Meie kiiresti toimivas ühiskonnas on “läbipõlemine” ja “tööstress” väga levinud sõnad. Ka mina olen neid mõlemaid kogenud. Tol korral ma otsisin infot ja leidsin peamiselt viiteid tervislikule unele, toitumisele, füüsilisele trennile ja võib olla ka piiride seadmisele. Kuid kõiki neid asju rakendades olin ma ikka tööstressis, sest töökoormus oli suur, tahtsin kõigega edukalt hakkama saada, sest armastasin oma tööd ning kolleegid näitasid ka justkui eeskuju, et sellises tempos töötamine on normaalne ja võimalik. Tundsin pidevalt, et kas minul on siis midagi viga?

Vahepeal tuli koroona aeg ja minul teine laps. See aitas kiirrongilt maha tulla ja tagant järgi vaadata, mis siis ikkagi juhtus ja mida peaksin tegema, et mitte enam samasse kohta iseenda sees sattuda?

PÕHJUSED MINEVIKUS

Inimesed, kes kogevad korduvalt tööstressi ja võib olla ka läbipõlemist on teatud tüpaažiga- neil on kõrgenenud vajadus sooritada oma tööd väga hästi, meeldida teistele ning tunda oma väärtust läbi tehtud töö. Siin on mitmeid variatsioone, mis on ühel või teisel inimesel põhipõhjuseks ja mis täpselt stressi põhjustab. Kuid nimetaja on ühine- kinnitust, et ma olen piisav otsitakse väljaspoolt.

Nii on ka nendel inimestel kõrgenenud vajadus kuuluda organisatsiooni, töökollektiivi, ühingutesse. Tööd tehakse palju ja loodetakse üks hetk saada ka oodatud tasu- mitte rahalist, vaid emotsionaalset tasu ehk tunde, et ma olen piisav.

Kõik need omadused on välja kujunenud lapsepõlves. Igaühe sisse peab vaatama individuaalselt. Kuid ühiskond, milles mina kasvasin toetus väga palju sooritusele ning veel parem, kui see sooritus oli perfektne. Ma olin oma isa poolt märgatud ja tunnustatud eriti siis, kui tunnistused olid üdini eeskujulikud. Ta oli uhke minu üle. Kuidas ma saingi tema ootust lõhkuda? Ma küll proovisin seda teha teismelisena, kuid kiiresti sain aru, et pean siiski väga hästi õppima. Muster läks sujuvalt üle täiskasvanud ellu, aitas mul teha väga noorelt karjääri, olla edukas ja majanduslikult iseseisev. Imeline, kas pole! Kuid, juba 25 aastasena istusin ma perearsti kabinetis, kes ütles, et ma kogen ärevushäireid, mitte südame haigust. Ma töötasin pangas suurettevõtetega, tegin tööd kella 20ni, käisin täiskoormusega magistris, vedasin oma tantsukooli ja tegin professionaalsel tasemel tantsutrenni + nädalavahetustel esinemised. Kõike liiga palju ja liiga intentsiivselt. Kuigi armastasin kõike, mida tegin, siis pidin tõmbama joone tegevuste vahel, millega jätkan ja mis lähevad ootele. Nii läks ootele minu magister, nädalavahetuse esinemised ja tantsukool. Samuti lahkusin töökohast ning valisin rahuliku tempoga töökoha (mis osutus küll liiga rahulikuks, kuid andis mulle võimaluse nö välja puhata).

Tagant järgi vaadates seda olukorda saan ilmselgelt aru, et ma polnud iseendaga üldse kontaktis. Kogu mu tähelepanu oli väljapoole, otsides justkui sealt “midagi”.

TEADLIKKUS HAKKAS TÕUSMA

Aastad läksid mööda ja mu teadlikkus ja kontakt iseendaga kasvas tublisti. Arvasin, et olen iseenda sees väga heas kohas ja teadlik. Tegin karjääripöörde, kus liikusin ammu unistatud värbaja ametikohale. Tunne oli super, et teen just seda tööd, mida ihkan, kuid mõne aasta möödudes komistasin  ma ka seda tööd tehes veel suuremasse läbipõlemise auku. Ka see kord algasid mu probleemid läbi füüsilise keha. Oli veidraid tundmused ja aistinguid, peavalusid, kippusin töö juures pingelistes olukordades nutma, jäin tihti haigeks, nädalavahetustel kogesin täieliku jõuetust, ärevust jne. Tahtsin lahkuda, kuid ei suutnud. Miskit pani mind paigale, et saaksin tõestada teistele ja iseendale, et ma saan ju hakkama. Mu teadlikkus oli justkui käega pühitud ja ma ei saanud aru, miks ma seda endale teen. Ma üritasin kogu väest realiseerida enda unistusi läbi teiste- mida nemad arvavad ja kas hindavad piisavalt heaks?

Aga tuli koroona aeg ja ma jäin lapseootele. Ja see muutis minu elu- võib öelda.

