Emotsionaalne ülekoormatus lastel ja täiskasvanutel
Emotsionaalne ülekoormatus tekib nii lastel kui täiskasvanutel siis, kui valu või muu tunne on nii suur, et inimene ei suuda seda ära taluda. Meil on intelligente aju ja keha. Sellistel hetkedel säästab meie keha selle tekkinud valu eest ning “peidab” valu ära. Keha ja intellekt teeb seda eriti lapsena, kuna lapsel puuduvad toimetuleku viisid, kuidas ühe või teise tundega enda sees toime tulla. Täiskasvanutena võib see juhtuda suurema trauma või šoki puhul.
Ülekoormuse tunded on: VALU (ka hingeline), HIRM, VIHA, HÄBI, SÜÜ.
Veel kord- lastel pole ülekoormuse vastu eneseregulatsiooni ja neil toimub see väga lihtsalt. Laps ei pea olema väga traumeerivas sündmuses, et tekiks emotsionaalne ülekoormus. Nt unekooli tegemise puhul, kus laps jäetakse üksinda nutma tekib lapsel kindlasti emotsionaalne ülekoormus ning selle tulemusena vaigistab ta intelligentne närvisüsteem kogetavad tunded (üksindus, hirm) ning laps jääb tasa ning lõpuks ka magama. Laps võib saada ülekoormuse ka vanemate tülitsemisest, suuremast ehmatusest, kui vanemad ei pane ta tundeid tähele ja üritavad iga hinna eest need nö alla suruda/heastada jms.
Ülekoormus siinkohal tähendabki, et keha lukustab tugevad tunded enda sisse ning inimesel puudub teadlik ligipääs nendele tunnetele.
Allarutud tunded
Allasurutud tunded tekitavad füüsilisi tundmuseid. Tihti paljud justkui seletamatud haigused on emotsionaalse ülekoormuse väljendus, sest keha salvestab tundeid ning kui neid ei lasta välja ja ei toimu tunde kehasse integreerimist, siis jääb keha haigeks.
Samuti ei lase allasurutud tunded meil kogeda vastastundeid, nt:
Kui sul ei ole kontakti oma VALU ja KURBUSega, ei saa sa kogeda RÕÕMU ja ARMASTUST.
Kui sul ei ole kontakti oma VIHKAMISE ja VIHAga, ei saa sa kogeda oma JÕUDU ja VÕIMU.
“Mida rohkem sa ennast emotsionaalselt avad, seda rohkem on sul ligipääsu oma sügavale potentsiaalile,” ütles minu õpetaja Tiiu Bolzmann.
Aga mida ma olen alla surunud?
Kuidas saada aru, mida ma olen enda sees siis alla surunud?
Vaata oma tänapäevaseid suhteid ja seda mis sind häirib nende juures ja/või kordub. Seal on su vastus, mida sa oled iseenda eest kaua peitnud. Teised inimesed on vaid meie peeglid ja tihti projekteerime teistele (ja eriti lähedastele) iseenda allasurutud tundeid. See tähendab, et kui teine käivitab minus mingi ebameeldiva tunde, siis tahame teisest inimesest eemale või teda muuta, et me ei kogeks seda valu. Aga see on oma valu/süütunde/häbi/kurbuse eest põgenemine ja see ülesse tulnud tunne ongi alla surutud- ta tahab tulla nähtavale.
Sa võid ka enda käest küsida, kas see on UUS tunne või olen ma seda varem kogenud? Kui sa oled seda varem kogenud, siis kui vana sa olid? Mis siis toimus? Nii hakkad sa vaikselt rajame endale teed allasurutud tunnete juurde, mis lukustusid emotsionaalsest ülekoormusest minevikus.
Emotsionaalsest ülekoormusest tekkinud tundeid on vaja lasta ülesse aeglaselt. Anda aega. Eesmärk ei ole kõik kohe nähtavale tuua, see pole vajalik. Tegelda tuleb vaid selle osaga, mis sind praegu oma elus häirib.
Esimene ja kõige suurem asi, mida sa saad nähtavale tulnud tundega teha on teda mitte uuesti alla suruda, vaid anda endale luba seda tunnet kogeda. Tee sellele tundele enda kehas ruumi. Jah, see on ebamugav, aga vaid niimodi saab ülekoormatud tunne kehasse integreeruda. Iga sellise integratsiooniga jõuad sa lähemale iseendale.
Miks on tähtis emotsionaalset ülekoormust tasakaalustada?
Emotsionaalselt võivad ülekoormatud olla nii lapsed (ka sinu Sisemine Laps) ning muidugi ka täiskasvanud. Kuna tunded, k.a. allasurutud tunded, reguleerivad kõike seda, kuidas me ümbritsevat kogeme, siis on oluline nendega ka teadlikult tegeleda.
Tasakaalustamine käib nt järgmistel viisidel:
- Last ei jäeta tema emotsiooniga üksi. Rääkimine, kallistamine, päriselt kuulamine ja kohalolek, selgitamine, mis juhtus. See kehtib ka beebide puhul.
- End häirivatest olukordadest ja tunnetest aru saamine. Millal ma olen veel nii tundnud? Kui vana ma olin? Mis siis sellel ajal mu elus toimus? Mis mind veel pani nii tundma?
- Ülekoormus tekib ka täiskasvanud eas mingi olukorra tõttu. Näiteks tööst ilma jäämine, lahkuminek, lähedase surm- need on kõik sellised olukorrad, kus toimub ka täiskasvanuna emotsionaalne ülekoormus. Täiskasvanuna saame me ennast reguleerida igaüks omal viisil. Nt kes läheb jalutama, jooksma, silitab kodulooma, teeb tassi teed, kirjutab oma mõtted välja, kokkab, koristab, helistab sõbrale, loeb raamatut, vaatab sarju vms
Reguleerimine on oluline, kuid veelgi olulisem on intergeerimine.
Saa oma tunnetega sõbraks. Ära karda neid. Palju rohkem on karta, kui allasurutud tunded sind mitte-teadlikult juhivad.
Lõpetuseks näitan videot, mida võiksin vaadata kõik lapsevanemad: https://www.youtube.com/watch?v=IeHcsFqK7So