Prioriteedid- võimalus tänapäeva ühiskonnas ellu jääda

Meie ümber on juba ammu valikuid rohkem kui me suudame hoomata. Kirjandust, filme, teatrit, meelelahutust, kaubanduskeskusi, tooteid, aga ka tegevusi, kohustusi, tööüelsandeid ja unistusi, mida kõike saaks ära teha kui vaid jõuaks.

Tööelulisel maastikul mida aeg edasi, seda rohkem kohtan enda ümber tõsiasja, et tööd on ümberiringi rohkem, kui inimene suudab 40 tunniga nädalas ära teha. See tähendab seda, et inimesed proovivad erinevaid ajajuhtimise ja planeerimise nippe, et ühes tööpäevas veelgi rohkem asju ära teha. Kuhu see viib- selleni, et uusi ülesandeid tuleb veelgi kiiremini lauale ja inimene on ülekoormatud.

Stress ja läbipõlemine on märksõnad, millest ühiskonnast räägitakse järjest rohkem. Jah, tähtis see on, et inimesed ise märkaksid, kui midagi hakkab kiiva kiskuma. Et inimesed märkaksid, et veel rohkem ja kiiremini tegemine ei vii unistuste maanteele, vaid hoopis isikliku upikusse. Ja siis ei ole õnnelik ei töötaja ega tööandja. Tihti ei osata aga muud teha kui kiiremini töötada. Mis võiks olla lahendus?

Prioriteetide seadmine kui päästerõngas

Stephen R. Covey oma menukas raamatus “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” kirjutab ühe osana prioriteetidest, mis on seatud inimese sisemise missiooni alusel.

Kuldvõtmeke peitub II kvadrandis (mittepakiline-oluline), mille tegevused on kirja pandud sisemiste (kaugemate) eesmärkide järgi. Teise kvadrandi alla lähevad ka unistused ja pikaajalised plaanid. Kõik, mis tuleb südamest. Tööga seotud tegevustest läheb minul sinna tegevused, mida ma tunnen, et teen sellepärast, et loon nende ülesannetega väärtust. Siin punkti all on ka sinu isiklikud unistused. Ja siia alla läheb kindlasti ka puhkus ja aeg endale, et taastuda ja ennast laadida.

Esimese kvadrandi (pakiline-oluline) ülesannete puhul ütleb Covey, et need on sellised tegevused, mida rohkem neid teed, seda rohkem neid tuleb asemele. Samuti suure tõenäosusega on need kellegi teise prioriteedid, mitte sinu omad. III kvadrandi (pakiline-ebaoluline) tegevused on sellised, mis on pigem lihtsamad ja mida saab kiiresti ära teha- seeepärast inimesed eelistavad just selle kvadrandi tegevusi, kuidi need ei vii kunagi soovitud eesmärkideni. Ja siis on jäänud IV kvadrant (mittepakiline-ebaoluline), mille tegevused võiksime suuresti üldse mitte teha.

Nii, aga kuidas seda teadmist siduda igapäeva eluga?

Nipid igapäevaellu

Tähtis on aru saada, mis on need II kvadrandi kõige suuremad prioriteedid, isegi kui nendega justkui ei ole kiiret. Kui need on paigas, siis soovitab Covey planeerida oma tegevusi selle järgi. Ja planeerida mitte päeva järgi (to-do list, mida kõike vaja ära teha), vaid võttes fookusesse nädala ning pannes kirja, mida soovid saavutada (pidades silmas eelkõige II kvadranti, aga ka I kvadrandi tegevusi) ning vastavalt sellele jaotada iga päeva peale mingid tegevused.

Mina nt olen teinud nädala eesmärgi 8-10 kõige tähtsama eesmärgiga ning sinna sisse kindlasti võtnud selliseid tegevusi, mis ei “põle”, kuid mis on minu II kvadrandis. Seejärel olen jaotanud need eesmärgid 5 tööpäeva peale nii, et igas tööpäevas oleks max 3 suuremat eesmärki ning jääks ka aega I kvadrandi ülesanneteks.

Sellisel viisil oma prioriteete paika pannes tunnen, et kui mul on paigas sisemised prioriteedid, siis on mul palju lihtsam orienteeruda infovoos, mida kõike oleks vaja “kohe” ära teha. Samuti, kui ma tean, mis on mu päeva 3 tähtsamat eesmärki ja neid ära täites ei ole mul õhtul tunnet, et miski jäi tegemata. Eelnevalt see tunne on tihti sisse jäänud, sest nagu eelnevalt mainisin, tänapäeva ühiskonnas ei saa vist paljudel töö kunagi otsa.

Sellist jaotust saab ja peaks kindlasti tegema mitte ainult tööalaselt vaid ka eraelulises plaanis. Kui sa ei võta teadlikult aega perega või kaaslasega, siis on need tegevused kuskil mujal kvadrandis kui II (kus nad ju võiksid olla) ja siis võid tunda ennast tihti halvasti, et mingid asjad eraeluliselt ei suju. Prioritiseerimine päästab meid selles kiires maailmas, kus peab päriselt aru saama, mis on just sinu praeguses elus tähtis ja mis mitte nii väga. Kas sa täidad igapäevaselt kellegi teise unistusi ja prioriteete või tegeled enda unistuste ja eesmärkide täitmisega?

Autentsete prioriteetide seadmise oskus aga algab sellest, kui hästi sa tunned iseennast. Kui hästi oled sa endaga kontaktis. Ilma ennast tundmata ei pruugi sa seada endast lähtuvaid prioriteete, vaid ikka kellegi teise pärast (olles ise pärast õnnetu). Soovitan endalt küsida: Mis on päriselt mu jaoks tähtis? Miks ma teen seda tööd? Mis väärtust ma oma tööga loon ja mis on need tegevused, mis kajastavad seda väärtust? Ja minu unistused? Minu aeg perega ja iseendaga- kas ma võtan selle jaoks aega?

Olles aus iseenda vastu avastad, et maailma toetab sind.