Hakkasin seadma piire (kodukontoris oli see justkui lihtsam) ja välja ütlema asju, mis mulle ei sobi. Hakkasin taas tähele panema oma vajadusi ja neid ka realiseerima. Tegutsesin igapäevaselt omas rütmis ja nii nagu mulle sobib. Sain tagasi oma enesekindluse. Peale teise lapse sündi sukeldusin veelgi sügavamale. Ja jõudsin sügava igatsuseni isa järgi. Alateadlik meel tahtis kogu aeg olla edukas ja iseseisev, sest isa oli nii õpetanud. Mu mõlemad vanemad töötasid väga palju. Kuigi keegi nendest ei sundinud mind täiskasvanuna niimodi töötama, siis tegin ma seda siiski. Mu päris olemus on miskit muud- voolav, reeglitest vaba ja sügavalt loov teiste inimeste heaks; ja siiski olin ma truu oma päritolu perele ning mul oli raske nende varjatud ootustest lahti rebida.

ISA- MU EESKUJU FIGUUR

Nii hakkasin ma märkama ka klientide peal palju lugusid ja näiteid, kus ühel või teisel viisil oli nende tööstress ja sisemine rahulolematus seotud oma vanematega. Nt isata pojad on eriti edule orienteeritud. Isa tütred võivad olla finantsiliselt edukad ja iseseisvad, aga suhetes jääb puudu naiselikku voolavust ja usaldust mehe poole.

Kui sa oled poeg, kelle isa töötas väga palju või teda ei olnud sinu elus- sa võid tunda suurt tungi saavutada elus midagi suurt ja tähtsat. Suur loomine ei ole halb, kuid alusta iseendast. Hakka tunnustama iseennast, sellisena nagu sa oled. Muuda oma triger, millepärast sa tahad edukaks saada. Muuda triger sellepärast, et kui sa saadki edukaks, et su sees ei valitseks siis ikka tühjus. Sest see juhtub, kui alateadlik meel tahab läbi tulemuste saada armastust, kuid ta ei saa. Suuna see energia millegi loomiseks iseenda pärast. Küsi, mis on sinu MIKS?

Kui sa oled tütar, kelle isa oli edukas või kellel puudus isa- hakka märkama, mis energia pealt sa tegutsed. Kas see on naiselik, loov ja voolav või mehelik, otsene ja kiire. Sa oled naine ning sa vajad ka voolavust ja hoidmist. Mis uskumusi sa endaga kaasas kannad? Kas sa proovid olla täiuslik tüdruk? Kas sa lubad endal eksida? Kas sa usaldad mehi? Oma meest? Kas sa päriselt suudad lõdvestuda usaldusse elu ja oma partneri ees?

Isa on nii poegadele kui tütardele esimene kontakt välismaailmaga. Kui ema õpetab lähedust, tundeid ja ühendust, siis isa roll on näidata lastele välismaailmas hakkamasaamist. Kas läbi oma eeskuju või läbi ootuste lapsele. Minu isa õpetas mind väga sitkeks ja ma olen talle väga tänulik selle eest! Ma lihtsalt unustasin võtta osa tema õpetustest kaasa ja osa selja taha jätta. Ja nii peaksime me kõik tegema- osa õpetustest ja uskumustest endasse integreerima ja neid kasutama ning teise osa, mis meid enam ei teeni selja taha jätma.

ARMASTUS ISEENDA VASTU

Kogu see teekond mul ja ka sul saab alguse enda armastamisest ja enda avastamisest. Sellele teekonnale saab minna üksi ja sellele teekonnale saab minna koos. Oled oodatud tulema sellele teekonnale koos Tööstressi ja Läbipõlemise grupiga, mis alustab 9.02.2023.

Paljude inimeste tugev samastumine ettevõttega, kus nad töötavad või mida nad omavad, sunnib neid  kontrollima ettevõtte igat aspekti. Selle taga on palju allasurutud isiklike tundeid millest räägingi nüüd lähemalt.

KONTROLLIV JUHT

Kontrolliva juhi tüüpiline käitumine on kas liigne sekkumine teiste töösse või töötajatele liigse vabaduse jätmine. Paljud juhid ei mõista, et iga inimene suhtub töösse ja tajub toetust talle omasel individuaalsel viisil. Näiteks üks töötaja vajab juhendamist ja toetamist rohkem; või alles alustanud töötaja ei soovi, et teda täiesti üksinda jäetakse. Samas juba kogemusega töötaja võib vajada rohkem usaldus ja vabadust oma tööülesannete täitmisel.

Juhid peaksid peale töötajate kogemuste ja oskuste tundma huvi, kes nad on inimestena ning mis neid motiveerib, huvitab ja erutab. Mul oli kunagi Swedbankis juht, kes tõsimeeli huvitus sellest, kuidas läheb mul nädalavahetustel tantsukooli trennide andmistega ning esinemistega. Ta proovis aru saada minust kui inimesest, kuigi minu nädalavahetuse tegemised ei puutunud otseselt kuidagi minu panga töösse. Peab ka meeles pidama, et ka juhid vajavad aega, et õppida tundma oma töötajaid.

