapsepõlvest. Lastena me oskasime tunda rõõmu, lõbutseda, elada hetkes ja unistada. Maailm küll tundus suur ja lai, aga sama suured tundusid võimalused. Vastavalt sellele, kes mis peresüsteemist tuleb on saanud kas kinnitust oma rõõmus olemisele või hoopis noomitust, et õnnelik ei saa olla, sest … töö vajab tegemist, midagi halba võib juhtuda, sa võid haiget saada jne. Paraku meie esivanemate mustreid jälgides kannavad inimesed endaga kaasas pigem seda teist poolt ehk hirmutamise poolt. Et õnnelik olla ei ole justkui paslik. See tähendab, et täiskasvanuks saades peame me uuesti õppima, kuidas olla rõõmus, muretu ja vaba. Kohati see tundub isegi võimatuna, kui varjulaps reageerib, elu vajab elamist, kohustused on üle pea ja kuhu see rõõm peaks veel mahtuma?

Julgen väita, et ilma kontaktita oma päikeselapsega ei suuda me astuda oma unistuste töö suunas, sest me lihtsalt ei usu sisimas, et me väärime seda või oskaksime seda nautida (kuigi me nii väga tahame seda). Kontakt oma päikeselapsega annab meile ka enesekindlust ja julgust astuda välja vanadest mustritest, et alustada millegi uuega isegi, kui me veel täpselt ei tea, kuidas kõik toimima hakkab. Päikeselaps usaldab elu. Ta usub, et ta on kaitstud ja hoitud. Kui kunagi ei osanud seda teha tema vanemad, siis nüüd on päikeselapsel täiskasvanud sinu enda kujul, kes saab teda hoida ja kaitsta. Kuidas see kõlab?

Täiskasvanuks saamine

Mitte kõik ea poolest täiskasvanud inimesed pole saanud päriselt küpseks. Hirmuäratavalt palju inimesi jääb mingil tasandil kinni lapsikuks olemisse ja saamatuks oma suuremate eluülesannete ees. Pealtnäha võivad need inimesed päris hästi funktsioneerida- luua pere, saada isegi ise lapsi, teenida raha, saada justkui rikkaks, aga emotsionaalsel tasandil on seotus oma lapsepõlvega alateadlikult liiga suur. Sellist tasandit näitavad olukorrad, kus inimene ei julge vastu võtta otsuseid, ei julge eksida, otsib pidevat heakskiitu, mõtleb, mida teised temast arvavad, lööb käega oma unistustele, süüdistab oma ebaõnnes teisi.

Päriselt täiskasvanud inimesed on küpsed ja otsustavad ise, kuhu poole nende laev võiks sõita. Ei tähenda seda, et neil inimestel pole elus väljakutseid või kõik on alati kerge, kuid nad on läbi töötanud oma perekonna mustrid ja ise otsustanud, mida nad oma perekonnasüsteemist võtavad kaasa või jätavad maha. Sellisel viisil on võimalik luua iseenda elu, mitte inerts oma vanemate või vanavanemate elust. Suur boonus, mis sellega kaasneb on see, et sinu enda lastel saab olema palju lihtsam luua oma elu ja ka avastada oma elu kutse, kui sina saad täiskasvanuks ja rebid lahti mitte vajalikest mustritest, mis sind blokeerivad, mitte ei toeta.

Tööõnn on midagi palju sügavamat, kui sobiva elukutse leidmine. See on ilus kooslus eneseteostusest, kirest, sisemisest enesekindlusest ja panusest maailma. Mida sügavamale sa julged vaadata enda sisse, seda ilusama koosluse saad sa luua ka oma eneseteostuse teel.

