Kui ei suuda otsustada- 4 isiklikku näpunäidet, mis mind on aidanud valikute tegemisel

Valikud

Mis on valik? Valik on midagi, mille tagajärjel me midagi saame ja samas ka midagi kaotame. Saame uue võimaluse ja kaotame kõik ülejäänud võimalused. Me oleme harjunud maailma jaotama heaks ja halvaks. Kui valime midagi ja oleme õnnelikud, siis oli see hea valik ja  kui meie valiku tagajärjel oleme õnnetud, siis tähendab see meie jaoks, et saime hakkama vale valikuga. Aga kas tegelikult? Miks me tihti arvame, et on ainult käputäis õigeid valikuid ja ülejäänud on meile halvad valikud?

Siin on kaks suunda. Esiteks, midagi valides loobume me ülejäänud võimalustest. Meie meel aga hakkab kahtlema, kas me mitte ei loobunud millestki väga heast. Äkki jäime tõelisest õnnest ilma, mida oleks see teine valik meile pakkunud? Teine suund on see, et me kardame eksida. See tuleb tihti kaasa lapsepõlvest, mil tollel ajal oli eksimine pigem häbi ja mida üritati varjata. Aga kas eksimused ka tõesti eksisteerivad? Mõni teekond võibki olla raske ja mitte teha iga hetk õnnelikuks, kuid läbitud raskused kasvatavad meid inimesena ja isiksusena. Me võime jõuda läbi raske teekonna ja justkui vale valiku tagajärjel palju õnnelikuma eluni, kui tavapärase “hea” valikuga. Seepärast ei julgeks ma väita, et eksisteerib väga valesid valikuid.

Mul endalgi on kohati raske teha valikuid, sest proovin enda jaoks läbi analüüsida kõige “parema” variandi ja seepärast olen õpinud kasutama erinevaid tehnikaid, et leevendada mentaalset hirmu “vale” valiku ees. Jagan neid ka teiega:

  1. Loobu perfektsionistist enda sees. Perfektsionist meie sees tahab kõike lõputult kontrollida, et tagada turvalisust valiku tegemisel. Ta soovib, et kõik sammud ja teekond oleks ette teada, mis saama hakkab. Paraku ei allu elu aga ainult meie kontrollile (seda olen viimasel ajal eriti õppinud!) Seepärast kaalutleb perfektsionist ka kõiki ohtusid erinevatel teekondadel ning lõputu analüüsina ei jõua ta otsusega kuskile. Sest kust peaks üks inimene teada saama kõiki elulisi plaane meiega?! Midagi tuleb ju üks hetk ära otsustada, aga perfektsionisti küüsis pole üksi valik piisavalt hea ja turvaline. Seega perfektsionist tuleb valikute tegemise hetkel kontrolli alla saada.
  2. Mis valikut sa teeksid armastusest ja mis valikut hirmust? Esialgu justkui kerge küsimus, kuid tegelikult mitte nii väga. Kas ma jätan lapse praegusesse toredasse lasteaeda armastusest lapse vastu (ja sõidutan teda iga päev 10 km kaugusele linna) või teen ma seda hirmust, et kardan kohanemisraskusi uues samuti toredas lasteaias? Mõistus ütleb esimese paari sekundiga, et muidugi vanasse lasteaeda, sest armastan ju oma last ja ta seal harjunud! Aga sügavamale minnes saan aru, et soov osaleda kogukonna elus ja lähedalasuvas lasteaias tuleb südamest ja hirmu taga on soov vältida muutustega tekkinud ajutist ebamugavust.
  3. Usalda elu. Seda peab õpima tegema. Tuleb usaldada, et isegi, kui ei tea kõiki samme, mis tee peal tulevad, tuleb astuda see esimene. Ja saades aru, et me ei saagi oma valikutega ikkagi kogu oma elu kontrollida, siis tuleb alistuda. Alistuda eluvoolule, et teatud asjad juhtuvad meist sõltumata. Juhtuvad, et meid õpetada. Et meid isiksustena kasvatada. Elu saab õpida usaldama nii, et sa lihtsalt oled ja vaatad- mis elu sulle räägib, mis märke tee peale saadab? Mis suunda näitab? Ilma analüüsita ja ideaalideta.
  4. Loobu lõpututest kaalutlustest ja otsusta midagi ära. Mõnikord on ka seda vaja. Kui oleme lõputult analüüsinud ja mõelnud ja pole suutnud midagi otsustada, siis tuleb lihtsalt üks hetk otsus ära teha. Me võime lõputult teha plusse ja miinuseid. Tihti juhtub nii, et ühel päeval kui kaldume ühele poole, leiame ka rohkem plusse selle valiku poolt ja teisel päeval jälle vastupidi. Ja see ei pruugi meid kuhugi viia ja kurnab meie eluenergiat. Üks konkreetne valik, aga viib kindlasti kuhugi! Kuhugi kaugemale kui sa praegu oled.

Üks väike nipp ka siia lõppu. Otsuse langetamisel mitme valiku vahel võiks teha endaga kokkuleppe, et ma teen sellise valiku, mis aitab mul elada rahulikumat elu/anab mulle rohkem vabat aega/paneb mind ennast väärtuslikumana tundma vms. Tähtis on, mida sa tegelikult selle valikuga taotled– siis saab nii sisetunne kui elu sulle appi tulla otsuse tegemisel.