Kui sa oled see juht, kes on veendunud, et oma meeskonda ei saa usaldada, siis on märke, mis viitavad, et probleem võib peituda hoopis juhis endas. Need märgid on:

• sa ei suuda näha suuremat pilti, sest pea on üksikasja täis
• sa arvad, et ainuüksi sina vastutad kõikide äriprobleemide lahendamise eest
• sa võtad endale au edu ja süü ebaõnnestumiste eest
• kui äri ei edene, reageerid sa sellega, et tugevdad kontrolli
• sa tunned enda vastutustundega ülekoormatult
• sinu kodused suhted on häiritud, sest sa ei suuda töömõtteid peast visata
• sul on raske abi küsida
• töötajad ei tule enam ideede ja muredega sinu juurde, sest nad peavad sind ligipääsmatuks
• sa ei suuda uskuda, et teised suudaksid teha tööd sama hästi kui sina
• kohtled kõiki ühtemoodi, mis tähendab, et sa ei ole märganud ainulaadseid erinevusi meeskonna sees
• töötajad vahetuvad kiiresti

Kui tunned end ära enamikus väidetes, on sul KONTROLLIPROBLEEM. Pingeline tähelepanu üksikasjadele tähendab, et sageli otsitakse lünki töötajate tööst, õhutades töötajate ärevust ja suurendades seeläbi vigade tõenäosust.

Ärme unusta, et juhtimine tähendab eelkõige seda, et välja tuleb tuua teiste parimad oskused.

TAGAMAAD LAPSEPÕLVES

Suure kontrollivajadusega juhtidel võib olla suur hirm lasta lahti kontrollist. Kontrollist lahtilaskmine võib tekitada abituse, ülekoormuse ja saamatuse tunde. See võib aga omakorda tuua ülesse lapsepõlvetraumad. Mõnele on kontroll sisemise seisundiga toime tulemise viis, sest tal ei ole muud võimalust tugevate tunnetega hakkama saamiseks.

Näiteks kui kolleegid tööl pettumust valmistavad , võib see taas esile kutsuda abituse, hirmu ja vaenulikkuse , mida lapsepõlvest saadik on alla surutud.

Need, kes ei suuda taluda paratamatut ebakindlust, langevad sageli perfektsionismi ja töönarkomaania küüsi. Nende identiteet on nii tihedasti seotud tööga, et kõike, mida tajutakse kui ootustele mitte vastavat, kogetakse isikliku nurjumise ja identiteedi kaotamisena. Tegu ei ole üksnes umbusaldusega teiste suhtes, vaid see on sügav usaldamatus elu vastu tervikuna.

Ka on oluline teada, et kontrollist tingitud ärevus kandub mööda hierarhiat edasi. Näiteks kui sul on väga ärevil ja üsna palju ettekirjutisi tegev juht, siis hakkab ta mikrojuhtima inimesi, kes hakkavad mikrojuhtima teisi inimesi, kuni terve ettevõtte kultuur on väga ärev. Mida rohkem püüda inimesi kontrollida, seda rohkem tekitatakse neis vajadust mässata, et väljendada autonoomiat ja täiskasvanulikkust.

KONTROLLI VASTAND ON LOOVUS

Kontrollivad inimesed võivad olla väga tõhusad, kuid see kipub pärssima nende intuitsiooni, fantaasiat ja loovust. Uuendusmeelsus nõuab tundmatusse hüppamist,valmisolekut proovida ja nurjuda ning tolerantsust eksimuste suhtes. Siinkohal tulebki kontrollival inimesel piir ette!

Mulle väga meeldib mõte, et kui inimesele anda ebakindluse uurimiseks aega ja ruumi, siis tulevad sealt ka uued ideed 🙂

Professor ja psühhoanalüütik David Tuckett leiab, et minevik ei ole sugugi parem õpetaja, sest tulevik ei pruugi minevikuga sarnaneda. Kontrollivat tüüpi inimesed aga just minevikule keskenduvadki, sest nende kogemused on minevikus.

Me saame teadmatusele reageerida kahel viisil- üks on püüda sündmusi ja tulemusi kontrollida. Teine võimalus on teha paus ja püüda mõista, mis toimub. Uudishimu ja valmisolek katsetada on need väärtused, mis viivad inimese teadmatus olukorras edasi, usub Tuckett.

KAS MA SOBIN ETTEVÕTJAKS?

Absoluutse kontrollivajadusega inimesele ei pruugi ettevõtte rajamine õige suund olla. Eriti just sellise ettevõtte, kus tekivad ka töötajad.

Juhtival positisioonil töötamine tähendab meeletut võimu inimeste üle ja võimalus neid pikemaks perspektiivis psühholoogilised kahjustada on tohutu. Seega on vastutus tohutu. Mul oli kunagi selline väikeettevõtte juht, kelle meeskonnas ma tundsin ennast psühholoogilised väga halvasti ja pidi omama tugevat enesekindlust, et mitte täitsa katki minna.

Juhtimise jalajäljest kirjutab ka minu endine kolleeg Ivar Raav oma esimeses raamatus “Juhtimise jalajälg”, vaata siin. Minu meelest on see väga oluline teema mõistmaks, et iga inimene ei sobigi juhtiks, sest vastutus ongi tohutu!

Teine võimalus on teadlikult hakata juhil tegelema oma kontrolli probleemiga, sest tervenemine sellest on võimalik.