Raamatusoovitus: Stefanie Sthal “Päikese- ja varjulaps sinu sees” https://www.rahvaraamat.ee/p/päikese-ja-varjulaps-sinu-sees/1013100/et?isbn=9789949851959

Annika on töötanud iluvaldkonnas 15 aastat ja pöördus minu poole peale kolmanda lapse sündi. „Töö mulle väga meeldis kuni kolmanda lapse sünnini. Peale seda tundsin, et miskit vajab muutmist. Tahtsin aru saada, mida ma vajan ja miks ma nii tunnen,“ räägib Annika. 

Enne nõustamisele tulemist võttis Annika oma käel ette ka esimesed muutused, kus ta asus tööle noortekeskusesse noorsootöötajaks ja ringide juhendajaks ning asus õppima refleksoloogiat. 

„Ühel hetkel aga sai mul noorsootöös motivatsioon otsa ja vajasin kõrvaltvaataja toetust. Natalja leidsin läbi tuttava inimese, kes oli ka käinud eelnevalt tema juures holistilises karjäärinõustamises ning soovitas teda.“

Kuidas sulle mõjusid kohtumised holistilise karjäärinõustajaga?

„Minu eesmärk ja soov kohtumiste tulemuseks oli leida oma isikupära. Kohtumiste järel hakkasin aru saama, et pean tagasi tulema ilumaailma, aga teisel viisil. Tundsin, et pean panema ennast proovile ja looma ruumi, kus saan olla vabakutseline,“ jutustab Annika.

Annika käis nõustamisel viis korda, mille jooksul tegime temaga erinevaid loovaid harjutusi, mis aitasid Annikal jõuda lähemalt iseenda soovidele. „Karjäärinõustaja roll on oluline, et üksi mullist välja tulla. Natalja andis protsessides julgustust ja peegeldust, hakkasin aru saama oma tahtmistest ja soovidest. Tegime erinevaid harjutusi ja ma panin reaalselt paberile, kuhu soovin jõuda- üksinda kodus ma ei suudaks niimoodi teha.“

Annika jutustab, et tema teekond polnud siiski sirgjooneline ning ta kulges mitmeid aastaid protsessis. „Tegin vahepeal kolme asja korraga- töötasin vanal viisil iluvaldkonnas, samal ajal ka noortekeskuses ning kõrvalt pakkusin ka ise ilusteenuseid. Püüdsin maanduda pehmelt, otsisin variante, kuidas ellu jääda.“ Tagantjärgi tunnistab Annika, et oma osa oli ka julguse puudumisel teha konkreetseid valikuid ja olla nendes kindel.

Mis oli su kõige suurem takistus ja kuidas oled seda ületanud?

„Kõige suurem takistus- see, et ma ei uskunud iseendasse. Tagantjärgi vaadates oleksin võinud julgemalt teha otsuseid ja rohkem austada iseenda tempot protsessis olles. Olen tasapisi jõudnud selleni. Kasutasin välistamismeetodeid. Usun, et alati peab midagi proovima ja tegema, et jõuda õige asjani. Mind toetasid palju ka sõbrad, kes on mulle mind ennast tagasi peegeldanud. Olen seda nendega korduvalt teinud, et aru saada, mida ma vajan, mis on minu oskused.“

Kuidas ennast praegu tunned ja millega praegu täpselt tegeled?

„Tunnen ennast väga turvaliselt oma valikutes. Mul on oma ilu- ja teraapiaruum LuumiRuum Kohilas. Pakun oma klientidele keha ja vaimu turgutust, tulemuslikkus on suurim nauding iga teenuse ja teraapia puhul, mida pakun. Minus on rõõm ja kohalejõudmise tunne, olen seal, kus olema pean. Kõik on õigesti ega oleks saanud teistmoodi olla.“

Unistuste töökoht pole lõppjaama jõudmine. Nii mõlgutabki Annika mõtteid ja vaatab tulevikku, et võibolla ükshetk võiks temast saada ka kogemusnõustaja. Talle lähevad korda väikesed lapsed ja nende vaimne tervis. Annika oli Kohila valla aasta ema 2019. 