VÕIMALIKUD LAHENDUSED

Kontrolliv juht peab õppima delegeerima ja usaldama. Koostööks ja delegeerimiseks on aga vaja vastastikust sõltuvust, mis tekitab kontrollivatel inimestel ebamugavust. Uskuda, et kõik oleneb vaid iseendast ei ole realistlik ega ka kasulik. Omapäi hakkama saada võis olla targim reaktsioon kaootilisele pereelule, kuid sellest on vähe abi, et valmistada inimest ette töökohal suhestuma ja koostööd tegema. Ettevõtte edu tuleb osata jagada.

Suure kontrollivajadusega juhid peavad õppima usaldama eelkõige iseennast, sest nemad oskavad olukordi täpselt tõlgendada, teavad, mis on töötajatelt mõistlik oodata ja kuidas taastada kaotatud usaldus. Samuti tuleb õppida jääma iseendale ausaks ning lubama hakata kogema ka neid ebamugavaid tundeid, mis tulevad lapsepõlvest.

Suur osa sellest, mida inimesed töölt tahavad on seotud vabadusega, vabadusega uurida ja areneda ja olla nemad ise. Ja kui sa juhina neid inimesi kontrollid, siis sa alati pettud (ja nemad pettuvad ka), sest sa tahad, et nad oleksid tegelikult sina, mitte nemad ise.

Kontrolli loovutamiseks pead sa leppima sellega, et teised suudavad teha tööd sama hästi kui sina ja mõnikord isegi paremini. Meeldimine olgu viimane asi, millest lähtuda- see ainult piirab heade otsuste langetamist. Vead ja ebaõnnestumised on paratamatud. Püüa kõigil tulemustes näha võimalusi. Edu puhul õpi jagama seda oma meeskonnaga ning vajadusel vigadest õppida.

Artikkel koostatud Naomi Shragai raamatu baasil: “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud”

Antud artikkel on kirjutatud tuginedes Naomi Shragai raamatule “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud. Mida teha, kui töö ja elu kipuvad segi minema.”

Me kõik tuleme perekondadest ja lapsepõlvest. Iga töötaja, kes liitub kollektiiviga toob endaga kaasa rida käitumismustreid, uskumusi ja toimetuleku mehhanisme, mida ta on endaga kaasas kandnud aastaid. Mõnest mustrist on inimesed teadlikud, mõned nendest on aga alateadlikud. Need tõdemused mõjutavad nii organisatsioone kui töötajaid indiviidina.

Kas sa oled tundnud, et mõni tööalane olukord viib sind ennast põhjendamatult välja? Et su ülemus on liiga käsutav ja domineeriv või töökaaslased ei näe sinu tegeliku panust? Kas sa juhina oled tundnud, et igat meeskonnaliiget on nii raske juhtida, sest igaühel on omad vajadused ja arvamused? Keegi pole ühesugune. Organisatsiooni vaatest oleks nii palju lihtsam keskenduda vaid tulemustele ja töötamisele, kuid paraku seni kuni tööd teevad inimesed, on kaasas ka nende emotsionaalsed pagasid. Mida kiiremini seda läbi hammustada ning õppida sellest, seda tulemuslikum saab organisatsioon ja iga töötaja olla.

Kirjutan teile selle artikli mitmes osas. Alustame petturi sündroomist.

I Petturi sündroom töökohal.

Sa oled edukas oma töös, sa oled tulemuslik töötaja ja hinnatud kolleeg, kuid sinu sisimas on ikka tunne, et äkki sinu panus pole piisav ja kohe kohe sind paljastatakse selles. Sa oled ebakindel, kuigi see ei pruugi üldse väliselt välja paista. Teisest küljest võid sa olla läbipõlenud, väsinud, kuid suutmatuses panna kõik pausile ja puhata. Ülemusena võid sa olla oma töötajate tulemuste osas ülikriitiline ning sa ei luba neil kunagi eksida.

Tunnused, mis käivad kaasas inimestega, kes on haaratud petturi sündroomist:

• sa väldid hea meelega uusi ülesandeid ja vastutusvaldkondi või
• sa tunned ennast mugavalt vaid teatud sorti teemades ega soovi siseneda nö tundmatule maastikule või
• kardad pidevalt, et kas sul on midagi tegemata, keegi märkab sinu ebatäiuslikkust, sa pole oma töös piisavalt hea või
• sa tunned, et pead tegema veel ja veel rohkem, et olla lõpuks omati piisavalt hea oma töös või
• sa oled eriti karm teiste inimeste töösoorituse osas ning sa ei kannata eksimist ja vigu

Alateadlikud mõjutused, mis tekitavad töötajas petturi sündroomi:

• vähene tunnustus ja tähelepanu lapsepõlves, mida proovitakse kompentseerida suure tööga
• alateadlik uskumus, et me ei peaks rohkem eluhüvesid nautima kui meie vanemad said seda teha. Niisuguste eluhüvede hulka kuuluvad ka võim, autoriteet ja asjatundlikkus.
• süütunne ISA ületamise pärast- et sul läheb tööalaselt paremini, kui isal omal ajal või oled edukam, seksikam ja õnnelikum naine kui oli sinu ema. Irratsionaalne süütunne võib kanduda ka nii, et naine tunneb süütunnet oma karjääri ülesehitamise pärast ja ei julge olla edukam, kui oli ta isa.
• Meestel esineb väga tihti alateadliku “võitlust” isaga proovides olla kas isast palju edukam ja paremini elus hakkama saada või alaväärsuse tunne, et ei suudeta kunagi isale järgi jõuda.
• vähene enesekaastunne. Mitte lubamine endal eksida, puhata, olla laisk ehk oma nõrkade kohtade mitte vastuvõtmine.

Petturi sündroomiga inimene töökohal toob kaasa enesesabotaaži oma karjääri osas ning lõpuks ka terviserikkeid. Need inimesed kas saavutavad palju, kuid ei oska olla selles õnnelikud või saboteerivad iseenda tööõnne ja edu ning pisendavad oma unistusi.

Petturi sündroomiga töötaja võib organisatsioonile tähendab inimest, kes ei kasuta oma täit potentsiaali ning võib õõnestada omaenda kasvu ja edu, läbi mille ei saa ka organisatsioon kasvada nii palju, kui ta võiks. Samuti tekivad tihti sellelt pinnalt kolleegide ja juhtkonna vahel konfliktid, kus on haaratud alateadlikud emotsioonid ning töö tegemine on pärsitud.

Mis on lahenduseks?

1. Sul on võimalus hakata teadvustama oma tundeid töökohal ning eristama neid analüüsides realistlikeks ja alateadlikeks. Alateadlikud emotsioonid on alati suured, konkreetse olukorraga mitte vastavuses. Sa võid ka tunda, et ülemus/töökaslane käitub nii nagu kunagi käitus sinu ema/isa või ülemus/töökaaslane tekitavad sinus just sellise tunde, nagu sa kogesid ka lapsena.
2. Saad olla enesekaastundlik ja leebe enda vastu, et sa ei jõua kõike, ei peagi oskama kõike ja eksimine on lubatud.
3. Sul on võimalus märgata oma kolleegide osas, kui nad käituvad või reageerivad “veidralt”, keelduvad lisaülesannetest, ei soovi tulla kaasa muudatustega või kritiseerivad eksimusi.

Selles artiklis avan teile oma karjäärimuutuse tagamaid. Minu karjäärimuutus toimus vahepeal ka “raskendatud” asjaoludes, aga kõigest lähemalt nüüd siit edasi.

ENESEOTSIMISE FAAS

Eneseotsimise faasi läbivad kõik inimesed, kes hakkavad mõtisklema, et äkki töö/haridus, mis neil on siiani olnud ei teeni enam nende sügavamaid huve ja vajadusi. Soovitakse muutust, aga veel ei teata, mis töö võiks see täpselt olla, mis sobituks nende loomuomaste tugevustega ja annaks soovitud sära.

Minu taustalugu on natukene klassikaline, aga natukene ka mitte. Enne karjäärimuutust töötasin 10 aastat panganduses. Alustasin telleri ametikohast kohe peale keskkooli ja liikusin päris kiiresti edasi mööda karjääriredelit ülesse. Päris kiiresti, olles vaid 21 teenindasin Eesti suurimaid ettevõtteid. Sealt veel mõni aasta edasi istusin Eesti kõige ägedama panga 23ndal korrusel ja nautisin ägedaimat kollektiivi. AGA sisimas oli juba mõni aasta hinge kriipinud tunne, et miskit on minu jaoks kuskil veel. Teadsin vaid, et tahan töötada inimestega rohkem sügavuti- neid nõustada ja aidata neil luua teekond parema eluni. Kuid nii palju, kui ma üritasin välja mõelda, et mis ja kuidas, siis head “vastust” ma kuskilt ei saanud.

Minu tegevused, mis ma tegin ära otsides oma “miskit”:

• olles lõpetanud baka õpinguid suhteliselt üldisel erialal nagu rahvusvaheline ärijuhtimine, võtsin ma ette organisatsioonikäitumise magistri. Tundsin, et see võiks tuua mind lähemale inimese psühholoogilise mõistmiseni (kaalusin ka psühholoogia õpiguid nö algusest peale, aga lõpuks otsustasin edasi liikuda magistriga)
• alustasin õpinguid Holistilises Instituudis, et õppida terapeutilist lähenemist praktilise poole pealt. Samuti huvitas mind juba12 aastat tagasi maailm, mis on silmale nähtamatu. Kindlasti oli eesmärk ka tervendada iseennast, et vastused mu sees tuleksid nähtavale.
• korraldasin mitu enesearengu koolitust, aastatel 2010-2011, kui teadlikkus selles valdkonnas polnud veel üldse massideni jõudnud (kuna ise veel ei osanud ju nendest teemadest professionaalselt rääkida, siis tasub ikka ise korraldada ja kuulata tarkuseterasid!). Külaliskoolitajateks olid ka sellised inimesed nagu Mai Agathe Väljataga, Merit Raju, Kaido Pajumaa ja veel mõned terapeudid, kelle nimed kohe ei tule meelde 🙂

Enamus inimesi, kes minu nõustamispraksisesse jõuavad on just selles faasis nö kinni jooksnud. Tunne on, et midagi peaks muutma, aga ei osata välja mõelda, mis need sammud peaksid olema. Ega “välja mõtlemisega” polegi suuresti midagi teha, kui tahad sügavat muutust. Tuleb läbi tunnetada, mis on see muutus, mida päriselt ihaldad ja õppida aru saama iseendast.