„Tean ka seda, et mul on vaja näha käega katsutavat tulemust. Sellest on hea olla teadlik. Mulle meeldib teha käsitööd ning teen ka vastavasisulisi koolitusi.“

Annika tähelepanekud õnneliku tööelu loomise protsessis:

• Suurimaks õppetunniks on olla kannatlik ja armastav iseenda vastu.
• Märgid annavad pikalt ette teada, et algab muutuste protsess, aga päriselt saab tulemust maitsta alles aastaid hiljem. 
• Elu kannab meid. Peab lihtsalt märkama ja ennast mitte maha suruma. Protsessis olles peab olema valmis muutusteks, mis esialgu ei pruugi toredad olla.
• Oluline on märgata ja mitte jõuda ületöötamise faasi.
• Kuulata oma südant, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Ühe harjutuse raames tegin nõustamise käigus kollaaži, mille unustasin oma lauasahtlisse. Aastate pärast kollaaži vaadates oli paberile pandud mõtted,  eesmärgid ja isegi värvitoonid reaalsuseks saanud. Olin positiivselt üllatunud, kui seda avastasin. 
• Töö tegemist peab nautima nagu magustoitu- kui seda on liiga palju, hakkab paha 😉
• Unistuste töökoht ei ole mingi lõppjaam, kuhu on vaja kohale jöuda. Elu vajab muutust, et iseendas saaks toimuda kasvamise protsess.

Soovitused:

• Leia endale karjäärinõustaja, kes tegeleb sellel alal ja kellel on kogemusi.
• Austa oma sisetunnet ja oma tempot. Ära suru ennast maha. Võimalused tulevad, kui anname nendele ruumi ja energiat, siis eesmärgid jõuavad ise meieni. Läbi aja ole kannatlik ja hoia usku.
• Hea, kui on olemas pereliikmete toetus. 
• Asju ei pea kaugelt otsima, õnn võib olla on kogu aeg õuel olnud. Tihti jääb meil õnn märkamata, soovitan illusioonidest loobuda ja vaadata oma elu teise nurga alt. 
• Oluline on saada peegeldust ümbritsevast maailmast ehk teistelt inimestelt, et oled õigel teel. See annab jõudu, et edasi minna.

Karjäärinõustaja kommentaar:

Annika lugu on südamlik lugu, kuidas tasub oma sisehäält kuulata isegi, kui see võtab mitu aastat aega ning vahepeal oled teinud ka teistsuguseid valikuid. Tihti märkan, et nõustamisele tulevate inimeste lood on selle poolest sarnased, et nende südamehääle väljund ei pruugi olla kaugel sellest, mis nad on ise siiamaani teinud ja/või kui erinebki, siis see sisetunne ja unistus on sügaval sisimas juba aastaid inimesega kaasas käinud, kuid temale ei ole teadlikkult tähelepanu pööratud. Võiks leida oma tööalases elus teine vaatenurk ja/või teine lähenemine juba aastaid kinnistunud tugevustele. Samuti on soovitan tasakaalustada tööd erinevate teadlikke hobidega, mislaevad sind ning samas annavad midagi ka maailmale.

Südamelähedase elukutse otsimise teekonnal on vaja kannatlikust, sest unistuste töö ja – töökorraldus ei jõua tihti inimeseni kahe-kolme kuuga, vaid tegu on protsessiga, kus on vaja läbi käia erinevaid etappe, kogemusi ja tegeled oma sisemiste takistustega. Nagu Annika ka mainis on tähtis säilitada usku ja kannatlikust, et üks hetk kõik realiseerub täpselt nii nagu peab. Mul on hea meel näha, et Annika leidis selle oma õige tööalase väljundi ning on seejuures õnnelik ja tasakaalus.

Kui soovid ka ise saada rohkem julgustust ja selgust, mis on sinu südamelähedane tegevus ja kuidas seda reaalsusesse luua, siis võta julgelt ühendust siin.