KEERISTORMI FAAS

See aeg õpetas mulle kõige enam südikust, julgust ja mitte alla andmist, teiselt poolt sügavat iseendaga kohtumist

Nõustamispraksise jooksul näen enim, et see on see faas, kus tulevad inimese teele esimesed suuremad või võiksemad takistused. Tuleb see ebamugavustunne, et peabki hakkama tegema asju teistmoodi, kui oldakse harjunud. Mõned julgevad samuti nihutada oma piire, sest tahtejõud on suur; teised annavad alla, sest “takistused” sümboliseerivad neile justkui poleks teekond õige. Aga ta on, kui su südames on vankumatu soov muutuseks!

Mida üksikema faas mulle õpetas? Mis samme ma tegin, et siiski liikuda oma unistuste elu ja töö suunas?

• lapsehoolduspuhkusele jäädes võtsin ma sisimas otsuse, et ma ei naase enam panganduse sektorisse. Et see on see koht ja aeg, kus teha soovitud karjäärimuutus (isegi kui ma täpselt ei teadnud, kuidas ja mida täpselt). Üksikemaks saades see sisemine soov oli vankumatult suur ning ma ei andnud pea kordagi alla oma mõtetes, et see muutus saab teoks.
• Ma võtsin endale aega, et ennast avastada- 1 aasta lapsele, 1 aasta endale ja 1 aasta uue eneseteostuse suunale, et sinna siseneda. Kokku 3 aastat lapsehoolduspuhkust, üksikemana, pool sellest ilma sissetulekuta.
• kolisin üheks aastaks lapsega tagasi kodulinna, et säästa oma unistusteks raha
• ma ei kuulanud pea kõikide inimeste ja lähedaste soovitusi ikka naaseda viimasesse töökohta ning hakata sealt edasi oma unistust teostama. Ma uskusin, et lapse 3 esimest eluaastat on parim aeg muudatuste sisseviimiseks!
• panin kirja ennast Career Coachingu väljaõppesse, sest tundsin, et mulle endale võiks sellest abi olla. Ma ei osanud isegi unistada, et sellest saab minu töö. Käisin mitu kuud väljaõppes teisest linnast, laps ikka veel kodune.
• ma läksin ja lõpetasin magistri õpinguid lapse 1-2 aluaasta vahel, olles totaalselt ilma tugivõrgustikuta ning samas totaalses toetuses oma sõbrannade poolt, kes hoidsid mu last, kes ei käinud lasteaias.
• selle kõige taustal ning mis enim aitas mind edasi- ma pidevalt tegelesin enda sisemaailmaga, st avastasin ja puhastasin endas mittetoimuvaid mustreid ja uskumusi; õppisin ennast uuesti sügavuti armastama ja väärtustama; õppisin taas lootma ja oma unistamistes mitte alla andma. Õppisin andestama ja looma endale just sellist elu, nagu olin kogu aeg tahtnud- isegi kui nüüd see tundus veel keerulisem, kui enne.

Keeristosmi faas oli mu elus väga vajalik, sest raputas mind nii korralikult, et avas minus kõik teekonnad ja loomuomased tugevused, et leiaksin ja teeksin edaspidi oma unistuste tööd.

MÜSTILISTE KOKKUSATTUMISTE FAAS

See faas tuleb su ellu siis, kui sa oled elule näidanud, et takistused sind ei heiduta ning sul on vankumatu soov muutusteks. See tähendab, et elu hakkab tooma su rajale inimesi, olukordi ja kingitusi, mis aitavad sind sinu eesmärgile lähemale. Sina teed oma esimesed sammud.. ja elu teeb sulle sammud vastu.

Kui teha pühendumisega enda sisemaailma puhastust (sh mitte alla anda esimeste takistuste juures), siis hakkavad asjad muutuma ka välismaailmas. Mina nimetan neid sünkroonsusteks. Asjad hakkavad lihtsalt juhtuma. Nagu juhtusid ka minul:

• läksin lõpetama tasulist magistrit, kuid sain üks päev ülikoolist kõne, et sain tasuta kohale, sest keegi oli loobunud oma tasuta kohast ja mina olin just küsinud, et mis võimalused oleksid lõpetada magistrit tasuta kohal.
• olin olnud valmis loobuma ja mitte minema Career Coachingu väljaõpesse (sest see tundus hullumeelne, 1 aastase lapse kõrvalt ja teisest linnast käia seda koolitust läbi tegemas), kui sain kõne koolituse korraldajalt, kes mahedalt uuris, mis mu loobumise tagamaad on ja äkki oleks minu jaoks ikka õige nendega liituda. Siiamaani arvan, et see oli keegi ingel, kes mulle helistas ja suunas õigele teele 🙂
• kui otsisin endale coachingu praktikasse ühe inimese, siis kujunes sellest välja 5 inimesega praktika ning osad inimesed jäid nö ukse taha, kellest kasvas välja koheselt peale tunnistuse saamist ka minu klientuur. Kui see pole märk, et olen õigel teel- siis mis veel!
• kuna algusaastatel oma erapraksist üles ehitades vajasin ka stabiilsemat sissetulekut, siis vajasin ka töökohta ning unistasin värbaja ametist (milles mul oli kogemust 0). Kui hakkasin ülikooli lõpetama, siis võtsin endale sihtmärgiks, et saan värbamise alal tööle kohe peale magistri diplomi saamist ning nii see läkski. Juhuslikult mainisin oma soovist magistritöö juhendajale, kes oli osanik ühes personaliotsingu firmas, kes omakorda soovitas mind ning nii sain sukelduda pea ees värbamistöösse ilma igasuguse eelneva kogemuseta.
• kui magister oli lõpetatud, tööpakkumine käes ning vaikselt toimetas juba erapraksis, siis teadsin, et on aeg ka uueks suhteks- siis kohtusin ka oma praeguse abikaasaga 🙂 Sellega sai läbi üks etapp, kus olin teel oma unistuste elu juurde!

Praegu on mul selja taga 4 aastat töökogemust värbajana nii personaliotsingu ettevõttes kui Eesti ühes suurimas ettevõttes Eesti Energia, 8+ aastat kogemust karjääri coachina nii läbi oma erapraksise kui ka Eesti Energia organisatsioonis sees, lisaks koostöötamist erinevate väiksemate Eesti ettevõttetega nii personaliküsimustes kui karjäärinõustamises.

Ise tagant järgi näen, et suurim väljakutse oli esimeste (suurte) takistuste juures mitte alla anda. Elu testis mind, kas mu soov on piisavalt suur ja kas ma olen piisavalt pühendnud oma unistustele.

Kui sa tunned, et soovid teha karjäärimuutust, kuid oled selles minu kirjeldatud esimeses “eneseotsimise” faasis kinni (ja sa oled värske lapsevanem, sest nagu mäletad- see on parim aeg, et teha elus muudatusi!), siis allolev grupp võib sind tõeliselt toetada. Minul läks vastusteni jõudmise aeg mitu head aastat ning väga palju üksinda pusimist, kuid omandasin tehnikaid, mis kiirendavad seda protsessi. Kõige tähtsam on sinu vankumatu soov muutuseks. Kui tunned, et see on midagi sulle, siis oled väga oodatud!

https://www.sammedasi.ee/grupp/

Inimene unistab paremast tulevikust, niimodi oleme me programmeeritud. Alati arenema, elu edasi andma (ka läbi loomingu). Teises küljest oleme me stabiilsuse ohvrid. Stabiilne elu on inimese jaoks turvaline elu. Tuttav ongi tihti turvaline ja nii raske on teha midagi mitte-tuttavat, sest siis on tunne, et maa jalge alt kaob ära. Kaks vastandlikku vajadust, kumb peale jääb?

Armastuse korra seaduse järgi (Bert Hellingeri teooria) on samuti inimesel ühelt poolt alateadlik südametunnistus, mis seob teda tema perekonnaga ning individuaalsus, mis otsib oma väljendust elus ning seda, mida tema peaks siin elus tegema. Seni kuni sa võrdled ennast, vastandud, pead ennast paremaks või halvemaks kui teised, nii kaua ei käi sa veel OMA rada. Kohe kui sa hakkad oma rada käima on see vaikne, omamoodi ja kooskõlas sinu hingega. Kuidas aga jõuda oma hinge ja individuaalsuseni, kui meid mõjutavad samal ajal alateadlikud seotused meie päritoluperekonnaga?

“Iga inimene on eriline, ainukordne, iseenesest täiuslik elu väljaanne. Ja iga inimene on tema vanemad. Igaühel on midagi oma ja ta tunneb end kohustatuna käima oma teed, võib olla isegi järgima sisemist kutset sooviga ennast ja oma võimeid teostada. Samas on iga inimene seotud oma päritoluga ja järgib teadvustamatult sellest päritolust tulenevaid ülesandeid.” W. Nelles

Sisemine jõud on selja taga

Nelles jätkab “Tavaline,”moodne” tee on rebida ennast oma päritolust lahti. Moodne on vastandada oma individuaalsust ülevõetule, uut vanale. Kuid uus sünnib vanast ja kõige tänase eelduseks on eilne. Tänane sisaldab alati eilset. Muutunud on ainult vorm. Uus on vana muutunud kujul. Seetõttu on tähtis, et kõik vana- oma päritolu, eelnenut, esivanemaid- tunnustatakse. On oluline näha ja austada seda, et vana on teinud uue võimalikuks.”

Esimene osa kõlab minu jaoks nagu teismelise mäss- rebida lahti ennast perekonnast, et leida oma individuaalsus. Mis aga juhtub täiskasvanud eas? Olen näinud mõlemat: on inimesi, kes pöörduvad alateadlikult tagasi oma vanemate rüppe ja lapse staatusesse elades oma elu justkui täiskasvanuna, aga lootes paljustki oma vanemate peale; nähes neid ikka veel läbi idealiseerimisprisma. Ja on ka teisi inimesi, kes jäävad oma vanemaid süüdistama, põlgama või hoopiski eitama. Kumbki variant ei anna inimesele seda elujõudu, mida tal on vaja OMA teel käimiseks. OMA teel käimiseks peab tunnustama kõigepealt seda, mis oli ehk siis oma vanemaid vastu võtma.

Näen tihti ka karjäärinõustamises, et inimene küll loob oma meeles soovitud muutuse- ta teab, mida ta teistmoodi teha tahab, kuid jõudu astuda esimene samm OMA tee suunas tal pole. Kust tuleb see JÕUD?

Läbides nüüdseks mitmeid konstellatsiooni disaine ja praktikaid näen ma selget seos, kuidas meie vanemad meie selja taga annavad nähtamatu jõu, et olla meie ise. See kõlab lihtsalt, kuid sisemine protsess inimese sees, kes võtab päriselt oma vanemaid vastu ja suudab seista seljaga vanemate poole (st keerab näo oma saatuse suunas, mitte ei vaata ainiti, kuidas vanematel läheb) on sügav ja kohati keeruline. Inimestel on mentaalselt raske võtta vastu nii oma isa kui oma ema kõige sellega, mida nad on teinud. Võtta vastu lihtsalt tunnistades, et “nii oli minu lapsepõlves” ja “ma ei saa seda muuta”.

Aga see on oluline. Oluline on päriselt võtta vastu see elu, mida saame emalt ja isalt- seal taga peitubki see jõud, mis kannab meid läbi muutuste. Sa saad seda praktiseerida väga lihtsalt.

Harjutus: Kui sul on vaja teha elus tähtis otsus; ees on oluline esinemine, tööalased läbirääkimised- siis kujuta enda selja taha oma vanemaid. Kujuta ette, et nad seisavad su selja taga ja taju nende tuge. Võid kujutada ette, et nad panevad toetuseks oma käe sinu õlale. Nende tugi aitab sul olla sina ise igas olukorras. Olles kontaktis oma MINA-ga on inimene aga peatumatu 🙂

Isa mõju töösuhetes

Kui me räägime erinevatest tööalastes kogemustest, siis siinkohal on tähtis märkida, et paljustki mõjutab seda valdkonda meie oma suhe isaga. Olen juba eelnevalt teinud postituse selle kohta, kuidas inimesed läbi liigse töötamise üritavad tõestada just oma isale oma sisemist väärtust (vaata siit). Pidevalt püüdes tõestada kellegile teisele oma sisemist väärtust kaotame me oma isikliku jõu.

Isa ülesanne on hakata lapsele õpetama umbes 3 eluaasta paiku turvalist välismaailma. 7 eluaasta paiku läheb laps energeetiliselt rohkem isa energiasse, et muutuda veelgi iseseisvamaks. Kui isa pole nendel tähtsatel verstapostidel kõrval olnud või justkui olnud, aga tegelikult mõtetes eemal (nt karjääri tehes), siis lapsel jääb turvaline maailma avastamine poolikuks. See omakorda tingib ebakindluse tulevikus tööalases maailmas või siis vastupidi ennastunustavat töörügamist, sest laps pole saanud oma arengu ajal isalt näpunäiteid, kuidas välismaailm töötab.

Harjutus: kujuta enda ette oma isa (võid panna nt ka padja isa kohale), seisa ta vastu ja tunneta, mida sina tunned, kui seisad oma isa vastas? Mida sa tahaksid talle öelda? Võid talle praegu seda turvaliselt öelda. Kui see on tehtud, siis vaata uuesti oma isa, pane parem käsi oma südamele ja tee isa ees kummardus. Täna teda selle elu eest, mis ta sulle andis ja ütle mõttes või valjult “Aitäh isa elu eest. Ma võtan nüüd selle vastu. Ma olen nüüd täiskasvanud. Kõik, mida ma ei saanud lapsepõlves, loon ma nüüd ise oma elus. Sulle jäävad sinu õppetunnid ja mulle jäävad minu õppetunnid. Aitäh veel kord.”

Teine viis olla alateadlikult seotud oma suguvõsaga, on järgida suguvõsa rahalisi mustreid. Kui sul ei ole tänasel päeval nii palju finantse nagu sooviksid, siis:

Nr 1- vaata otsa iseendale, et kas sa oled kontaktis oma MINA-ga, kas sa teed otsuseid vastavalt oma sisemisele tundele või üritad sa tõestada (oma isale), et oled edukas ja armastust väärt.

Nr 2- uuri oma suguvõsa rahalist lugu. Mis on seal juhtunud? Kes on olnud rikas või hoopis kummardanud vaesust, sest nii on turvaline? Mis rahalisi uskumusi sa said oma vanematelt ja kust nemad oma uskumusi said?

Ära looda pärandusele, lotovõidule või kaaslase heale sissetulekule. Palju mõnusam ja kergem on luua ise oma finantse, vabastades endast rahalisi uskumusi ja luues oma toetavaid uskumusi, mis sind kannavad. Kui lood ise oma finantse, siis oled prii emotsionaalsetest taagadest, mis võivad kaasneda nt pärandusega või vanemate/kaaslase rahalise toetusega.

Kokkuvõtteks

Sisemine jõud ükskõik millisteks muutusteks on igaühe sees olemas. Selle jõu nimi on ELU. Elu, mida sa oled saanud oma emalt ja oma isalt. Isegi, kui üks vanematest ei ole kunagi osalenud sinu elus, saad sa temalt elu vastu võtta kummardades kujutluses ta ees ja tänades selle elu eest, mis ta sulle andis. Jättes maha kõik etteheited oma vanematele saad sa vastu võtta just selle individuaalsuse, milleks oled siia sündinud.